“Varakult ja sageli,” suurustles üks emme vastuseks küsimusele, kui sageli ta oma lapsi kiidab. Teine issi tuleb kiitusega lagedale “alati, kui võimalus tekib”. Kuulsin ka, et lapsed saavad kooli minnes võileivakarpi kaasa käsitsi kirjutatud tunnustussedeleid, ja koju tulles ootavad neid külmkapiuksel tubliduse eest pälvitud tähekesed. Poisid teenivad pesapallikaarte selle eest, et taldriku õhtulauas tühjaks söövad, ja tüdrukud võidavad maniküüre koduste ülesannete tegemise eest. Need lapsed on küllastunud sõnumitest, et neil läheb oivaliselt – et nad ongi oivalised, juba loomupäraselt. Nad valdavad kõike.
Eeldatakse, et kui laps usub, et on nutikas (kuna talle on seda aina korratud), ei pelga ta uusi akadeemilisi väljakutseid. Pidev kiituse jagamine peaks olema justkui õlal istuv kaitseingel, kes tagab, et lapsed ei lase teistel oma andeid alahinnata.
Ent aina rohkem uurimusi – ja hiljutine uurimus New Yorgi üldharidussüsteemi kitsaskohtadest – osundab kaalukalt, et asi võib olla hoopis vastupidi. See, et lapsele kleebitakse külge silt “nutikas”, ei päästa teda läbikukkumistest. Tegelikult võib see ebaõnnestumisi hoopis soodustada.
Kuigi Carol Dweck ühines hiljuti Stanfordi õppetooliga, on ta enamiku elust veetnud New Yorgis. Ta kasvas üles Brooklynis, kolledžis käis Barnardis ja õpetas mitu aastakümmet Columbias. See vastumeelselt Californiasse elama asunu sai äsja esimese autojuhiloa – kuuekümneselt. Teistes Stanfordi õppetoolides on olnud kuulda nalju, et peagi asub Dweck uljalt kohalikku erksavärvilist moodi järgima, kuid seni on ta jäänud New Yorgi musta juurde: mustad seemisnahksed saapad, must seelik, lühike must jakk. Mis kõik sobib kokku tema hallide juuste ja tihedate mustade kulmudega – üks neist pidevalt tõstetud, justkui uskmatust väljendades. Linnuna tilluke, kasutab ta käsi elavaks žestikuleerimiseks, nagu oma mõttekäiku enda ees õhus hoides, seda kolmemõõtmelises ruumis füüsiliselt keerates ja pöörates. Tema kõneviis ei sarnane aga enamiku newyorklaste kannatamatu tempokusega. Ta räägib ilmekalt, nagu loeks lastele unejuttu, dramaatilisi kohti delikaatselt rõhutades.
Viimase aastakümne jooksul on Dweck ja tema töörühm Columbias uurinud kiituse mõju kahekümne New Yorgi kooli õpilastele. Tema viljakas töö – 400 viienda klassi õpilasega läbi viidud eksperimentide seeriad – joonistab pildi kõige selgemini välja. Enne neid eksperimente usuti, et intelligentsuse eest kiitmine turgutab laste enesekindlust. Kuid Dweck kahtlustas, et see annab tagasilöögi kohe, kui lapsed seisavad esimest korda silmitsi läbikukkumise või raskustega.
Dweck saatis neli naissoost teadusassistenti New Yorgi viiendate klasside tundidesse vaatlejaks. Neil tuli valida igast klassist välja üks laps, lähtudes mitteverbaalsest IQ-testist, mis koosnes piltmõistatuste seeriast – piisavalt lihtsast, et kõik lapsed nendega suhteliselt hästi hakkama saaksid. Kui laps testi valmis sai, teatasid uurijad igaühele tema punktisumma, millele järgnes ühelauseline kiitus. Juhusliku valiku alusel rühmitatuna kiideti mõnda last tema intelligentsuse eest. Neile öeldi: “Seda asja su pea jagab.” Teisi õpilasi kiideti nende pingutuse eest: “Sa tegid sellega tõesti tubli tööd.”
Miks ainult üks tunnustav lause? “Me tahtsime näha, kui tundlikud lapsed on,” selgitas Dweck. “Meil oli tunne, et ühest lausest peaks mõju nägemiseks piisama.”
Seejärel anti õpilastele valida, kas nad sooviksid teha veel ühe testi. Üks võimalus oli teha test, mis oleks esimesest raskem, kuid uurimuse läbiviijad ütlesid lastele, et nende piltmõistatustega katsetamine võimaldaks neil palju juurde õppida. Teine valik oli, nagu Dwecki töörühm selgitas, lihtne test, mis sarnanes esimesega. Neist lastest, keda kiideti pingutuse eest, valis 90 protsenti raskema piltmõistatuste komplekti. Neist, keda kiideti intelligentsuse eest, valis enamik lihtsa testi. “Nutikad” lapsed lõid vedelaks.
Miks nii juhtus? “Kui me kiidame lapsi nende intelligentsuse eest,” kirjutas Dweck uurimuse kokkuvõttes, “ütleme neile, et niisugused mängureeglid ongi: näe välja tark, ära riski vigade tegemisega.” Ja just seda nood viienda klassi õpilased tegidki. Nad valisid nutikuse ja vältisid häbisse jäämise riski.
