„Aita mul end magamiseks valmis seada,” ütles Mimoo. „Ma olen väsinud.”
Gina aitas emal tõusta. „Ära muretse,” ütles ta. „1912. aasta tuleb parem.”
„Oled sa kindel?”
„Olen küll.”
Mimoo naeris. „Kas sa ei kuule, mis su oma köögis toimub? Mis vandenõu nad hauvad? Pane mu sõnu tähele, sellest tuleb senistest veel hullem aasta.”
„Mida nad alati hauvad? Streike. Demonstratsioone. Parema palga petitsioone. See on kõigest jutt, ära muretse.” Gina pigistas ema kätt. „Mina tean ainult seda, mida ma tean. Sellest tuleb hea aasta. Küll näed.”
„Kas tead, mis järgmise aasta mulle paremaks teeks? Kui mu poeg ja sinu tuuletallajast mees ära lepiksid, mineviku unustaksid, ühe laua äärde istuksid.”
„Ma tegelen sellega.” Gina haakis Mimoo kleidi ja alusundrukud lahti, võttis tal sukad jalast. Ta tõmbas öösärgi üle ema pea ja tõi talle pesukausi veega. Kui ema oli voodis, asetas Gina Salvo raha öökapile teetassi kõrvale.
„Kas ta arvab, et raha teeb selle heaks?” küsis Mimoo. „Ütle talle, et ma ei taha tema raha.”
„Seda oleme proovinud,” ütles Gina. „Ta ei rääkinud meiega aasta otsa. Ta sai lapse ega öelnud meile.”
„Kust sa tead, et su vennal on neid ainult üks, arvestades seda, kuidas ta ringi tõmbab?”
„Mimoo!” Gina pani emale teki peale ja suudles teda.
Mimoo võttis tütre käe, uuris teda, puudutas tema kahvatut nägu, lükkas tumedad lokkis salgud kõrvade taha.
„Mul pole häda midagi,” sosistas Gina. „Ära muretse. Lihtsalt väsinud.”
„Mis veel uudist on? Kas sa kuulsid? Su sõbranna Verity ootab jälle last.”
„Dio mio5, ei. Kust sa tead?”
„Ma mängin tema emaga igal laupäeval bingot. Tema rääkis. Mitmes laps see tal nüüd ongi – kuues?”
„Viies, Mimoo. Jäta.” Gina hõõrus silmi. „Kuidas see tal õnnestub?”
„Sa pole Verityle kindlasti oma lollikindlaid pereplaneerimise meetodeid õpetanud,” ütles Mimoo. „Keegi peaks talle ütlema, et inimesed on mitmes mõttes nagu köögiviljad: tähtis on kvaliteet, mitte kvantiteet.”
Gina naeratas, kummardus veel kord ja suudles ema. „Selle olen täiesti selgeks saanud,” ütles ta. „Mind ei saa keegi liigses paljunemises süüdistada.”
„Mia figlia 6, keegi ei saa sind üldse mingis paljunemises süüdistada.”
Tõsinenud Gina sammus ukse juurde.
„Ütle neile, et nad vaiksemalt räägiksid,” sõnas Mimoo palvehelmeid pigistades. „Mõni inimene peab hommikul tõusma.”
Harry püüdis magada, aga Gina ei lasknud.
„Ära mängi väsinut,” sosistas ta. „Revolutsioonilist loba jaksasid ajada küll.”
Mees pani käe naise suule. „See oli kõigest loba. Ma olen omadega läbi.” Ta suudles naist. „Homme räägime. Kui see pole just su tavapärane jõulujutlus.”
„Ja see on …”
Mees aimas teda järele. „Harry, millal, oh, millal sa oma perega ära lepid?”
„Väga hea küsimus.”
„Ma magan. Ma ei kuule üldse, mida sa räägid. Ma näen unes, et sa oled vait.”
Gina raputas teda.
Mees oigas.
„Tss,” tegi Gina. „Muidu arvab Mimoo, et me vallatleme.”
„Oleks see vaid tõsi,” vastas Harry, sõrmed naise ihusse surutud.
