„Mõelda vaid!” hüüatas ta. „Tätsa uskumatu, kuidas hommikune õhk soosib ideede sündi! Tundub, et ma sattusin viisijupi peale! Vaatame…”
Siinkohal istus poolpaljas Schaunard klaveri taha, äratas tukkuva instrumendi tormilise akordikaskaadiga unest üles ja hakkas pomina saatel klahvidel nii kaua otsitud meloodiat arendama.
„Do, sol, mi, do, la, si, do, re, põmm, põmm! Fa, re, mi, re. Ai-ai! Re valetab nagu Juudas,” pomises Schaunard kahtlast klahvi tagudes. „Proovime minooris… Minoor annab hästi edasi neiu kurbust, kui ta rebib sinise järve ääres valge karikakra õielehti. Idee pole muidugi kõige värskem. Aga mis parata, mood on selline ja mitte ükski kirjastaja ei söanda välja anda romanssi, milles puudub sinine järv. Sellega peab arvestama… Do, sol, mi, do, la, si, do, re. Pole paha! Annab ettekujutuse karikakrast, eriti neile, kes on botaanikas tugevad. La, si, do, re. On vast alatu see re! Ja nüüd: selleks et luua ettekujutus sinisest järvest, on vaja midagi niisket, asuurset, kuuhelgilist, sest kuuta ei saa kuidagi! Juba lähebki, luike ei tohi unustada! Fa, mi, la, sol,” jätkas Schaunard, jäljendades ülemise oktavi klahvidel kritalset veesulinat. „Nüüd jääb veel neiu hüvastijätt, kui ta otsustab hüpata sinisesse järve, et ühineda oma lume alla maetud armastatuga. Lõpp pole just selge,” pomises Schaunard, „aga on huvitav. Siia oleks vaja midagi õrna, melanhoolset. Tuleb, tuleb! Need taktid väänavad kivistki pisarad välja ja panevad südame lõhkema. Prr!” pomises tähtedega ülekülvatud aluskuue all külmast lõdisev Schaunard. Kui need helid suudaksid puid lõhkuda! Alkoovis on mul üks tala, mis segab hirmsasti, kui mul on külalisi… lõunatamas. Teeks sellega natuke tuld… La, re… re, mi… Niimoodi võib mu inspiratsioon nohu saada. Tühja sest! Jätkame neiu uputamist.”
Schaunardi sõrmed piinasid tukslevat klaviatuuri, tema silmad põlesid, kõrv oli terav; ta jätkas oma meloodiat, ent see lendles kättesaamatu sülfiidina helide udus, millega instrument täitis tervet tuba.
„Vaatame nüüd,” jätkas Schaunard, „kuidas muusika luuletaja sõnadega kokku läheb.”
Ning ta ümises nohinal järgmisi ridu, mis sobinuksid pigem koomilisse ooperisse või tänavalaulukesse:
Heledapäine neid,
pilk taeva poole,
heidab õlult salli,
vaatab taevast halli
ja siniseid vooge
järve hõbejal rinnal…
„Mis jama see on!” hüüatas Schaunard õiglases nördimuses. „Sinised vood hõbejal järvel! Seda pole ma veel näinud. Liiga romantiline! Poeet on idioot! Ta pole vist kunagi näinud ei hõbedat ega järve. Üleüldse on terve see ballaad üks jamps. Värsid ainult segavad minu muusikat. Edaspidi kirjutan sõnad ise, ja hakkan sellega kohe pihta. Praegu on hoog sees, vihun salmid valmis ja panen viisi juurde.”
Schaunard toetas pea kätele ning tardus pidulikku poosi nagu surelik, kes suhtleb muusadega.
Selle püha ühteheitmise tulemusena nägid ilmavalgust kehvad värsid, mida iga libretokirjutaja nimetab õigustatult õuduseks ning mida ta vorbib arvestusega, et heliloojale kuluvad need ära kui inspiratsiooni ärgitamise esialgne kondikava.
Ent Schaunardi õuduses peitus mõte, see andis üpris selgelt edasi autori ärevust saatusliku kaheksanda aprilli kättejõudmise pärast.
Ja siin on salm:
Käes on kuupäev kaheksas!
Mis küll peale hakata!
Õnnelik ma oleksin,
kui selle mehe leiaksin,
kes ei kõhkleks laenata.
