„Ei, ma olen ikka veel sinusse kiindunud. Kas tahad, ma näitan, kui kiindunud?”
„Löö mind maha, kui ma peaksin ei ütlema.”
Mehele sai osaks sulnis, üsna häälekas armastus, ja pärastpoole, pimeduses, voodis, hoidis ta naist kaisus, silitas tema nägu, tema keha ja sosistas tasa, niisama hämmeldunult nagu enne. „Ma lihtsalt ei saa sinu järsust meelemuutusest aru.”
„Jah, see on nagu kaljult kukkumine,” sosistas naine, samuti väsinud, lõdvestunud, küllastunud, õnnelik, ent ometi pidi ta ütlema, mida tuli öelda.
„Kas sa teed jälle nalja? Sinust ei saa aru.”
„Mina? Mitte natukestki.” Naine kuulas poole kõrvaga, hõõrus õrnalt käsivart, mis teda embas. „Aga, Harry, meie praeguses olukorras võib Ema Jonesil õigus olla. Sinul pole võimalik last saada. Ainult minul. See on prohvetite seadus. Ma ei saa teha seda, mida ma praegu teen, ja hoolitseda lapse eest.”
Mary Harris Jones ehk Ema Jones oli üks Maailma Tööstustööliste organisatsiooni asutajaid ning väsimatu ametiühinguorganisaator. Enamik tolle aja väljapaistvaid naisi vihkas teda selle eest, et ta oli äge abordi ja naiste õiguste vastane. Ta rääkis kõigile, kes kuulata viitsisid, et noorte kuritegevuse peamine põhjus on see, et emad töötavad väljaspool kodu. See ei teinud teda kellelegi armsaks.
„Küllap mina võiksin selle eest hoolt kanda,” ütles Harry tooniga, millega keegi võiks öelda: „Ma arvan, et võiksin proovida jäätist teha.”
„Ma ei taha, et sina selle eest hoolt kannaksid. Ma tahan last, sest ma tahan emaks saada. Ma ei taha, et mind emaks hüütakse. Ma tahan ema olla. Ma tahan lapsele emaks olla. Ma tahan, et sellest saaks mu elutöö.”
Igavikupikkuse ohkega suudles mees naise huuli, suudles tema paisunud rindade vahet, suudles tema laupa, pani silmad kinni, hingas sügavalt. „Vaat mis ma ütlen,” sõnas ta. „Kuidas oleks, kui ületaksime silla siis, kui selleni jõuame?”
Mees asutas magama jääma. Gina lebas vaikselt tema embuses, hingas vaevu kuuldavalt, kuulas mehe südame rütmilist tõusu ja langust.
„Harry,” sosistas ta viimaks. „Amore mio7, ma arvan, et me peame varsti üle silla minema.”
Mees naeris kergemeelselt ja pigistas naist. „Miks me ei võiks lasta seemnel paar nädalat idaneda, musirull?”
Gina kergitas pea mehe rinnalt, vaatas pimeduses talle otsa. „Me läheme juba praegu üle silla, mio marito8.”
Viimaks sai mees aru.
Ta ei rääkinud tükk aega, lamas, selg naise poole. Naine silitas teda. Mees ei tõmbunud eemale.
„Miks sa mulle ei öelnud?”
„Ma ju ütlen sulle. Just seda ma praegu teen.”
Mees pani särgi selga ja vajus oma voodipoolele. „Gina, mida me teeme?”
„Me saame hakkama. Kas sa ise ei ütle iga asja kohta just nii? Me saame hakkama.”
„Sa polegi mures?”
„Kas sina oled mures?” Naine tõmbas küüntega üle mehe selja, toksis ja kraapis teda sõrmedega, et meest õrritada. „Caro9, sa pole valmis mu ema majast välja kolima, sa pole valmis tööle minema, sa pole valmis last saama. Enne mind polnud sa valmis abielluma. Sa oled kolmekümne nelja aastane. On aeg. Aeg oma elu väljakujunemata sarvist kinni haarata. Sa ei saa teist võimalust selles jões ujumiseks.”
