Muutsime pärast selle loo uurimist oma käitumist, kuid õhku jäi rippuma küsimus: kuidas sai meie vaist nii ekslik olla?
Legendi kohaselt on emainstinkt kaasasündinud nähtus. Naisi julgustatakse, et pole oluline, kui nad ka kahekümnendates eluaastates lapsi vältida püüdsid või kui nad end eriti emalikeks ei pea. Hetkel pärast beebi sündi, kui ta esimest korda ema rinnale pannakse, saab hormoonidest juhitud emainstinkt maagilisel kombel võitu. Emana sa lihtsalt tead, mida teha, ja see teadmine kestab peaaegu kaheksateist aastat. Selle teadmise allikas on oletatavasti osa süsteemist, kuhu kuuluvad kaks munasarja ja kihk käia hullumeelselt kõrgetel kontsadel.
Selle müüdi tõttu kasutame sõna “instinkt”, et anda edasi kollektiivset tarkust, mis intuitiivselt pulbitseb meie liigi ühisest lastekasvatamise kogemusest. Kuid see on antud mõiste liigne üldistamine. Tegelikult tähendab “instinkt” – jõuliselt avalduv bioloogiline sund – raevukat impulssi lapse eest hoolitseda ja teda kaitsta. Neuroloogid on koguni kindlaks teinud ajus täpse närvivõrgustiku, kus see impulss vallandub. Last ootavad vanemad võivad küll toetuda selle impulsi aktiveerumisele, kuid see, kuidas oma last kõige paremini kasvatada, tuleb neil endil välja mõelda.
Teisisõnu, meie “vaist” võib olla ekslik seetõttu, et tegelikult see polegi vaist.
Praegu, pärast kolm aastat kestnud uurimistööd, võime Ashleyga lõpuks näha, et see, mida pidasime oma “vaistuks”, kujutas endast tegelikult vaid intelligentseid, informeeritud reaktsioone. Asju, mille olime endile selgeks teinud. Protsessi käigus avastasime sedagi, et neid reaktsioone ähmastas segapuder soovmõtlemisest, moralistlikest eelarvamustest, nakkavatest moehullustest, enda eluloost ja vanadest (kummutatud) psühholoogilistest seikadest – kõik terve mõistuse arvelt.
Mõiste “kasvatamishirm”, nagu seda üldiselt kasutatakse, viitab paanikale (mis on vastsete lapsevanemate seas tavaline), et see müütiline teadmuse läte mingil põhjusel ei vallandugi.
Käesolev raamat võib tekitada sarnase hirmu: see paljastab uue aja kasvatusteaduse varal, kui suurele osale meie paljudest raudkindlatest seisukohtadest laste kohta ei saa praegu enam toetuda.
Raamatu keskne eeldus on, et paljud nüüdisaja ühiskonna lastekasvatuse strateegiad annavad tegelikult tagasilööke – kuna olulised teaduslikud teekäänakud on jäetud kahe silma vahele.
Sellest tulenevad väärad eeldused laste arengu kohta on moonutanud lastekasvatamise tavasid, koolide õppekavasid ja sotsiaalpoliitikaid. Need mõjutavad meie tõekspidamisi laste kohta, ja seega ka seda, kuidas me laste käitumist tõlgendame ja nendega suhestume. Käesoleva raamatu eesmärk ei ole häirekella lüüa, vaid õpetada meid lastest teistmoodi, sügavamalt ja selgemalt mõtlema. Täna tehtud väikesed muutused mõtteviisis võivad pikas plaanis muuta ühiskonna olemust, üks tulevane ilmakodanik korraga.
Raamatus käsitletud teemad on laiahaardelised, pühendatud võrdsetes osades aju ehitusele ja moraalsetele tõekspidamistele. Need seostuvad igas eas lastega, mudilastest teismelisteni. Suhtumiselt ei saaks miski numbrite järgi värvimisest kaugemal olla. Oleme pühendanud eraldi peatükid laste enesekindlusele, ööunele, valetamisele, rassistlikele hoiakutele, intelligentsusele, õdede-vendade konfliktile, teismeea mässule, enesekontrollile, agressioonile, tänulikkusele ja keeleoskuse omandamisele. Teemasid läbivaks jooneks on meie vastastikune koostöö.
Sellel teekonnal sunnime lugejat ümber hindama paljusid pühakspeetud tõdesid – liiga paljusid, et neid kõiki siin loendada. Kuid mõned märksõnad on järgmised: eneseaustus; Noam Chomsky; autojuhtimise kursused keskkooli õppekavas; teooria, et lapsed on rassistruktuuride suhtes pimedad; emotsionaalne intelligentsus; laste noomimine kaebamise eest; harivad multikad; andekuse varane tuvastamine; arvamus, et teleri vaatamine teeb lapsed paksuks; ning oletus, et see on kahtlemata hea märk, kui laps suudab kaaslaste survele vastu seista.