Ning kui aega leiaksin,
ka võlad ära maksaksin.
Refrään:
Ja kui südapäevast puudub veerand
kellatornis üleval,
siis oma võla, härra Bernard
ma olen teile õiendand.
„Pagan võtku!” hüüatas Schaunard oma vaimusünnitist üle lugedes. „Üleval ja õiendand pole küll teab mis asi riim, aga selle parandamiseks pole aega. Vaatame nüüd, kuidas noodid silpidega kokku sobivad.”
Ning talle omasel nasaalsel häälel hakkas ta uuesti romanssi laulma. Tulemusega ilmselgelt rahul, tervitas Schaunard seda rõõmsa grimassiga, mis ilmus tema näole iga kord, kui ta endaga rahul oli. Ent uhkusest pakatav õndsustunne ei kestnud kuigi kaua. Kell lõi tornis üksteist. Löögid kandusid üksteise järel tuppa ning pilkav heli näis õnnetult Schaunardilt pärivat: „Oled sa valmis?”
Schaunard võpatas toolil.
„Aeg lendab nagu lind,” nentis ta. „Seitsmekümne viie frangi ja uue peavarju otsimiseks pole jäänud rohkem kui kolmveerand tundi. Vaevalt et ma jõuan selle ajaga midagi ette võtta, kui just maagia appi ei tule. Annan endale viis minutit selle probleemi lahendamiseks.” Ning pea rüppe langetanud, laskus ta mõtiskluste sügavusse.
Viis minutit läksid mööda ning Schaunard tõstis pea, leidmata midagi, mis kas või natukenegi meenutaks seitsetkümmend viit franki.
„Ega muud üle jää kui siit lihtsalt jalga lasta. Ilm on ilus ja ehk jalutab mu sõber Juhus kusagil päikesepaistel. Ta peab tahes või tahtmata minu eest hoolt kandma, kuni ma leian mooduse, kuidas härra Bernardiga sotid selgeks teha.”
Schaunard toppis oma mantli koopasügavustesse taskutesse kõik, mis sinna mahtus, korjas siis rätiku sisse kompsu mõned pesutükid ning lahkus toast, lausudes enne oma ulualusele mõned hüvastijätusõnad.
Niipea kui ta õue jõudis, peatas teda uksehoidja, kes paistis olevat seal varitsenud.
„Kuulge, härra Schaunard,” hüüatas uksehoidja helikunstnikul teed tõkestades. „Kas olete unustanud? Täna on kaheksas kuupäev!
„Käes on kuupäev kaheksas.
Mida peale hakata?”
ümises Schaunard. „Muust ma ei mõtlegi!”
„Te olete kolimisega hilja peale jäänud,” lausus uksehoidja. „Kell on pool kaksteist ja uus üürnik, kellele teie tuba anti, võib iga minut kohal olla. Peaksite kiirustama!”
„Laske mul siis minna,” vastas Schaunard. „Ma lähen kolimiseks sõidukit otsima.”
„Muidugi, muidugi, aga enne väljakolimist on vaja õiendada üks väike formaalsus. Mul on käsk, et ma ei tohi lasta teil kuhugi minna enne, kui olete ära maksnud kolm üürivõlga. Teil muidugi on see raha olemas?”
„Loomulikult!” vastas Schaunard ja astus sammu ettepoole.
„Sellisel juhul,” vastas uksehoidja, „tulge minu ruumi, ma annan teile kviitungi.”
„Ma võtan selle tagasi tulles.”
„Miks mitte kohe?” käis uksehoidja peale.
„Ma lähen rahavahetaja juurde… Mul pole peenraha.”
„Või nii!” hüüatas teine murelikult. „Ah et lähete peenraha võtma? Sel juhul lubage, et ma jätan enda kätte selle kompsu, mida te kaenla all hoiate ja mis teile ebamugavust valmistab.”
„Härra uksehoidja, te vist ei usu mind?” küsis Schaunard väärikalt. „Kas te tõesti arvate, et selle räti sees on mu mööbel?”
„Andeks, härra, aga mul on niisugune käsk,” ütles uksehoidja veidi leebemal toonil. „Härra Bernard andis korralduse mitte lubada teil juuksekarvagi paigast liigutada enne, kui olete talle maksnud.”
„Aga vaadake ometi,” ütles Schaunard kompsu lahti tehes, „siin