Täpselt nagu uurimus lubas, aitas see fokuseeritud kiitus tal näha strateegiaid, mida järgmisel päeval rakendada. Lausa imetlusväärne, kui silmanähtavalt mõjusam see uus kiituse vorm oli.
Tõele truuks jäädes tuleb tunnistada, et kui mu poeg tundus uue kiitmisrežiimiga kenasti harjuvat, siis mina kannatasin. Tuleb välja, et meie pere tegelik kiidusõltlane olin mina. Kui tunnustasin teda üksnes konkreetse oskuse või ülesande eest, tundus mulle, nagu eiraksin tema ülejäänud tahke, jättes need tunnustusest ilma. Sain aru, et universaalse lausega “Sa oled tubli – olen sinu üle uhke!” kiitmine oli minu viis väljendada oma tingimusteta armastust.
Tunnustuse pakkumisest on saanud mingisugune imerohi, et ravida nüüdisaegse lastekasvatusega seotud ärevust. Olles hommikueinest õhtusöögini oma laste elust välja jäetud, tahame pärast tööd koju jõudes sellest kõike võtta. Tahame, et nad kuuleksid nende mõne ühiselt veedetud tunni jooksul kõike, mida me neile päeva jooksul öelda ei saa – me oleme sinu poolt, me oleme sinu jaoks olemas, me usume sinusse.
Lisaks paneme oma lapsed suure survega keskkonda, otsides välja parimad võimalikud koolid, ning kasutame seejärel pidevalt kiitust, et nende keskkondade mõju leevendada. Ootame lastelt väga palju, kuid varjame oma ootusi pideva ülistuslaulu taha. Kahepalgelisus on pimestav.
Lõpuks, kiitusest võõrutamise lõppfaasis taipasin, et kui ma ei öelnud oma pojale, et ta on nutikas, tähendas see, et jätsin otsuse tema intelligentsuse kohta ta enda teha. Kiitusega kiirustamine on nagu kodutöös tekkivale kitsaskohale liiga kiiresti vastuse väljapakkumine – see röövib lapselt võimaluse ise järeldusele jõuda.
Aga mis siis, kui tema järeldus osutub valeks?
Kas ma tõesti võin asja nii noores eas tema hooleks jätta?
Olen endiselt ärev lapsevanem. Täna hommikul kontrollisin teda kooliteel: “Räägime veel kord, mis sinu ajuga juhtub, kui see mõne raske asja üle mõtlema peab?”
“See läheb suuremaks nagu muskel,” vastas ta, olles selle küsimusega ennegi naelapead tabanud.
2
KAOTATUD UNETUND
Üle kogu maailma magavad lapsed praegu ööpäevas tunni võrra vähem kui 20 aastat tagasi. Hind: intelligentsuse langemine, emotsionaalse heaolu vähenemine, hüperaktiivsus tähelepanu puudulikkusega (ADHD) ja ülekaal
Morgan Fichter on 10aastane viienda klassi õpilane Roxburys, New Jerseys. Ta on õbluke ja väikest kasvu, nina ümber tedretähed, laineliste helepruunide juustega. Tema isa Bill on politseinik, kes töötab öövahetuses, mis lõpeb kell kolm. Ema Heather töötab poole koormusega, pühendades end Morgani ja tema venna saatmisele nende paljudesse huviringidesse. Morgan mängib jalgpalli (Heather on meeskonna treener), kuid tema armastus number üks on võistlusujumine, kogu aasta kestvate treeningutega, mis on ta õlad laiemaks muutnud. Tüdruk on ka kooliorkestris viiuldaja, käies igal nädalal kaks korda orkestriproovis ja ühe korra eraõpetaja juures, lisaks harjutab ta viiel õhtul nädalas. Igal õhtul istuvad Heather ja Morgan laua taha tema koolitükke tegema, seejärel vaatavad TLC-st sarja “Flip This House” või mõnda muud disainisaadet. Morgan on alati jätnud entusiastliku, tasakaaluka lapse mulje.
Kuid pärast seda, kui ta oli ühe kooliaasta veetnud koos ülikriitilise õpetajaga, ei suutnud ta end õhtuti enam lõdvaks lasta. Vaatamata mõistlikule magamaminekuajale kell pool kümme, lamas ta masendununa ärkvel poole kaheteistkümneni, mõnikord koguni keskööni, käed leopardimustrilisse patja klammerdunud. Tema toa tähesäraga kaunistatud haldjaroosadele seintele olid teibitud märkmekaardid, igaühel üks raske sõna, mille õigekirjaga Morganil raskusi oli. Võimetuna uinuma hakkas ta mõttes uuesti õppetööga tegelema, täis sihikindlust mitte lasta hinnetel langeda. Selle asemel tundis ta, et laguneb ise emotsionaalselt koost. Päeva jooksul oli ta hapus tujus ja nutualdis. Juhtus, et ta jäi koolis keset tundi magama.
