Mainigem veel üht omapärast boheemlaste liiki, keda võiks nimetada asjaarmastajateks. Tähelepanu pälvivad nemadki. Nende jaoks on boheemlaselu tulvil erakordset võlu: mitte iga päev lõunat süüa, magada vihmastel öödel lahtise taeva all ja kanda detsembrikuus kerget mantlit näib neile inimliku õnne tipuna ning selle pärast jätavad nad maha kodukolde ja õpingud, mis kindlustaksid nende tuleviku. Nad pööravad viimasele otsustavalt selja ja annavad end seiklusliku elu juhuste meelevalda. Aga kuna kõige tugevamadki ei pea vastu elukorraldusele, mis võtaks läbi isegi Heraklese kopsud, siis astuvad nad varsti mängust välja ning pagevad tuhatnelja tagasi isakodu katuse alla, kosivad naiseks mõne kaugema sugulase ning seavad end notarina sisse mõnes kolmekümne tuhande hingega väikelinnas, õhtuti aga vestavad kamina ees rahuolevalt oma kunstnikuelu viletsusest, ja sellise ilmekusega nagu rännusell tiigrijahist. Teised peavad jonnakalt vastu ja langevad enesearmastuse ohrviks, ent niipea kui nad on ammendanud krediidivõimalused, mis tavaliselt on tagatud heast perekonnast pärit noorukitele, on nad õnnetumadki kui tõelised boheemlased, sest viimastel, kellel pole mingisuguseid ressursse, on vähemalt eelis, mida pakub vahe mõistus. Me tundsime üht asjaarmastajast boheemlast, kes elas kolm aastat boheemlasena, läks oma perekonnaga tülli, ühel ilusal päeval suri ning maeti vaeste puusärgis ühishauda. Aga tal oli kümnetuhandene aastarendis!
Pole vist vaja öelda, et sellistel boheemlastel pole midagi ühist kunstiga ning nad on kõige tumedamad kujud kõige tunnustamatumate boheemlaste seas.
Nüüd jõuame tõelise boheemlaskonna juurde, mis ongi osaliselt selle raamatu aine. Need, kes sinna kuuluvad, on tõepoolest kunstitandrile kutsutud ning neil on lootust saada äravalituks. Ka nende boheemlaste elu on täis ohte; seda varitsevad kaks häda: vaesus ja kahtlused. Kuid hädade vahel on vähemalt sihile viiv rada ja seda sihti võivad boheemlased käega katsumise ootuses silme ees näha.
See on tunnustatud boheemlaskond; seda võib niimoodi nimetada, kuna selle liikmed on avalikult oma olemasolust märku andnud, nad pole pelgalt nimed meetrikaraamatus, ning lõpuks – kasutades nende oma keelepruuki – vilksatavad nende nimed kuulutustel, neid teatakse kirjanduse- ja kunstipõllul, nende talendi pitserit kandvaid teoseid nõutakse, ehkki nende eest makstakse üpris tagasihoidlikku hinda.
Selleks et saavutada eesmärki, mille nad on üsna täpselt seadnud, on kõik teed head ning boheemlased oskavad ära kasutada kõike, ka teel ette tulevaid õnnetusi. Ei vihm ega tolm, pimedus ega päike suuda peatada neid vapraid seiklejaid, kelle elus käib patt käsikäes voorusega. Nende vaimu hoiab ärksana auahnus, mis kutsub neid lahingusse tuleviku nimel, nad on nutikad; võideldes pideva puudusega, lähevad nad sütitava innuga edasi ja purustavad iga teel oleva takistuse. Iga nende elatud päev on meistriteos, iga hommik uus probleem, millele nad mingisuguse keerulise matemaatika abil alati lahenduse leiavad. Need inimesed suudaksid isegi Harpagonilt19 raha välja õngitseda ja leiaksid ka Méduse’i parve20 alt trühvleid. Vajaduse korral võivad nad elada kasinalt nagu eremiidid, ent niipea kui nende näppude vahele satub kas või natukenegi raha, pannakse püsti kõige pillavamad lustipeod, armutakse kõige noorematesse ja kaunimatesse neidudesse, juuakse parimaid ja vanimaid veine ning pillutakse raha paremale ja vasakule. Ning kui viimasedki eküüd on surnud ja maha maetud, otsitakse taas lõunasööki Juhuse juurest, kus laud on alati kaetud, ning lastes käiku igasuguseid nippe, sehkendatakse mitmesugustes kunstiga seotud ametites, jahtides hommikust õhtuni saaki, mida kutsutakse viiefrangiseks mündiks.
Boheemlased teavad kõike ja käivad igal pool sõltuvalt sellest, millised jalavarjud neil parajasti on – kas lakknahast saapad või auklikud kotad. Neid kohtab suurilma salongis kaminale nõjatumas, teisel päeval aga mõne kahtlase kõrtsi lehtlalaua taga. Nad ei saa astuda bulvaril kümmetki sammu kohtamata mõnda sõpra ega kolmekümmend sammu põrkamata kokku võlausaldajaga.
