„Mul on äärmiselt kahju, härra,” vastas Bernard, „mul on arusaamatus ühe elanikuga, teie eelkäijaga.”
„Härra, härra!” karjus viimase korruse aknast pea välja pistnud papa Durand. „Härra Schaunardi pole siin… aga tuba on… Olen mina alles lollpea… see tähendab, et ta pole midagi ära viinud, härra, mitte juuksekarvagi.”
„Hästi, tulge alla,” kamandas härra Bernard. „Härra, palun veidi kannatust,” lausus ta noormehele. „Otsekohe viib uksehoidja mu maksejõuetu üürniku asjad keldrisse ja poole tunni pärast on tuba teie käsutuses. Pealegi pole teie mööbel veel kohale jõudnud.”
„Vabandust, härra, aga mis see seal siis on?” vastas noormees rahulikult.
Härra Bernard vaatas ringi ega märganud muud kui suuri sirme, mis olid uksehoidjat hämmastanud.
„Kuidas? Vabandust…” pomises ta, „aga mina ei näe küll midagi.”
„Siinsamas,” kostis noormees, tõmmates lahti sirmi paanid ning avades hämmastunud majaomaniku pilgule võrratu palee interjööri jaspisest sammaste, bareljeefide ja suurte meistrite maalidega.
„Aga kus on teie mööbel?” päris härra Bernard.
„Siin see ongi,” vastas noormees ja osutas „palee” luksuslikule maalitud interjöörile. Selle oli ta äsja ostnud Bullioni villast, kus oli aset leidnud ühe asjaarmastajate teatritrupi dekoratsioonide väljamüük.
„Härra,” jätkas majaomanik, „ma tahaksin uskuda, et teil leidub soliidsemat mööblit kui see siin…”
„Kuidas? See on ju kõige ehtsam Boulle22!”
„Nagu te isegi aru saate, vajan ma üürnikult garantiid.”
„Pagan! Kas paleest siis ei piisa mansardkorruse üüri garantiiks?”
„Ei, härra, on vaja mööblit, tõelist mahagonipuust mööblit!”
„Kahjuks ei peitu õnn kullas ja mahagonipuus, nagu ütles vanaaja tark. Pealegi ei talu ma üldse mahagoni. Tobe puit. Tänapäeval on seda kõigil.”
„Härra, aga teil ikka on mööbel, ükskõik mis materjalist?”
„Ei, see võtab korteris liiga palju ruumi. Muretsed endale toolid, ja ei tea enam, kuhu istuda.”
„Voodi on teil ju ikka olemas? Kus te muidu puhkate?”
„Mina loodan jumalikule ettehooldusele!”
„Andeks, veel üks küsimus,” jätkas härra Bernard, „mis amet teil on?”
Sel hetkel ilmus õue pakikandja noormehe teise kolikoormaga. Asjade seas, mis rippusid tema ümber, võis märgata molbertit.
„Härra!” hüüatas papa Durand hirmunult ja osutas majaomanikule molbertit. „Ta on kunstnik!”
„Kunstnik! Seda ma arvasin!” hüüatas härra Bernard omakorda, ja tema juuksed tõusid õudusest püsti. „Kunstnik!!! Kas te siis ei uurinudki noormehe kohta?” päris ta uksehoidjalt. „Te ei teadnudki, millega ta tegeleb?”
„Mis teha,” vastas vaene mees. „Ta andis mulle käsirahaks viis franki ja mulle ei tulnud pähegi…”
„Kas läheb veel kaua?” küsis noormees.
„Härra,” alustas majaomanik prille ninale sättides, „kuna teil mööblit pole, siis ei saa te sisse kolida. Seadus lubab ära öelda üürnikule, kellel pole mingisugust tagatist.”
„Aga minu aumehe sõna?” lausus kunstnik väärikalt.
„See ei kaalu mööblit üles… Otsige endale teine korter. Durand annab teile käsiraha tagasi.”
Uksehoidja mühatas jahmunult. „Ma panin selle juba hoiuraamatu peale.”
„Kuulge, härra,” jätkas noormees, „kust ma nii äkki uue toa leian? Andke mulle peavarju kas või üheks päevaks.”
„Minge hotelli,” vastas härra Bernard. „Aga kui tahate,” lausus ta ootamatult pähe tulnud mõtte ajel, „siis üürin ma teile sellesama toa, kus on siiani mu võlgniku mööbel, aga siis juba möbleeritud toana. Kuid sellisel juhul, nagu te teate, tuleb ette maksta.”
