East Harlemis, loodusteaduste kallakuga Life Sciences keskkoolis niisuguseid kahevahelolekuid ei teki, sest seal on nähtud, kuidas Dwecki teooriaid keskkooli noorema astme õpilastele rakendatakse. Dweck ja tema juhendatav Lisa Blackwell avaldasid aruande laste arengut käsitlevas akadeemilises ajakirjas Child Development, rääkides, kuidas mõjus semestripikkune sekkumine, mis viidi koolis läbi matemaatikatestide tulemuste parandamiseks.
Life Sciences on koolina terviseteaduste magnet, mille sihid on kõrged, kuid selle 700 õpilase peamised omadused on kuulumine valdavalt vähemuse hulka ja madal saavutustase. Blackwell jagas lapsed kahte rühma ja viis nendega läbi kaheksast sessioonist koosneva seminari. Kontrollrühmale õpetati õppimisoskusi, teine rühm sai õppimisoskustele lisaks spetsiaalse mooduli teemal, kuidas intelligentsus ei ole sünnipärane. Need õpilased lugesid kordamööda valjusti ette essee selle kohta, kuidas aju väljakutsega kokku puutudes uusi neuroneid kasvatab. Neile näidati slaidiprogrammi ajust ja korraldati sketšidega rollimänge. “Juba nende ideede õpetamise ajal,” märkis Blackwell, “võisin ma kuulda õpilasi naljatlemas, nimetades üksteist “tainapeaks” või “ohmuks”.” Kui moodul läbi sai, uuris Blackwell õpilaste hindeid, et näha, kas sel oli olnud mingit mõju.
See ei võtnud kaua aega. Õpetajad – kes ei teadnud, millised õpilased millisel seminaril osalesid – suutsid klassipäevikust välja noppida need lapsed, kellele oli õpetatud, et intelligentsust saab arendada. Need õpilased lihvisid oma õpiharjumusi ja parandasid hindeid. Ainsa semestri jooksul pööras Blackwell õpilaste pikaajalise matemaatikahinnete langustrendi positiivsesse suunda.
Ainus kontrollrühma ja testrühma vaheline erinevus seisnes kahes õppetunnis, kus kokku 50 minutit tegeleti matemaatika asemel üheainsa lihtsa idee õpetamisega: et aju on lihas. Kui sellele rohkem koormust anda, muutud targemaks. Üksnes sellest piisas, et matemaatikahindeid parandada.
“Need on äärmiselt veenvad tulemused,” tõdeb Columbias töötav doktor Geraldine Downey, kes on spetsialiseerunud laste tundlikkusele tõrjumise suhtes. “Need näitavad, et on võimalik võtta spetsiifiline teooria ja rajada selle põhjal õppekava, mis toimib.” Downey kommentaar on tüüpiline näide selle kohta, mida ütlevad ülejäänud selle valdkonna õpetlased. Harvardi sotsiaalpsühholoog, doktor Mahzarin Banaji, ekspert stereotüüpide kujunemise alal, rääkis mulle: “Carol Dweck on kahtlemata geenius. Ma loodan, et tema tööd võetakse tõsiselt. Selle tulemuste nägemine paneb inimesed kohkuma.”
Alates ajakirja The Psychology of Self-Esteem 1969. aasta numbrist, kus Nathaniel Branden väitis, et eneseaustus on indiviidi ainus olulisim tahk, on uskumusest, et meil tuleb positiivse enesehinnangu saavutamiseks teha kõik mis võimalik, kujunenud laialdaste sotsiaalsete mõjudega liikumine.
1984. aastaks oli Californiasse rajatud kodanike enesehinnanguga tegelemiseks eraldi ametlik üksus, uskudes, et elanikkonna enesehinnangu tõstmine mõjutab positiivselt paljusid valdkondi, vähendades eelkõige sotsiaalabist sõltumist ja teismeliste rasestumist. Niisugused argumendid muutsid enesehinnangu peatamatuks rongiks, eriti laste kontekstis. Kõik, mis võis laste enesehinnangut potentsiaalselt kahjustada, kuulutati tabuks. Võistluste ja konkursside peale kortsutati kulmu. Jalgpallitreenerid lakkasid väravaid lugemast ja ulatasid auhindu igaühele. Õpetajad viskasid punased pliiatsid ära. Kriitika asendati kõikjal jagatava, ka teenimatu tunnustusega. (Massachusettsis on koguni koolipiirkond, kus õpilased teevad kehalise kasvatuse tunnis hüppenööriharjutust ilma hüppenöörita – et keegi ei komistaks ja end kukkudes ei häbistaks.)
