„Mul oli palju tegemist.”
Seda nägi Gina ise ka. Tal oli külm. „Ma pean nüüd jooksma. Ma jään rongist maha. Kolmapäeval tulen uuesti.”
„Tule varem. Palun. Ma jään tööst ilma, kui ma lõuna ajal tööd teha ei saa. Kuidas Mimoo elab?”
Gina kehitas õlgu. „Ta jäi veel ühest teenijakohast ilma. Muudkui pillab asju. Aga, Salvo …” Gina võitles endaga. Polnud õige aeg. Kuid peagi olid jõulud. „Kas sa tuled koos Maryga meile jõulusid veetma? Palun.”
Salvo raputas pead. „Sa tead, et ma ei saa. Pealegi võtab tema pagana ema ta enda juurde.”
„Ära räägi oma lapse emast niimoodi.”
„Kas sa oled seda hirmsat inimest näinud?”
„Ikka üks ja seesama. Lihtsalt … neela oma uhkus alla, Salvo. Meie ema pärast. Võta Mary kaasa. Võta Phyllis ka. Matame kord aastas, jõulude ajal, sõjakirve maha.”
„Sa tead, kuhu ma tahaksin selle sõjakirve matta,” ütles vend üsna kainelt.
„Oh, Salvo … mida sa teed: oled igavesti vihane?”
„Per sempre 3.”
„Palun. Mimoo nutab igal õhtul. Ta tahab jõulude ajal lapselast näha.”
„Tema ema võtab ta enda juurde, ma ju ütlesin. Tema ema, kes on endale muide leidnud järgmise lolli, kes tema üüri kinni maksab.” Salvo vandus. „Miks sa selle asemel, et minuga rääkida, oma vabaabielumehele ei ütle, et ta võiks jõuludeks oma perele külla minna? Ütle, et veetku veidi aega nendega. Või siis ütle, et muretsegu endale kuramuse töökoht. Siis tulen.”
„Ta pole mu vabaabielumees.”
„Kas te laulatasite kirikus?”
„Salvo.”
„Just nimelt.”
„Sa tead, et ta ei saa,” ütles Gina viimaks.
„Ei saa tööle minna? On see vast tore maa.” Salvo naeris. „Siin võib elada mingit kuramuse tööd tegemata. Kas immigrandid saavad seda endale lubada? Mitu põlve me peame rühmama, enne kui võime ainult laua ümber istuda ja tarka nägu teha?”
„Jäta, Salvo, sa tead, et ta on tööd teinud. Ta püüab kogu hingest. See pole talle kerge. See tähendab, ta ei saa oma perele külla minna.”
„Ah ei saa, tõesti või? Noh, mina ka ei saa.”
„Ta ei saa neile külla minna, sest nad ei taha teda. Selles vahe ongi. Nad ei taha temaga mingit tegemist teha. Tema isa tegi selle täiesti selgeks. Sa tead seda.”
Salvo ohkas. Tema mustad silmad kiiskasid. „Mina ei saa iial tõsta oma jalga majja, kus elab see mees.”
„Mees, kes on su õemees?”
„Nimeta teda, kuidas tahad.” Vend pilgutas silmi, kehitas õlgu, vahetas teemat nagu ikka.
„Ütle Mimoole, et ma kavatsen elukutset vahetada. Vaata seda.” Ta näitas õele keeruka nikerdusega piipu. „Sellesse on nikerdatud Bunker Hilli lahing,” jätkas Salvo uskumatust väljendaval toonil. „Kas pole imeline? Ma tahan piibunikerdajaks hakata. Ma tunnen ühte meest. Püüan õpipoisiks saada.” Ta vangutas pead. „Siiski on üks tobe reegel, millest me püüame mööda hiilida. Ma pean kakskümmend viis aastat õpipoiss olema, enne kui nikerdajaks saan. Kas sa kujutad ette?”
Gina silmitses venda kiindunult. „Sinust saab piibunikerdaja, Salvo? Kas sa ise ka aru saad, mida räägid?”
Nad itsitasid ja embasid. Salvo keeras õe ringi ja osutas tänavale. „Mine. Kähku. Muidu mõtleb veel, et teed talle sarvi. Ehkki siis jätaks ta võibolla su maha ja sa oleksid viimaks vaba, nagu papa tahtis.” Vend pistis õele pihku mõne rahatähe. „Suudle minu poolt Mimood. Ütle, et raha on jõuludeks. Kolmapäeval saan veel. Ma püüan Purity piiritusetehasesse tööle saada. Nad teevad siin North Endis melassi. Kui seal tööd saan, olen eluks ajaks kindlustatud. Ametiühing ja puha. Ütle seda Mimoole, et ta ei muretseks. Mine nüüd.”