„Kõigepealt öelge, kui palju te selle ubriku eest tahate?” vastas väljapääsmatusse olukorda sattunud kunstnik.
„Tuba on täitsa viisakas, asjaolusid arvesse võttes on üür kakskümmend viis franki kuus. Ettemaks.”
„Seda te juba ütlesite. See lause ei vääri kordamise au,” sõnas noormees taskus tuhnides. „Kas teil on viiesajast frangist tagasi anda?”
„Mida?” päris jahmunud majaomanik. „Mida te ütlesite?”
„No teiste sõnadega poolest tuhandest. Kas te pole sellist rahatähte varem näinud?” küsis kunstnik ja vehkis rahaga majaomaniku ja uksehoidja nina all, kes pidid selle nägemisest peaaegu pikali kukkuma.
„Ma annan tagasi,” vastas härra Bernard lugupidavalt. „Võtan ainult kakskümmend franki, kuna Durand tagastab teile käsiraha.”
„Jätku endale,” sõnas kunstnik. „Tingimusel, et ta tuleb igal hommikul ja teatab, mis päev, kuupäev ja milline Kuu seis parajasti on, milline on ilm ja millise valitsemisvormi all me elame.”
„Suurima heameelega, härra!” hüüatas papa Durand ja tegi üheksakümnekraadise kummarduse.
„Tore, tubli mees, teist saab minu kalender. Seniks aga aidake pakikandjal asju kanda.”
„Otsekohe saadan teile kviitungi, härra,” lausus majaomanik.
Juba selsamal õhtul seadis härra Bernardi uus üürnik kunstnik Marcel end sisse jalgalasknud Schaunardi paleeks muudetud eluasemes.
Mainitud Schaunard aga vantsis sel ajal raha otsinguil mööda Pariisi.
Schaunard oli tõstnud laenamise tõelise kunsti tasemele. Nähes ette, et vahel tuleb pigistada ka võõramaalasi, oli ta viie frangi küsimise selgeks õppinud kõigis maailma keeltes. Ta oli põhjalikult tundma õppinud riukaid, mida metall oma jahtijate eest kõrvalepõiklemiseks kasutab; paremini kui kapten tõusude ja mõõnade aegu teadis Schaunard, millal vesi on kõrge või madal, see tähendab päevi, millal tema sõbrad ja tuttavad raha saavad. Seetõttu ei öeldud mõnes majas tema ilmumisel: „Seal on härra Schaunard”, vaid nenditi: „Täna on siis esimene (või viieteistkümnes) kuupäev!” Selleks et lihtsustada ja süstematiseerida maksuvõimelistelt kodanikelt häda sunnil kogutavat kümnist, oli Schaunard koostanud tabeli, kuhu ta oli tähestiku järjekorras sisse kandnud kõik oma erinevates linnajagudes elutsevad sõbrad ja tuttavad. Iga nime taha oli märgitud summa, mida temalt vastavalt varanduslikule seisukorrale oli võimalik laenata, ning kuupäevad, mil tal pidi raha olema, samuti lõunaja õhtusöögi kellaaeg koos majale iseloomuliku menüüga. Peale tabeli pidas Schaunard veel väikest märkmeraamatut, kuhu kandis hoolikalt kõik talle laenatud summad, kaasa arvatud kõige pisemad, kuna ta ei tahtnud, et laenude üldsumma kasvaks suuremaks kui pärand, mida ta lootis kord saada ühelt Normandias elutsevalt onult. Niipea kui võlg kellegi juures kasvas kahekümne frangini, peatas Schaunard tema arve ning maksis summa tagasi isegi juhul, kui selleks tuli laenata teistelt inimestelt, kellele ta võlgnes vähem. Seetõttu ei keeldutud talle kunagi laenamast ja ta nimetas seda kõikuvaks võlaks. Ning kuna kõik teadsid, et ta esimesel võimalusel raha tagastab, siis aidati ta alati meelsasti hädast välja.
Ent seekord, olles juba kell üksteist hommikul suundunud vajaliku seitsmekümne viie frangi otsinguile, oli ta oma kuulsa nimekirja tähtede M, B ja R abil suutnud kokku korjata ainult mõned tühised eküüd. Ülejäänud tähestiku tähed, kel nagu Schaunardil endalgi olid võlatähtajad uksele koputamas, polnud saanud teda aidata.
Kell kuus andis tema kõht endast teada tungivalt