„Ma arvasin, et sa oled eluga rahul nii, nagu see on.”
Gina ei tahtnud pausi pidada, kuid ei saanud parata, et ta hetkeks kõhklema jäi. „Ma pole õnnetu. Aga mul poleks midagi selle vastu, kui me minu ema juures ei elaks. Mul poleks midagi selle vastu, kui saaksin sinuga veidi omaette olla, ainult sina ja mina ja meie laps. Mul poleks midagi selle vastu, kui ma ei peaks kahel kohal töötama, kõik need päevased tunnid sinust eemal olema.”
„Üks meist peab ikkagi eemal olema,” ütles Harry. „Kui mina tööle lähen.”
Gina noogutas vaikse lepliku nõusoleku märgiks. „Ti amo.10 Aga mina tahaksin, et nüüdsest oleksid töölkäija sina.”
„Gina … me leppisime kokku.”
„Olgu. Leppisime kokku.”
„Ja siis käisid sina ja kuulasid ühte feministi teise järel rääkimas vabaarmastusest, sündimuse piiramisest, sellest, et naised käituksid nagu mehed ja nii edasi.”
„Käisin.”
„Ja edasi?”
„Ja mis edasi? Ma tüdinesin sellest.”
„Sa ei öelnud mulle.”
„Sina tüdinesid sellest nii ammu, et pole mitu aastat minuga kaasa tulnud. Just sellepärast pidin Angelat nendele miitingutele kaasa vedama. Tänu millele ta tutvus Arturoga. Mistõttu ema süüdistab Angela praeguses kitsikuses mind.”
„Mis kitsikuses? Armastuses?”
„Midagi sellist.”
„Ma tahan öelda,” sõnas mees, „et me ei rääkinud kunagi laste saamisest. Me rääkisime ainult sellest, et me lapsi ei taha.”
Gina ohkas. „Millal me viimati sellest rääkisime, et me last ei taha?”
Ta sai mehe vaikimisest aru, et too ei mäleta. Ja tavaliselt mäletas ta kõike.
„Igatahes,” jätkas Gina, „mida ma sinu meelest peaksin selles asjas ette võtma?”
„Ilmselgelt mitte kui midagi.”
„Olgu siis.”
„Kus me elama hakkame? Me oleme ikka veel su ema majas.”
„Ma ei teeni piisavalt, see on tõsi,” ütles Gina. „Ma pole mees. Aga sina oled. Ja sina teeniksid.”
„Kas sa tegid seda selleks, et sundida mind mingit alandavat töökohta vastu võtma?”
„Ei, Harry,” vastas Gina. „Mina tahan lihtsalt last. Ma sooviksin, et sa saaksid ikka veel isa pangaarvetele loota. Ma tean, et su elu oli kergem, kui sa said osta, mida süda himustas, ja arve isa raamatupidajale saata. Ma poleks vastu, kui sa otsustaksid temaga ühendust võtta.”
„Sa tead, et seda ei juhtu kunagi. Mitte pärast seda, mida ta tegi, mida ütles.”
„Sa võid neile lapselapsest rääkida. Esther ..”
„Mitte iialgi.”
„Kas su õde ei rõõmustaks, kui sinult teateid saaks?”
„Ma ei tea. Ma ei hooli.”
„Lapsed siluvad nii mõndagi.”
„Mitte seda.”
„Mimoo ütleb …”
„Mul ükskõik. Laps või mitte, isa ja õde on mu elust kadunud. Täpselt nagu nad tahtsid.”
Gina vajus taas voodisse. „Miks sa neid eemale tõrjud, caro? Oma peret, minu venda. Oma sõpra Beni. Te olite nii lähedased. Miks sa pole talle kirjutanud? Sa ei tea sedagi, kas ta on ikka veel Panamas.”
„Kuidas ma saan talle kirjutada, kui ma ei tea, kus ta on?”
„Vean kihla, et su õde teab. Võiksid temalt küsida.”
„Jäta.”
„Küllap Beni ema teab. Sa võiksid temaga ühendust võtta. Sa said tema emaga nii hästi läbi.”
„Jah,