Rongiga tagasi sõites mõtles Gina Salvo sõnadele. Ta ei arvanud, et Harry tõlgendab tema hilinemist truudusetusena. Harry polnud selline mees.
Gina käed, pihud, olid vastu külma klaasi. Rong seisis ja ootas märguannet.
Nad püüdsid kõigest hingest võimalikult hästi hakkama saada. Kas Gina oli kunagi kurtnud? Kuidas ta sai kurta, kui talle oli antud see, mida tema süda üle kõige himustas. Sa oleksid ju tänamatu, kui seejärel kurdaksid, eks ole?
Vabrikutöölisi vallandati vasakul ja paremal, ehkki pühad lähenesid. Ginal vedas, et tal oli tööd. Anne ja stiilitaju, oli Angela talle kiitvalt öelnud. Aga kui palju stiilitaju oli Ginal viimistlustöökojas vaja? Ta kandis tööl valget, ta ei värvinud enam lõnga. Ta töötas koos naistega aknaid tulvil toas laua taga, seelik seljas.
Miks ta siis mõnikord soovis, et need hooned maha põleksid?
Kord, 1886. aastal, oli seal tulekahju olnud. Miks meenutas ta seda igatsusega?
Nii palju õnnistust. Ta õmbles käsitsi kostüüme, uhkeldas linnaparaadidel, riietas halastajaõdesid, toetas nende algatusi.
Ta töötas vabrikus, kuid polnud puusepp, polnud konveieritööline. Tema pikad lokkis juuksed ei jäänud raskete masinate vahele kinni. Ta ei viibinud kuude viisi haiglas – peaaegu surmava vigastusega – nagu tema sõbratar Pamela.
Ta polnud enam laps. Lapstöö ei käinud enam tema kohta.
Tema kohta ei käinud enam paljud asjad.
Mõnda aega oli Gina töötanud Ducki vabrikus, valmistanud erilisest puuvillast kangast, mida nimetati purjeriideks ning millest tehti ka purjeid. See meenus talle täna õhtul rongis. Purje valmistamine. Ookeanilaevale. Et tuul tema enda mujale viiks. Ükskõik kuhu. Puuvilla kedrates unistas Gina purjedest. Ta töötas välkkiirelt nagu alati, kuid unistas raugelt soojast veest, paatidest ja tuulest, mis haarab temast kinni, kui puri on püsti. Noh, miks mitte? Harry oli selline unistaja. See oli üks neid omadusi, mis talle mehe juures kõige rohkem meeldis. Miks ei võinud temagi endale paari unistust lubada? Mida, kas unistada on lubatud ainult noortel ja (endistel) rikastel?
Asjad polnud läinud päris nii, nagu Gina oli arvanud, kavandanud, unistanud. Rongis oli külm. Nagu nende majas. Ta tõmbas mantli enda ümber koomale, hingas villasesse salli, tõmbus kerra.
Esiteks oli ta oma perekeskses itaallanna südames tõesti uskunud, et Harry lepib mõne kuu pärast oma perekonnaga ära.
Nad olid abiellumisjärgse suve veetnud Gina ema majas Lawrence’is, et aru pidada. Gina töötas endiselt koos Salvoga tema restoranides, mõnel õhtul nädalas oli ta abiks Püha Vincent de Pauli kirikus ning paikas annetusi. Ta oli kavatsenud sügisel naasta Simmonsi kolledžisse, et kraad kätte saada. Gina lootis, et kui Harry hakkab jälle Harvardis õpetama, saab ta Cambridge’i kolida ja sealt loengutel käia.
Alles sel hommikul, kui Gina minema kiirustas, et end sügissemestrile kirja panna, näitas Harry talle majandusteaduskonna juhataja kirja, millega lõpetati mehe suhted Harvardi ülikooliga.
Mees ütles, et ta ei oska kõikidele küsimustele vastata. Naine lootis, et mõnele oskab. Mees oli verandal kiiktoolis nii palju lugenud, nina alati ühes või teises paksus õpikus. Kindlasti võis ta lugeda mõnd lõiku, mis lahendaks kas või ühe probleemi. Kuid mees ei suutnud lahendada isegi seda probleemi, et naine oleks saanud Simmonsis viimase kursuse lõpetada.
„Mida sina ette paned?” oli mees küsinud. „Elame lahus? Mina elan siin sinu ema, venna ja nõoga, samal ajal kui sina elad Archeri lähedal ühiselamus?” Archer oli noormees, kellele Gina oli meeldinud.
Gina pani ette, et nad mõlemad Bostonisse koliksid.
„Millest me elame? Sinu raamatupoepalgast?”
Gina