„Teed küll.”
„Sa tahad öelda – rahapuudusele?”
„Nimeta seda, kuidas soovid.”
Ja nõnda sai järjekordsest sundimatust abikaasadevahelisest sõnavahetusest tüli. Ei mingit häälestamist.
Harry leidis päevase töö, mis kestis nädal aega: ta toimetas kohalikesse restoranidesse paberikaupa. Harry sõitis väikese veoautoga, võttis Westonist kauba ning viis Lawrence’isse ja Andoverisse. Töö lõppes nädal enne jõule. Gina ei lausunud sõnagi. Harry ei lausunud sõnagi, kuid läks uuesti tööd otsima. Mõni päev hiljem naasis ta erutatult koju ja ütles naisele, et oli tööd leidnud. Ginal oli alles esimene rasedustrimester ja ta oksendas pidevalt.
„Täiskohaga töö?” Gina püüdis samuti elevust häälde manada.
„Muidugi,” vastas mees ja võttis korgitseri, et sündmuse tähistamiseks punavein avada.
„Imetore! Kelle juures?”
„Bill Haywoodi juures.”
Gina taganes laua juurest, mille ääres oli just kavatsenud istet võtta. „Suure Bill Haywoodi juures?” kordas ta uskumatust väljendaval toonil.
„Kas neid on rohkem kui üks?”
Gina jäi vait. Sapp kerkis kurku.
„Ma aitan juba Joed ja Arturot organiseerimise, ideede, planeerimisega. Ma aitan neil kogu aeg seda või teist kõnet koostada. Nüüd hakatakse mulle selle eest maksma. Parem kui teha seda pro bono11, mis?”
„Ma ei oska vastata,” ütles Gina. „Mida ühesilme Bill võib sinust tahta, Harry?”
„Miks ta ei peaks tahtma minuga tegemist teha?”
„Mis töö see on?”
„Ma ei tea. Tal on midagi vaja, mina teen selle ära.”
„Tead, just see mulle muret teebki.”
„See ei peaks sulle muret tegema.” Mees tegi veinipudeli lahti ja tõi kaks klaasi. „See peaks sind rõõmustama.”
„Suur Bill!” hüüatas Gina taas. „Sa ju tead, et tema üle mõisteti hiljuti kohut selle eest, et ta laskis pommiga ühe mehe õhku, õigus?”
„Ole nüüd, sa tead, et teda ei mõistetud süüdi.”
Gina raputas pead, kuid vaguralt; iiveldus ei lasknud reageerida nagu kord ja kohus. „See on kohutavalt halb enne. Miks ta linnas on? Mida ta siin plaanitseb? See pole kaevanduslinn.” Bill Haywood oli olnud Kaevurite Föderatsiooni esimees, enne kui see sotsialistidega ühines ja sellest sai Maailma Tööstustööliste organisatsioon. „See mees on alailma seadusega pahuksis ning külvab igal pool, kus ta käib, vaid hävingut. Igas linnas, kuhu ta läheb, saab keegi surma: lastakse maha, tallatakse jalge alla, pekstakse surnuks, pannakse pomm. Viimases kui ühes linnas! Ta pole iial ühestki linnast läbi läinud, ilma et oleks poolt tosinat skalpi kaasa võtnud. Kas sa tahad end sellega siduda?”
„Pole tema süü, et politsei teda vihkab. Asi on selles, et ta on nii mõjukas, ja ise sa käskisid mul tööd leida.”
„Harry,” ütles Gina. „Ma võiksin leida terve hulga töökohti, mis ei pruugi sinu meelest vastuvõetavad olla, kui sa mõistad, mida ma ütelda tahan. Kui sina käsiksid mul tööd leida ja mina tuleksin tagasi millegagi, mis pole abielunaisele kohane, kas sa suhtuksid sellesse siis leebelt?”
„Nii, kas sa võrdled Bill Haywoodi preili Camilla lõbutüdrukutega raudtee ääres?”
„Mees, kes mõisteti tehnilise pisiasja tõttu õigeks teise mehe tapmises tolle enda maja ees, kavatseb sulle maksta selle eest, et teeksid kõike, mida ta käsib?” Gina haaras toolikorjust kõvemini kinni. „Jah, ma ütleksin, et see on koguni hullem.”
Harry pani veiniklaasid käest, ilma et oleks neid täis kallanud.