Boheemlased räägivad üksteisega ateljeede sõnavarast, teatrikulisside žargoonist ja ajalehtede toimetustest laenatud erilist keelt. Selles ennekuulmatus kõnepruugis sulanduvad kokku eklektilised stiilid; apokalüptilised kujundid on kõrvuti veidra sõnamulinaga, rahvalike kõnekäändude mahlakus on ühendatud peenekõlaliste fraasidega, mis pärinevad samadest vormidest, millest Cyrano valas oma kõrgelennulisi tiraade; paradoks, see tänapäeva kirjanduse lemmiklaps, paneb mõistuse proovile nagu laadapantomiim Kassandra; iroonia mõjub nagu surmav mürk ja rabab jalust nagu osavaima küti kinnisilmi tulistatud nool; nende keel on teravmeelne, kuigi arusaamatu neile, kellel puudub mõistmiseks vajalik võti, ning julguses pole ka kõige vabameelsemast keelest sellele võistlejat. Boheemlaste sõnavara on kõnekunsti põrgu ja uudissõnade paradiis.
Selline on lühidalt öeldes boheemlaste elu – vähe tuntud suurilma puritaanidele, kunstipuritaanidest häbistatud, argpükslikust ja kadedast keskpärasusest solvatud, kuid ükskõik kui kõvasti nad kisavad, valetavad ja laimavad, ei suuda nad summutada nende hääli ja nimesid, kes talendi ja vaprusega käsikäes läbi selle kuulsusevestibüüli sammuvad.
Nõuab kannatust ja mehisust, et selles ringkonnas elada; seal suudab võidelda ainult see, keda kaitseb rumalate ja kadedate eest tugev ükskõiksuse soomusrüü; minutikski ei tohi kaotada eneseuhkust, kuna see on toetuspunkt, ilma milleta võib kergesti komistada; see on on võluv ja kohutav elu, kus on oma võitjad ja märtrid, ning sellele teele võib astuda ainult see inimene, kes on valmis omaks võtma halastamatu seaduse: vae victis.21
I
KUIDAS TEKKIS BOHEEMLASTE RING
Vaat mismoodi Juhus, mida skeptikud nimetavad Jumala volinikuks, viis ühel päeval kokku inimesed, kelle vennalikust ühendusest pidi hiljem saama boheemlaste ring, millega raamatu autor tahab lugejaid tutvustada.
Ühel hommikul – see oli 8. aprillil – äratas kahele vabale kunstile, maalimisele ja muusikale, pühendunud Alexandre Schaunardi ootamatult kellamäng, mida ajanäitaja asemel esitas naabruskonna kukk.
„Kurat võtku!” hüüatas Schaunard. „Mu suline äratuskell käib ette. Pole võimalik, et juba on käes tänane päev.”
Nende sõnade juures kargas ta välja oma nutikalt leiutatud mööblitükist, mis pidi teda öösel teenima voodina – olgu öeldud, et eriti hästi see välja ei kukkunud –, päeval aga asendama kõiki teisi möödunud talve käreda külma nahka läinud mööbliesemeid. Seega oli tegu igati väärt asjaga.
Selleks et kaitsta end hommikuse külma hammustuste eest, tõmbas Schaunard kiiruga ümber läikivate tähekestega üle külvatud roosast atlassist alusseeliku, mida ta kasutas hommikumantlina. Selle toretseva riidehilbu oli ühel maskiballiööl tema juurde unustanud Meeletuseks maskeerunud neiu, kes oli jäänud meeletusest uskuma Schaunardi petlikke lubadusi, kes tollel öösel kandis markii de Mondori kostüümi ning tõi oma taskust kuuldavale tosina eküü meelitavat kõlinat, mis olid tegelikult ühe teatri rekvisiidilaost laenatud metall-lehest välja lõigatud kettad.
Kodurõivasse riietunud, avas kunstnik akna ja luugid. Otsekohe tungis päikesekiir ereda noolena tuppa ning Schaunard pidi tahtmatult veel uneähmas silmad punni ajama; samal ajal kostis lähikonna kellatornist viis lööki.
„Tõepoolest koidik,” pomises Schaunard. „Imelik. Kuid,” lisas ta seinal rippuvat kalendrit uurides, „kõik on õige. Teadus kinnitab, et sel aastaajal tõuseb päike kell pool kuus. Praegu on alles viis, aga tema on juba üleval. Kohatu usinus! Päikesekera omavolitseb, ma kaeban astronoomiakomiteesse! Aga tuleb end liigutama hakata. On täielik alus arvata, et tänane päev saabus eilse järel, ja kuna eile oli seitsmes kuupäev, siis peab täna olema kaheksas aprill, kui just Saturn pole hakanud tagurpidi liikuma, ja kui uskuda seda paberit,” lausus Schaunard, lugedes seinale kinnitatud orderit kohtukorras väljatõstmise kohta, „siis pean ma täna täpselt kell kaksteist toa vabastama ja andma majaomanikule härra Bernardile kolme maksetähtaja