„Kas sa tead, mida Mimoo ütleb?”
Ka mees heitis taas voodisse. Ta asetas käe naise kõhule. Harry pööras end Gina poole, kummardus tema kohale, suudles teda. „Ei. Räägi mulle, mida Mimoo ütleb.”
„Ta ütleb, et laps toob oma toidu kaasa.”
„Mmm.” Mees suudles naise paljast kõhtu, silitas puusi, hellitas rindu. „Kas sa tead, kes omaenda toidu kaasa toob? Sina.”
Gina valmistab ise tomatipastat. Tal on seljas kumendav läbipaistev suvekleit ja juuksed on üles pandud. Kleit peab olema avar ja õhuke, sest ta kavatseb ette võtta raske füüsilise töö. Ta võib higistama hakata. Mees vaid istub ja vaatab teda, suu paokil, kogu hing õhupuuduses. Ta on nii mitu korda näinud, kuidas naine tomatipastat teeb. Ta ei väsi sellest iial.
Naine keetis kogu hommikupooliku tomateid, laskis neil maha keeda. Ta surus kogu viljaliha läbi sõela, eemaldas seemned, naha. Ta riietas tomatid lahti.
Nüüd vajab ta mehe abi ja just seepärast istubki too köögilaua ääres ja vahib teda ammuli sui.
Nad viivad kaks vineerplaati verandatrepist alla maja taha. Plaadid katavad peaaegu kogu umbekasvanud aia. Kuid seal on päikesepaiste. On hilissuvi ja soe ja ainult nii saab talveks piisavalt tomatipastat. Tomatid, mida Gina kasvatab, on alati oivalised. Oma isa majas ei söönud Harry kunagi tomateid nii nagu nüüd: toorelt, küpsetatult, keedetult, hautatult, praetult. Ta naudib tomateid igal kujul. See on Sitsiilia elupuu vili.
Nad tassivad kaks potti hautatud tomateid plaatide juurde. Gina laotab paksu viljalihamassi tahvlitele ning asetab need veidi viltu, et liigne vedelik ära valguks. Vedelikku on palju. Nad panevad tomatitahvlid päikese kätte kuivama.
Mimoo koristab maju, Salvo pühib tänavaid. Harry ja Gina armatsevad kogu pärastlõuna, sellal kui päike augustitaevas nelikümmend viis kraadi edasi liigub. Nad jaksavad hädavaevu trepist alla komberdada, et Gina tahvlid jälle sisse tuua. Harry tahab nüüd vaid pika uinaku teha, kuid on peaaegu õhtusöögiaeg ja naine sunnib teda appi tulema. Aga nüüd, pärast, ei taha Harry seda teha.
Nad veeretavad kuivanud tomatipastast suured pallid. Harry püüab rõvedatest naljadest hoiduda, aga ei suuda. Tal pole erilist himu nalja teha. Ta tahab tukkuda ja seejärel jälle naisega armatseda. Nende käed kleepuvad venivast, punasest ja üliküpsest imalmagusast pastast. Nad puhastavad käed nii hästi, kui saavad. Mõnikord armatsevad nad jälle, riided seljas, et mitte aega raisata, ehkki on nii hilja ning iga minut võivad kõik teised laupäevaseks õhtusöögiks koju tulla: Angela, Mimoo, Salvo, Rita. Hingpakil ja sassis, katavad nad kätega, mis olid äsja teineteist hellitanud, tomatipallid oliiviõlikihiga, mähivad tihedalt marlisse ja panevad suurtesse klaaspurkidesse. See annab tööd terveks laupäeva pärastlõunaks. Gina kasvatab nii palju tomateid, et neist jätkub terveks talveks. Nad ei pea iial ühegi toidu kastme pärast muret tundma. Seda on neil alati küllaga.
Harry seostab tomateid armastusega. Iga kord, kui ta mõne sellise purgi avab, iga kord, kui naine teda neist toidab, temalt küsib, mida ta õhtusöögiks tahab, hakkab Harryl tuikama koht, mis teeb temast mehe, seal lahvatab üüratu leek. Talle turgatab meelde lämbete suveõhtute joobnustav kirbe magusus.
Kui Harry ilmutas oma uudse tuleviku suhtes nii sisemiselt kui ka väliselt teatud riiakat kahevahelolekut, polnud kellelgi kahtlust, mida Mimoo asjast arvab. Tundus, nagu oleksid kõik hädad tema ihust kadunud. Kui Gina oli emale õnneliku uudise teatavaks teinud, hüppas too voodist välja, tõmbas uhked rõivad selga ja jooksis mööda Lawrence’i tänavaid, et kirikusse küünlaid ja sõpradele šokolaadikompvekke viia. „Lõpuks ometi saab ta lapse! Ta saab lapse!” Mimoo ostis lilli, käis turul, valmistas pidusöögi, korraldas peo, kuhu kutsus umbes pool Lawrence’i elanikkonda. „Sa ei andnud mulle võimalust su võltslaulatust pühitseda. Vähemasti saan selle vilja üle rõõmu tunda.”