„Mis ajast sa nii peps oled?” küsis ta külmalt. „Ma ei mäleta, et sa oleksid nina kirtsutanud oma radikaalse anarhisti Emma Goldmani peale, kelle kõned õhutasid üht meest presidenti mõrvama.”
„Emma Goldman on vaid sõnakõlksutaja,” ütles Gina. „Bill Haywood tähendab vägivalda. Tema nimetab seda otseseks tegevuseks. Aga me teame, mida ta silmas peab, eks ole?” Gina pani anuvalt käed kokku. „Me saame lapse. Me peame neile peentele erinevustele mõtlema.”
„Kas sa mõtlesid neile erinevustele siis, kui levitasid Emma Goldmani keelatud brošüüre sündimuse kontrolli kohta ja rikkusid räigelt Comstocki seadust12?”
„See oli ilmselgelt täielik läbikukkumine,” vastas naine ja asetas käed kõhule, mis tõmbles krampides. Ta polnud suuteline võitlema.
„Tema või sinu seisukohast?”
„Minu seisukohast.”
Harry silmitses naist veidi aega ettevaatlikult. „Ära ärritu,” ütles ta. „Meil on seda tööd vaja. Ma ei taha sulle pettumust valmistada. Kõik saab korda. Ma jään Billi juurde ainult seniks, kuni midagi paremat silmapiirile ilmub. Ta andis mulle jõuludeks väikese avansi. Vähemasti tuleme uue aastani läbi.”
Gina haaras pudeli ja kallas ise veini. „Parem loe nüüd oma advendiõnnistused üle, Bill Haywoodi kannupoiss,” ütles ta abikaasa poole klaasi tõstes. „Kui see, mida ma temast lugenud olen, tõele vastab, jääb neist õige pea väga vähe järele.”
Nad lõid kokku, jõid veini. Riiakus vaibus alati neis mõlemas. Lähedus oli salv, mis võidis siledaks teravaimadki nurgad.
„Suur Bill arvab, et ma olen sinust liiga sisse võetud,” ütles Harry sel õhtul voodis. „Ta ütleb, et tal pole minust abi, kui ma kahte isandat teenin.”
Gina põimis käed-jalad ümber mehe. „Kas sa ütlesid talle, et sa ei teeni sugugi kahte isandat? Sa teenid ainuüksi mind.”
„Sa räägid täpselt nagu tema. Bill ütles mulle, et suurmehed ei saa suured olla või suureks saada, kui neid ümbritsevad” – ta oiatas – „nende naised.”
Gina käed-jalad olid endiselt ümber mehe. „Ja sa usud teda?”
„Praegu ei suuda ma selgelt mõelda.”
Nad tõmbasid tekid üle pea. Tekid lendasid nende ülekuumenenud kehalt maha.
Seejärel: „Kas sa nüüd suudad selgelt mõelda?”
„Ma kardan, et tal võib õigus olla.”
Gina raputas ärritatult, hääletus kiindumuses pead. „Tõesti,” ütles ta, „ja seekord sõna otseses mõttes: ühesilmne on pimedate kuningriigis kuningas.”
2. peatükk
ANNIE LOPIZZO
Gina oli lapsest peale vihanud seda, kui emal oli õigus. Nüüd, kus ta oli täiskasvanu, meeldis see talle veelgi vähem, ja mis kõige hullem: Mimool oli väga paljus õigus, ning veelgi rohkem ajas Ginat vihale see, et ema seda alati teadis. Tema tähelepanelikkus polnud vähenenud, hoolimata nägemise nõrgenemisest, vanaduse pealetungist ja üldisest ükskõiksusest, nagu Mimoo alati ütles, kui miski talle silma jäi.
Nii et kui Mimoo kuulis tööotsast, mille Harry oli viimaks leidnud, ütles ta ainult: „Ma palvetan selle eest, et Bill sinust oma rahandusülemat ei teeks, Harry.”
Gina jäi emale otsa vahtima, ent vahtimine jättis Mimoo külmaks.
Kui Angela Arturo esimest korda koju tõi, vaat et peopesal nagu mehevägevuse läikiva näidise, heitis Mimoo tollele üheainsa pilgu, jõudis hädavaevu ära oodata, kuni mees oli läinud, ja küsis oma õetütrelt: „Angie, kas sa oled loll? Kas sa aru ei saa, et see jube mees ei sobi sulle?” Kuna Angie lähimad pereliikmed olid Sitsiilias, võttis Mimoo