Järgmisel semestril ei pidanud Morgan enam selle õpetaja käe all õppima, kuid unehäired kestsid edasi. Heather hakkas muretsema, miks tema tütar magada ei suuda. Kas asi oli stressis või hoopis hormoonides? Heather keelas kofeiiniga koolajoogid, eriti pärastlõunati, sest oli märganud, et üks pärastlõunane koola võis tütart öösel kella kaheni ärkvel hoida. Morgan võttis end kokku nii hästi kui suutis, kuid kaks korda kuus tabas teda emotsionaalne kriis, ühest või teisest ülereageerimisest tingitud äge nutu- ja jonnihoog, mida harilikult esineb kolmeaastastel, kui neil päevauinak vahele jääb. “Tunnen tema pärast suurt kurbust,” kurdab Heather. “Ma ei sooviks seda mitte kellelegi – olin mures, et ta ei saagi enam sellest probleemist lahti.”
Tütre käekäigu huvides tegutsema asunud, küsis Heather uneprobleemide kohta nõu lastearstilt. “Ta saatis mu pehmelt öeldes kuu peale ja see mure ei tundunud teda üldse huvitavat,” meenutab naine. “Ta ütles: “Mingi aja järel peab ta ju ometi ära väsima. Küll ta kasvab sellest välja.””
Heatheri lastearsti arvamus on tüüpiline. USA riikliku une sihtasutuse küsitluse põhjal arvab 90 protsenti Ameerika lapsevanematest, et nende laps magab piisavalt.
Lapsed ise räägivad teist juttu. 60 protsenti keskkooliõpilastest tunnistab, et neid vaevab päeval äärmine unisus. Veerand neist möönab, et nende hinded on seetõttu kehvemaks muutunud. Sõltuvalt sellest, millist uurimust lugeda, jääb 20−33 protsenti õpilastest vähemalt korra nädalas tunni ajal magama.
Ilustamata numbrid toetavad neid väiteid enam kui küllaga. Pooled noorukitest saavad koolinädala jooksul öösiti magada alla seitsme tunni. Kentucky ülikoolis Frederick Danneri korraldatud uurimuse põhjal magatakse keskkooli lõpuklassi jõudmise ajaks igal ööl keskmiselt vaid veidi üle 6,5 tunni. Kaheksa tundi und saab vaid 5 protsenti keskkooli lõpuklassi õpilastest. Muidugi, meiegi mäletame, et olime koolitundides väsinud. Kuid mitte nii, nagu tänapäeva lapsed.
On kahe silma vahele jäetud fakt, et lapsed – alates algkoolist kuni keskkooli lõpuni – magavad igal ööl tunni võrra vähem kui 30 aastat tagasi. Kui nüüdisaja vanemad imikute uneajast hoolikalt kinni peavad, siis pärast eelkooliiga langeb see mure prioriteetide seast välja. Isegi lasteaialapsed magavad keskmiselt pool tundi vähem kui vanasti.
Sellel kaotatud unetunnil on sama palju põhjuseid kui on erinevaid perekondi. Huvialadega ülekoormamine, rasked kodused ülesanded, varieeruv magamaminekuaeg, telerid ja mobiilid magamistoas – need kõik mängivad oma rolli. Seda teeb ka süütunne: töölt alles pärast pimedat koju jõudnud vanemad ihkavad lastega rohkem aega veeta ega taha neid õhtuti karmil toonil voodisse kamandada. (Ühes Rhode Islandil korraldatud uurimuses tõdeti, et 94 protsenti keskkooliõpilastest määrab oma magamaminekuaja ise.) Kõik need põhjused koonduvad ainsaks mugavaks eiramise trumbiks – meil on praeguseni olnud võimalik seda kaotatud unetundi eirata, sest me ei teadnud, mida see lastele maksma läheb.
Äsja väljatöötatud tehnoloogiaid ja statistilisi vahendeid kasutades on uneteadlased hiljuti olnud võimelised selle ainsa kaotatud unetunni mõju isoleerima ja mõõtma. Kuna inimese aju areneb kuni 21. eluaastani ja suur osa sellest arengust toimub uneajal, avaldab kaotatud unetund lastele ja noortele niisugust mõju, mida täiskasvanud lihtsalt ei koge.
Üllatus ei seisne üksnes selles, et uni loeb – vaid selles, kui palju see tegelikult loeb, täiesti demonstreeritavalt, mitte pelgalt akadeemilise sooritusvõime ja emotsionaalse stabiilsuse, vaid ka niisuguste nähtuste kontekstis, mida oleme pidanud une hulgast täiesti sõltumatuks, näiteks rahvusvaheline ülekaalulisuse epideemia ja tähelepanu puudulikkusega hüperaktiivsuse (ADHD) esinemuse kasv. Mõned teadlased teoretiseerivad, et väljakujunemisaastatel esinevad uneprobleemid võivad põhjustada