Valisime need teemad seetõttu, et nende uurimine tõi üllatusi – see esitas otsese väljakutse traditsioonilisele mõtteviisile lastekasvamise kohta.
Ent kui olime end teaduslikest analüüsidest läbi närinud ja tõendusmaterjali üle vaadanud, tundus uus suhtumine lastesse enesestmõistetav ja loogiline, lausa silmaga nähtavalt õige. See ei tekitanud tunnet, nagu püüdnuks me oma lapsi “raamatu järgi” kasvatada. See tundus täiesti loomulikuna, eluterve mõtlemisvõime taastamisena. Vanad eeldused, millest me kunagi lähtusime, muutusid üksnes soovmõtlemise peegeldusteks. Kui olime esialgsest šokist üle saanud, leidsime end täiesti uuel moel lastega suhestumas.
1
KIITUSE ÄRASPIDINE VÕIM
Muidugi on ta eriline. Kuid uusimad uurimused väidavad, et kui lapsele seda öelda, rikub see ta ära. See on neurobioloogiline fakt
Mida arvata poisist nagu Thomas?
Thomas (see on ta keskmine nimi) on viienda klassi õpilane New Yorgi West 84. tänava äärmiselt konkureeriva vaimsusega Andersoni koolis. Eale iseloomulikult kõhnukesena lasi Thomas hiljuti liivakarva juuksed lühikeseks lõigata, et näha välja nagu James Bond (ta võttis Daniel Craigi foto juuksurisse kaasa). Erinevalt Bondist eelistab ta igapäevaselt kanda lohvakaid militaarpükse ja T-särki, mida ilustab Frank Zappa, ühe tema kangelase foto. Thomas hängib ringi koos viie samas koolis õppiva sõbraga. Neid peetakse “taibudeks”. Thomas on üks neist, ja talle meeldib sellesse seltskonda kuuluda.
Sellest ajast saadik, kui Thomas kõndima õppis, on ta pidevalt kuulnud, et on nutikas. Mitte ainult oma vanematelt, vaid igalt täiskasvanult, kes selle varaküpse lapsega suhtlema sattus. Kui ta Andersonis eelkoolikohta taotles, sai tema intelligentsus statistiliselt kinnitatud. Andersoni kooli saab vaid üks protsent kõikidest soovijatest, ja IQ-test on osa sissepääsukatsetest. Thomas ei jõudnud oma tulemusega mitte üksnes üheprotsendilisse ladvikusse, vaid selle üheprotsendilise ladviku üheprotsendilisse tippu.
Kuid koolis klassist klassi edenedes pole teadlikkus säravast mõistusest sugugi alati muutunud kartmatuks enesekindluseks õppetükkidega hakkamasaamisel. Tõtt öelda täheldas Thomase isa hoopis vastupidist. “Thomas ei tahtnud proovida asju, kus ta poleks silma paistnud,” ütleb isa. “Mõned asjad omandas ta väga kiiresti, ent kui mitte, andis ta peaaegu kohe alla, järeldades – seda ma ei oska.” Ainsa pilguheiduga jagas Thomas end ümbritseva maailma kaheks: asjad, mida ta loomupäraselt valdas, ja need, millega ei tulnud toime.
Näiteks esimestes klassides ei tulnud veerimine tal kuigi hästi välja, seega püüdis ta valjusti veerimisest alati kõrvale põigelda. Esimest korda murdarve nähes oli ta heitunud. Suurim takistus tekkis kolmandas klassis. Tal oli tarvis õppida ilukirja, kuid nädalate kaupa ta isegi ei proovinud. Selleks ajaks nõudis õpetaja juba ilukirja kodutöö vastuvaidlematut esitamist. Selle asemel et oma ilukirjaoskusega kassi ja hiirt mängida, keeldus Thomas jätkuvalt kodutöö esitamisest. Isa püüdis poissi veenda: “Kuule, see, et sa oled loomupäraselt nutikas, ei tähenda, et sul ei tuleks aeg-ajalt pingutada.” (Lõpuks tuli ilukiri tal päris hästi välja, kuid mitte isa pideva keelitamiseta.)
Miks sellel lapsel, kes asub mõistuse poolest mõõdetavate tabelite tipus, rutiinsete kooliülesannetega rinda pistes eneseusaldusest vajaka jääb?
Thomas pole ainus. Juba mitukümmend aastat on täheldatud, et suur protsent kõigist andekatest õpilastest (kes paigutuvad võimekustestides ülemise 10 protsendi hulka) alahindab tõsiselt oma võimeid. Need, keda tajutud kompetentsipuudus mõjutab, kohaldavad edu saavutamiseks madalamaid standardeid ja ootavad endalt vähem. Nad alahindavad pingutuse olulisust, ning ülehindavad seda, kui palju abi nad vanematelt vajavad.
Kui vanemad lapse intelligentsust kiidavad, usuvad