„Rivoli tänavas,” pomises uksehoidja sõrmega ninajuurt triikides. „Imelik, et meilt järele pärimata talle Rivoli tänavas tuba üüriti. Väga imelik! Olgu kuidas on, ega ta mööblit ilma maksmata ikka ära viia saa. Kui ainult uus üürnik just sel ajal välja ei ilmuks, kui härra Schaunard alles välja kolib. See tekitaks trepil igavese mäsu. – No vaat kus!” hüüatas uksehoidja pead õhuaknast välja pistes. „Seal ta ongi, see uus üürnik!”
Vestibüüli astus noormees, peas Louis XIII ajastu valge kübar, tema järel pakikandja, keda kandam ei paistnud eriti koormavat.
„Härra, kas minu korter on juba vaba?” küsis noormees talle vastu tõttavalt uksehoidjalt.
„Ei veel, härra, aga kohe saab. Härra, kes seal elas, läks kolimiseks sõidukit otsima. Aga seni võib härra oma mööbli õue panna.”
„Kardan, et võib sadama hakata,” kostis noormees, nätsutades rahulikult hammaste vahel kannikesekimpu. „Mööbel võib rikutud saada. Pakikandja!” pöördus ta oma selja taga seisva mehe poole, kes hoidis kuhja esemeid, mille otstarvet usehoidja ei suutnud ära arvata. „Pange need siia vestibüüli, minge tagasi mu endisesse elukohta ja tooge ära ülejäänud hinnaline mööbel ja kunstiesemed.”
Pakikandja sättis seina äärde hunniku kuue-seitsme jala kõrguseid lõuendiga ülelöödud raame; üksteise najale toetumas, võis neid soovi korral lehvikuna laiali tõmmata.
„Vaadake!” lausus noormees pakikandjale ning osutas ühele raamidest, kus lõuendis paistis auk. „Milline õnnetus! Te olete mu Veneetsia peegli ära rikkunud! Kui ülejäänud asjade järele lähete, siis olge ettevaatlikum, eriti raamatukoguga.”
„Mis Veneetsia peeglist ta räägib?” pomises seina najale asetatud raamide ümber tammuv uksehoidja. „Ma ei näe mingit peeglit. See on vist küll nali, mina ei näe muud kui sirmi. Eks näis, mis teise korraga kohale tuuakse.”
„Kas üürnik vabastab varsti toa? Kell on juba pool üks ja ma tahaksin sisse kolida,” lausus noormees.
„Ega tal enam kaua lähe,” kostis uksehoidja. „Häda pole midagi, kuna teie mööbel pole ju veel kohal,” lisas ta paljutähenduslikult.
Noormees ei jõudnud vastatagi, kui õue ilmus tragunist virgats.
„Kas härra Bernard elab siin?” päris ta ning võttis puusal tolknevast suurest nahkkotist välja ümbriku.
„Siin jah,” vastas uksehoidja.
„Talle on kiri,” ütles virgats. „Andke allkiri.” Ta ulatas uksehoidjale lehe ning too läks oma ruumi sellele allkirja andma.
„Andke andeks, et ma teid üksi jätan,” lausus ta kannatamatult mööda õue tammuvale noormehele. „Mu peremehele härra Bernardile on ministeeriumist kiri, ma pean selle talle kätte viima.”
Kui uksehoidja härra Bernardi juurde sisenes, ajas see parajasti habet.
„Mida te tahate, Durand?”
„Härra,” kostis uksehoidja mütsi peast võttes, „virgats tõi teile kirja. Ministeeriumist.”
Ning ta ulatas härra Bernardile sõjaministeeriumi pitsatiga ümbriku.
„Issand jumal!” hüüatas härra Bernard nii erutatult, et pidi endale äärepealt sisse lõikama. „Sõjaministeeriumist! Ma olen kindel, et nad teatavad minu nimetamisest Auleegioni ordeni kavaleriks, mida ma juba nii kaua olen oodanud, ja viimaks ometi on mind vääriliselt hinnatud! Siin on teile, Durand, sada suud. Jooge minu terviseks!” lausus ta vestitaskus tuhlates. „Mul pole rahakotti käepärast, aga kohe annan, oodake.”
Uksehoidja oli peremehe puhul harjumatust ülevoolavast suuremeelsusest niivõrd liigutatud, et pani mütsi uuesti pähe.