Kolmandas voorus ei antud ühelegi viiendikule valikuvõimalust. Test oli raske, koostatud lastele, kelle areng oli viiendast klassist mitu aastat kaugemale jõudnud. Nagu arvata võiski, kukkusid kõik läbi. Kuid jällegi: uurimuse alguses juhusliku valiku alusel kahte rühma jagatud lapsed reageerisid sellele erinevalt. Need, keda esimeses testis pingutuse eest kiideti, eeldasid, et nad polnud sellele testile lihtsalt piisavalt keskendunud. “Nad olid täie tähelepanuga asja juures, täis tahtmist kõik piltmõistatuse lahendamise variandid läbi proovida,” meenutab Dweck. “Paljud neist märkisid, ilma et keegi seda küsinud oleks: “See on minu lemmiktest.”” Taibukuse eest kiidetuil aga nii ei läinud. Nemad arvasid, nagu tõendaks testis läbikukkumine, et tegelikult polnud nad üldse nutikad. “Nende vaeva võis tunnetada üksnes neid vaadates. Nad olid higised ja õnnetud.”
Olles kunstlikult esile kutsunud ühtse kaotusevooru, kuulutas Dwecki meeskond seejärel kõigile viiendikkudele välja viimase testivooru, kus ülesanded olid sama lihtsad kui esimeses voorus. Need, kes pingutamise eest kiita said, parandasid oma esialgset tulemust märkimisväärselt – ligikaudu 30 protsendi võrra. Neil, kellele oli öeldud, et nad on nutikad, läks esimesest testist umbes 20 protsendi võrra halvemini.
Dweck oli kahtlustanud, et kiitus võib anda tagasilööke, kuid mõju jõulisus üllatas isegi teda. “Pingutuse rõhutamine annab lapsele muutuja, mida ta saab kontrollida,” selgitab Dweck. “Laps hakkab end nägema oma edukuse juhtijana. Kuid loomuomase intelligentsuse rõhutamine viib selle lapse kontrolli alt välja, ega paku head retsepti toimetulekuks kaotusega.”
Jätkuintervjuude käigus avastas Dweck, et need, kes peavad kaasasündinud intelligentsust võtmeks edu juurde, hakkavad pingutuse olulisust alahindama. Ma olen ju tark, mõtleb laps, seega pole mul vaja pingutada. Pingutuse kaasamine tähendab hoopis häbimärgistamist – see on avalik tõendus, et loomupärasest andekusest ülesande sooritamiseks ei piisa.
Seda eksperimenti korrates leidis Dweck, et samasugune kiituse mõju sooritusele pidas paika ka kõigi sotsiaalmajanduse süvaõppeklassi õpilaste puhul. Löögi alla sattusid nii poisid kui ka tüdrukud, eelkõige üliandekad tüdrukud; nemad vajusid pärast ebaõnnestumist kõige sagedamini kokku. Koguni koolieelikud polnud kiituse äraspidise mõju suhtes immuunsed.
Jill Abraham kasvatab Scarsdale’is kolme last ja tema vaated olid minu prooviküsitlusel osalejatega sarnased. Rääkisin talle Dwecki kiituseuurimusest ja ta keeldus sõnaselgelt lühiajaliste testide tulemusi tunnistamast, kui neile ei järgne pikaajalised jätku-uurimused. Abraham kuulub nende 85 protsendi hulka, kes arvavad, et lapse intelligentsuse eest kiitmine on oluline.
Jill selgitab, et tema perekond elab äärmiselt konkureerivas kogukonnas – konkureerimine on hoo sisse saanud juba pooleteiseaastaste laste seas, keda intervjueeritakse lasteaiakoha saamiseks. “Lapsed, kellel pole endasse raudkindlat usku, lasevad end lükata-tõugata, mitte üksnes mänguplatsil, vaid ka klassiruumis.” Seega tahab Jill, soomustada oma lapsed tugeva usuga sünnipärastesse võimetesse. Ta kiidab neid külluslikult. “Mind ei huvita, mida eksperdid ütlevad,” sõnab Jill trotsivalt. “See on minu elu.”
Jill polnud ainus, kes nende niinimetatud “ekspertide” suhtes sellist põlgust ilmutas. Valitses üksmeel, et lühiajalised kontrollitud keskkonnas läbi viidud eksperimendid ei küüni samale tasemele lapsevanemate elutarkusega, kes oma järeltulijaid päevast päeva kasvatavad.
Koguni neil, kes uued uurimused kiituse mõjust omaks võtsid, oli raskusi nende praktikasse rakendamisega. Sue Needleman on nii kahe lapse ema kui ka üheteistkümneaastase töökogemusega klassiõpetaja. Eelmisel aastal oli ta neljanda klassi õpetaja Ridge Ranchi algkoolis Paramuses, New Jersey osariigis. Carol Dwecki nimi ei ütle talle midagi, kuid Dwecki uurimistöö põhiteesidest on kuuldud ka tema koolis, ning Needleman on õppinud ütlema: “Mulle meeldib, et sa üha edasi pingutad.”