Stseene boheemlaselust. Henri Murger

lõua karvaküllusele oli tema pea enneaegu kiilastunud, nii et see sarnanes palja põlvega, mille siledust üritasid tulutult varjata sedavõrd hõredad juuksesalgud, et kõik karvad võinuks ükshaaval kokku lugeda. Mees kandis küünarnukkide kohalt paigatud musta frakki ning kui ta käed üles tõstis, siis paistsid kaenla all õhutusaugud. Tema pükse võinuks pidada mustaks ning saabaste ilmest, mis polnud vist kunagi uued olnudki, võis arvata, et need olid mõne Igavese Juudi jalas maakerale mitu tiiru peale teinud.

      Schaunard oli märganud, et tema sõber Colline oli habemepuhmakaga noormeest tervitanud.

      „Kas te tunnete seda härrat?” päris ta filosoofilt.

      „Ei,” vastas too, „aga ma kohtun temaga mõnikord raamatukogus. Ma arvan, et ta on kirjamees.”

      „Paistab jah sedamoodi,” nõustus Schaunard.

      Isikul, kellega noormees vaidles, oli aastaid neljakümne ümber; otsustades suure pea järgi, mis näis kaela vahele jättes otse õlgadest välja kasvavat, oli tal kalduvus apopleksiaks. Väikese musta pigimütsiga kaetud lame laup andis tunnistust täielikust juhmusest. See oli härra Mouton, kes pidas IV linnarajooni valitsuses surnute registrit.