Tavaliselt oleks härra Bernard säärase ühiskonna hierarhia reeglite rikkumise karmilt hukka mõistnud, kuid praegu ei paistnud ta seda märkavat. Ta sättis prillid ette, avas õndsas erutuses, nagu sultani käskkirja saanud vesiir, ümbriku ning hakkas saadetist lugema. Juba esimeste ridade juures ilmusid tema rasvunud mungapõskedele punased laigud, näkku tekkis koletu grimass, väikesed silmad pildusid niisuguseid sädemeid, mis võinuksid tema sakris paruka põlema süüdata.
Kogu tema ilme oli niivõrd moondunud, nagu oleks see üle elanud maavärina.
Vaat milline oli sõjaministeeriumi päisega paberile kirjutatud saadetise sisu, mille oli ekstra kohale toimetanud tragun ja mille kättesaamise kohta härra Durand oli allkirja andnud:
„Austatud härra majaomanik!
Viisakus, mida mütoloogia peab heade kommete esiemaks, sunnib mind Teile teatama, et julmade asjaolude tõttu ei ole mul võimalik järgida üldlevinud tava maksta korteri eest, eriti antud juhul, kui ollakse võlgu. Kuni täna hommikuni hellitasin ma lootust, et saan tähistada seda päeva kõigi kolme arve tasumisega. Fantaasia, pettekujutlus, unistus! Sel ajal, kui ma tukkusin muretusepadjal, hajutas saatus – kreeka keeles ananke – kõik minu lootused. Raha, millega olin arvestanud (jumal, kui halvasti läheb praegu äris!), jäi laekumata ning märkimisväärsest summast, mille pidin saama, pole mul praegu rohkem kui kolm franki – needki laenatud – ja neid ei söanda ma teile pakkuda. Kuid uskuge, härra, et peagi saabuvad meie kaunile Prantsusmaale ja minulegi paremad päevad. Niipea kui need koidavad, lendan ma linnutiivul sellest teada andma ning viin Teie majast ära sinna jäänud hinnalised asjad, mille ma seniks usaldan Teie ja seaduse kaitse alla, mis keelab Teil neid enne aasta möödumist maha müüa – juhul kui Teil peaks tulema tahtmine sel teel tagasi saada summat, mille olete kandnud minu aususe registriraamatusse. Eriti palun Teil hoolt kanda minu klaveri ja suures raamis kuuekümne erinevat värvi juukseloki eest, mis on lõigatud Armastuse skalpelliga graatsiate laubalt.
Niisiis, austatud härra majaomanik: Teil on vaba voli kasutada oma äranägemisel seinu, mille vahel ma elasin. Annan Teile selleks lahke loa, mida kinnitan oma allkirjaga.
Lugenud läbi läkituse, mille kunstnik oli sõjaministeeriumi kantselei ametnikust sõbra juures kirja pannud, kägrutas härra Bernard selle nördinult kokku. Ning kui tema pilk langes papa Durandile, kes ootas endiselt lubatud tasu, küsis ta järsult, mida too seal teeb.
„Ootan, härra!”
„Mida?”
„Eks ikka teie suuremeelset lubadust… hea uudise puhul!” pomises uksehoidja.
„Välja! Mida see tähendab? Seisate minu ees, müts peas!”
„Aga, härra…”
„Ei mingit aga! Välja! Või ei, oodake. Lähme selle närukaelast kunstniku tuppa, kes maksmata jalga laskis.”
„Kuidas? Kas te peate silmas härra Schaunardi?” küsis uksehoidja.
„Keda siis veel?” jätkas majaomanik, kelle viha aina kasvas. „Ja kui ilmneb, et ta on sealt midagi ära viinud, siis ajan ma teid minema! Ajan mii-ne-ma!”
„Aga see pole võimalik,” pomises vaene uksehoidja. „Härra Schaunard pole veel välja kolinud, ta läks raha vahetama, et teile ära maksta, ja tooma mööbli jaoks veokit.”
„Mööbli jaoks!” hüüatas härra Bernard. „Kähku sinna! Ma olen kindel, et ta vedas teid ninapidi, meelitas teid meelega oma ruumist välja, et te teda ei segaks! Olete teie vast loll!”
„Jumal küll! Olen tõesti loll!” hüüatas papa Durand peremehe olümposliku raevu ees värisedes. Too aga tiris teda trepist alla.
Vaevalt olid nad õue jõudnud, kui uksehoidjale tuli vastu valge kübaraga noormees.
„No kuulge,” hüüatas ta, „millal ma lõpuks oma toa kätte saan? Täna on ju kaheksas aprill. Kui ma ei eksi, siis üürisin just siin toa ja andsin teile veel käsirahagi. Oli nii või ei olnud?”
„Andestust, härra, andestust,” lausus majaomanik, „ma olen täiesti teie teenistuses. Ma klaarin ise härraga,” lisas ta