Harry lähendas näo Gina kaelale. „Miks su ema seda kogu aeg võltslaulatuseks nimetab? Kas ta tahab kohtuniku pabereid näha?”
Gina suudles mehe nina. „Ma arvan, et parema meelega vaataks ta preestri pabereid.”
Harry haaras naise ikka veel saleda piha ümbert kinni ja tõmbas ta verandale. „Niisiis arvab ta, et me pole korralikus abielus.” Mees naeris. „Kas see tähendab, et sa oled ülalpeetav naine?” Harry suudles Ginat. „Miks see mulle nii ahvatlev tundub?”
Enda kui hea abielunaise ja tõelise naise juurtele truuks jäädes vastas Gina mehe lahtisi sui antud suudlusele, surus oma teised sitsiillannaomadused maha ega öelnud, millele tal oli häbi mõelda, kui mees temaga tiiba ripsutas ja lahkelt ümber käis, ja see oli: kes ma ka poleks, ja ma olen nii mõndagi, aga kindel on see, et ülalpeetav naine ma ei ole.
„Minge Bostonisse, teie kaks,” kamandas Mimoo neid selsamal päeval. „Sina, Harry, räägid oma perele ja sina, Gina, oma vennale.”
Gina oli nõus. Harry raputas sõbralikult pead.
„Salvo tuleb tagasi, Harry.”
„Ei tule, Mimoo.”
„Tuleb küll.”
„Ei tule.”
„Jumal küll, miks sa selline kangekaelne eesel oled?”
„Tema ei tule tagasi, ja mina olen eesel?”
Mimoo käis väimehele peale: „Salvo ootab, et sa temalt andeks paluksid. Ta lihtsalt tahab su kahetsussõnu kuulda.”
Harry raputas pead. „Olen juba proovinud. Sellest pole kasu.”
„Mitu aastat tagasi sa proovisid?”
„Su poeg on ülearu uhkust täis,” ütles Harry.
„Ja sina ise?”
„Mina pole sinu poeg.”
„Tore küll, Harry,” sosistas Gina, kes läheduses istus ja kuulas.
Mimoo läks turri. „Sa oled mu tütre nii-öelda mees.”
„Ma olen päriselt tema mees.”
„Meie maal peetakse mehi, isegi selliseid nagu sina, pereliikmeteks. Kas sinu maal mitte?”
Harry ei lausunud sõnagi.
„Nagu ma ütlesin. Pealegi oled endiselt kellegi poeg, või kuidas?”
„Enam mitte.”
Harry vaatas loiult ajalehe tööpakkumised läbi. „Kui koormav see on,” hüüatas ta ühel õhtul, „et inimene vajab ikka veel palgatööd.”
„Tere tulemast pärisellu,” ütles Gina. „Mitte võltsellu, mida oled elanud.”
Naisel oli muidugi õigus ja mehele ei meeldinud temaga vaielda. Igatahes ei kavatsenud Harry vaielda vastu sellele, et ta elas kunagi tõesti elu, mis näis talle võlts. Armumine oli üks asi. Kuid kedagi välja valida hoopis teine asi. Harry abiellus Ginaga, sest too oli kõige tõelisem asi, mille ta iial oli leidnud. Tema elus Ginaga polnud mingit häälestamist. Polnud pretensioone ega mõõdukust. Iga pall lennutati otsemaid õhku. Alati oli liiga kuum või liiga külm; veini oli ülearu või liiga napilt. Harry voodi polnud kunagi tühi ja see korvas paljud puuduvad asjad – nende abieluline ühendus oli kahe hingesugulase oma, nad olid kaks eraldiseisvat posti, kui jutt oli nende seisundist elus, kuid nad olid üks selles ainsas, mis oli tähtis. Üks keha, üks hing.
Ikkagi … alati vänged lõhnad ja töö, pidev töö. Polnud iial aega mõelda, pikaajalisi plaane teha, asjade üle juurelda, õieti isegi mitte lugeda!
„Võib-olla tahaksid Michigani osariiki Kalamazoosse kolida?” küsis Harry Ginalt. „Siis võiksin Henry Fordi konveieriliinil töötada.”
„See mees maksaks sulle viis dollarit päevas, Harry,” ütles Gina. „See