Dwecki ja Blackwelli töö on osa laiemast akadeemilisest väljakutsest ühele enesehinnanguliikumise põhidogmale: kiituse, eneseaustuse ja sooritusvõime tõus ja langus on vastastikuses seoses. Ajavahemikul 1970–2000 avaldati erialaajakirjades üle 15 000 artikli enesehinnangust ja selle seotusest kõige muuga – alates seksist kuni karjääriredelil edenemiseni. Kuid tulemused olid sageli vastuolulised või ebaveenvad. Seega palus Ameerika psühholoogia liit doktor Roy Baumeisteril, tollasel enesehinnangu teooria juhtival pooldajal, kogu avaldatud kirjandus üle vaadata. Tema töörühm järeldas, et enesehinnangualaseid ideid rikkus vigane teadustöö. Enamik neist 15 000 artiklist palus inimestel oma enesehinnangut hinnata ning seejärel ise hinnata oma intelligentsust, karjääriedu, suhteoskusi ja muud sarnast. Niisugused enesekesksed uurimistulemused olid äärmiselt ebausaldusväärsed, sest kõrge enesehinnanguga inimesed tajuvad oma võimeid tegelikest suurematena. Ainult 200 uurimust kaasas enesehinnangu ja selle tulemite mõõtmiseks teaduslikult vettpidava meetodi.
Olles need 200 uurimust üle vaadanud, järeldas Baumeister, et kõrge enesehinnang ei mõjuta koolihindeid ega karjääriedu. See ei vähendanud isegi alkoholi tarbimist. Ja eelkõige ei vähendanud see igat liiki vägivallailminguid. (Äärmiselt agressiivsed, vägivaldsed inimesed kalduvad endast väga heal arvamusel olema, kummutades teooria, et agressiivsuse abil püütakse kompenseerida madalat enesehinnangut.)
Tol ajal tsiteeriti Baumeisterit, et need leiud olid “minu karjääri kõige suurem pettumus”.
Nüüd toetab ta Dwicki seisukohta ja tema enda töö edeneb sarnases suunas. Hiljuti avaldas ta artikli, mis näitab, et eksmatrikuleerimise äärel olevatel kolledžitudengitel põhjustab enesehinnangut tõstev kiitus hinnete edasist halvenemist. Baumeister on hakanud uskuma, et pidev enesehinnangu turgutamine on suuresti seotud vanemate uhkusega lapse saavutuste üle: see on nii tugev, et “lapsi kiites pole nad kuigi kaugel iseenda kiitmisest”.
Üldiselt näitab kiitmise kohta ilmunud kirjandus, et see võib olla tulemuslik kui positiivne, motiveeriv jõud. Notre Dame’i ülikoolis läbi viidud uurimuses testiti kiituse tõhusust pidevalt kaotava hokimeeskonna peal. Eksperiment toimis: meeskond jõudis finaalturniiri. Kuid kiitmised pole võrdväärsed – ja nagu Dweck demonstreeris, võib kiituse mõju oluliselt varieeruda sõltuvalt sellest, kuidas kiidetakse. Teadlased on leidnud, et mõjususeks peab kiitus olema eriomane. (Hokimängijaid kiideti näiteks selle eest, mitu korda nad suutsid mängu ajal vastasmängijat silmas pidada.)
Kiituse siirus on samuti oluline. Dwecki sõnul on suurim viga, mida vanemad teevad, eeldamine, et kooliealised lapsed ei ole piisavalt läbinägelikud, et meie tõelisi kavatsusi näha ja tunnetada. Samamoodi, nagu täiskasvanud suudavad tajuda tagamõttega tehtud komplimendi või silmakirjaliku vabanduse tegelikku tähendust, uurivad lapsedki varjatud kavatsustega kiitmise tagamaid. Ainult väikesed lapsed, vanuses kuni 7 aastat, võtavad kiitust ehedana: vanemad lapsed on täpselt sama kahtlustavad kui täiskasvanud.
Psühholoog Wulf-Uwe Meyer, oma valdkonna teerajaja, viis läbi seeria uuringuid, kus lapsed vaatasid pealt, kuidas teisi õpilasi kiideti. Meyeri järelduste kohaselt usuvad lapsed 12aastaseks saanuna, et õpetaja kiituse pälvimine ei näita seda, et sa hästi toime tulid – tegelikult näitab see sinu võimetust, ja õpetaja arvab, et sa vajad täiendavat ergutust. Nad olid skeemi ära tabanud: õpitulemustes mahajäävatele lastele mõjub kiitus hukatuslikult. Teismelised alavääristasid kiitust Meyeri sõnul sedavõrd, et pidasid õpetaja kriitikat – mitte kiitust – tegelikuks positiivse hinnangu edastajaks õpilase võimete kohta.
Kognitiivteadlase Daniel T. Willinghami arvates võib õpetaja last kiites edastada talle tahtmatult sõnumi, et õpilane on jõudnud oma sisemiste võimete piirile, seevastu kritiseeriv õpetaja annab edasi sõnumi, et õpilasel on võimalik tulevikus tulemusi veelgi parandada.
New Yorgi ülikooli psühhiaatriaprofessor Judith Brook selgitab, et seda seisukohta tuleb võtta tõsiselt: “Kiitus on oluline, kuid mitte tühi kiitus,” ütleb ta. “See peab põhinema konkreetsel väärtusel – teatud oskusel või andel, mis lapsel on.” Kui lapsed kuulevad kiitust, mis on nende arvates teenimatult saadud, ei hakka nad edaspidi hindama pelgalt ebasiirast, vaid ka siirast kiitus.
Liigne