„Kõigepealt räägime, pärastpoole vaatame, mis edasi saab.” Nad olid väikese voodi tekkide all ligistikku. Külm oli. Nad surusid end teineteise vastu, et sooja saada.
„Pärastpoole pole ma enam ärkvel.”
Kuid miski andis Ginale märku, et mees võib siiski ärkvel püsida.
„Miks sa Arturo vastu kenam ei ole?” pomises Harry, suu vastu Gina kaela. „Angela on hingepõhjani haavunud, et sina ja Mimoo ei ole tema vastu sõbralikumad.”
„Ma olen sõbralik.” Kuid oli tõsi, et ema oli Arturo vastu tõrges. Nagu näeks tema pea kohal musti kaarnaid.
„Ameerika moodi viisakas. Mitte itaallase moodi sõbralik.”
„Ma püüan kõiges olla rohkem ameeriklane ja vähem itaallane.”
Mehe käed liikusid naise kehal, öösärgi all, suu otsis tema suud. „Palun ära seda tee. Ükskõik mida, ainult mitte seda. Ma palun sind, ole itaallane.”
„Siis olen juba kõiges itaallane,” sosistas naine vastu. „Mitte ainult selles ühes asjas, mis sulle meeldib.”
„Ma võtan lapse koos vanniveega.” Tekid libisesid veidi allapoole, kui mees naise külge klammerdus, suu tema paljastel õlgadel, millelt öösärk oli alla tõmmatud. Gina tõmbus tema huultest eemale, ta oli ülitundlik, ja mida selle kohta öelda? Õigupoolest mitte midagi muud kui …
„Lastest rääkides … mm, kuule … mul poleks väikese tite vastu midagi, Harry.”
„Mida?”
„Sina mainisid lapsi.”
„Ma ei maininud lapsi. See oli metafoor.”
„Mina mõtlen päris lapsele.”
„Mis ajast?”
Gina ei tahtnud tunnistada, et on kaua aega päevi lugenud ning neid halastamatus üsakalendris maha tõmmanud. „Juba mõnda aega.”
„Ma arvasin, et me leppisime kokku. Me mõlemad ütlesime ei.”
„Me leppisime tõesti kokku,” ütles naine, suu vastu patja.
Mees oli tema seljal lamanud. Nüüd tuli ta maha. „Noh, ja siis.”
„Noh, ja siis – ei midagi. Ma muutsin meelt. See on naiste eesõigus.”
Harry tõusis istukile. Nii tema ilme kui ka keha väljendasid hämmingut. Gina pidi südamliku naerupahvaku alla suruma. „Kuidas see võimalik on?” küsis mees. „Sa jagad üle nädala keelatud brošüüre sigimisvabaduse selle või teise küsimuse kohta. Alles täna hommikul nägin su kotis artiklit ajakirjast Lucifer the Lightbearer.”
„Olgu …” Naine pigistas vastuse välja. „Sigimisvabadus tähendab ka lapse saamise vabadust, on ju nii?”
„Sinu brošüüride järgi mitte. Kas sa ise oled neid lugenud?”
Gina ei tahtnud tunnistada, et oli nende lugemise lõpetanud. „Ma ei tea, mida vastata. Ma tahan last.”
„Nii äkki?”
„Me oleme kuus aastat abielus olnud. Kas see on sinu meelest äkki?”
„Minu meelest pole see ka mitte-äkki,” vastas Harry. „Pealegi ütlesid sa mulle selgelt: „Ei mingeid lapsi.” Kas sa Chicagot mäletad?”
„Jah, ma mäletan Chicagot. Meie mõnda üürikest, vihmast, õndsat mesinädalapäeva.” Ainsaid mesinädalaid, mis neil olid, oleks ta tahtnud lisada, kuid ei lisanud. „Ma olin kahekümneaastane! Kas sa ei suuda ette kujutada, et kahekümneaastase kolledžitudengina ma ei tahtnud last?”
„Ma arvasin, et see käib su sõltumatu loomuse kohta laiemalt.”
„See