Peaaegu täiuslikus maailmas. Kristjan Loorits

otsustades Makarovi ja Brutuse rahuliku oleku põhjal, oleksid vähemalt need kaks temale ehk midagi vastata osanud.

      Samas rahustas Knuti puudumine naise enam-vähem maha, kuna nüüd oli selge, et mees ei jätnud hommikul bussipeatusesse ilmumata lihtsalt niisama. See taipamine mõjus naisele sedavõrd vabastavalt, et ta oli suurema osa päevast niisama lõbus ja seltsiv nagu tavaliselt. Siiski hoidis ta kogu aeg kõrva erksana, et tabada mõnd juhuslikku vihjet sõbra puudumise põhjuste kohta. Kuna aga ühtki vihjet ei tulnud, valdas Simonat tööpäeva lõpuks lohutamatu nukrus, mis küll võrreldes hommikuse ängi ja ahastusega tunduvalt talutavam oli, aga naise siiski sedavõrd rööpast välja viis, et ta otsustas õhtuse pidutsemise vahele jätta ning otse koju minna.

      Ilm jõudis ennast öö jooksul uue olukorraga kohandada ning kui Simona järgmisel hommikul üksinda tühjas bussipeatuses seisis, oli taevas pilves. Ka aeg oli eilsest šokist toibunud ega veninud enam tõrksalt minut minuti haaval, vaid voolas ühtlases ja rahulikus rütmis. Tumerohelisest plastikust pink oli armsam kui kunagi varem, aga mõjus vaikse ja osavõtmatuna. Üksinda bussi istudes ei vaevanud Simonat ka enam tühjad ootused ja lootused, kuna erinevalt eilsest oli ta täna miskipärast kindel, et Knutti tööl ei ole.

      Kontori uksest sisenedes märkas naine, et Makarov seletab midagi vaiksel häälel Brutusele. Märkamatult liikus ta meestele lähemale ning jõudis kuuldekaugusesse just sobival hetkel eristamaks Makarovi poolikut lauset: „ … vähemalt selle nädala lõpuni haiguslehel, nii et ma annan osa teie projektidest Karmenile ja Simonale.”

      Naine tundis suurt kergendust: ilmselt vaevas tema sõpra kõige tavalisem külmetus – ilmad olid küll soojad, aga ju oli Knut higise nahaga tõmbetuule kätte jäänud. Tänu lahenenud mõistatusele oli Simona kogu tööpäeva vältel jälle heatujuline ja seltsiv, aga päeva lõpuks valdas teda taas jõuetuks tegev nukrus ning seega otsustas ta juba teist õhtut järjest purjutamisest kõrvale hiilida. Seda kuuldes vaatas enamik kolleege naist pisut kahtlustavalt – ainult Vladi peas moodustus mingi ähmane seos ning mehele tundus, et ta saab naise kummalisest käitumisest aru. Meenutades, kuidas Knut ja Simona igal hommikul üheskoos rõõmsalt ja elevil kontorisse olid saabunud, kandusid talle läbi mälestuste kõrvu Maria sõnad: „ … nauding teise inimese lähedusest …” Vlad teadis, et sellel naudingul oli kallis ja veider hind: kannatus teisest inimesest lahus olles.

      Simona kannatused olid aga tühised võrreldes nendega, mis teda vaevanuks, kui ta oleks teadnud Knuti haigestumise tegelikku põhjust. Õnnis teadmatus kinkis aga naisele suhteliselt rahuliku meeleolu, millele lisandus peagi veel päevast päeva kasvav rõõmsa taaskohtumise magus ootus. Õhtuti enne uinumist hakkasid aga Simonat vaevama uut laadi kahtlused: Miks on tema sõpruses Knuti vastu säärast veidrat jõulisust? Miks ta küll tolle peale rohkem mõtleb kui näiteks Karmenile, Mariale või kasvõi oma armsatele vanematele? Kas säärane intensiivsus on ikka ühe sõpruse puhul õige? Leidmata neile segastele ja hirmutavatele küsimustele vastust, veetis Simona öö öö järel üha veidramate ja rahutumate unenägude küüsis.

      Ka Knuti haigestumine oli seotud ühe ülimalt veidra ja rahutu unenäoga. Pärast lõbusat Lõõgastumises veedetud ööd vastu teisipäeva uinudes oli ta end leidnud ilusast mereäärsest kuurordist. Koht oli Knutile tuttav, kuna ta oli siin oma vanemate ja Olafi seltsis kõik lapsepõlve suved veetnud.

      Oma unenäos seisis Knut koos Simonaga loojangueelsel mererannal ning tundis end sõnulseletamatult õnnelikuna. Tajudes, et selle maagilise õnne allikaks on just nimelt Simona, oli ta end näoga naise poole pööranud. Simonal oli seljas õhuke punane kleit. Soe suvetuul mängis naise lahtiste juustega ning kandis Knuti sõõrmetesse lõhna, mis oli niivõrd lummav ja tugev nagu ainult unenägudes võimalik. Äkitselt astus naine Knutile lähemale, pööras mehele selja ning toetas ennast vabalt ja loomulikult tolle najale. Seepeale tegi Knut midagi tõeliselt unenäolist: haaras naisel kahe käega ümbert kinni ning surus noore ja nõtke keha tugevasti enda vastu. Too veider sülelus tundus uskumatult tõeline ning muutis Knutis möllava õnnetunde füüsiliseks naudinguks. Nauding sai alguse südame kandist, levis aga kiiresti kõhu suunas ja jõudis lõpuks kuhugi põie piirkonda, et seal mõistust rööviva jõuga plahvatada.

      Tolle õndsa plahvatuse peale ärgates oli Knut säärases segaduses, et ei saanud esialgu aru, kus ta viibib või kes ta on. Kui aga mehe mõistus mõne sekundi jooksul selgines, asendus kogu keha täitev füüsiline mõnu muserdava häbitundega.

      Plahvatus oli purustanud Knuti peas ühe elutähtsa ja suure vaevaga ehitatud tammi, mille ülesandeks oli tema tervet mõistust räpaste ja ohtlike mälestuste eest kaitsta. Nüüd valgusid need lapsepõlves aset leidnud sündmused armutute ja jäledate voogudena talle peale ning matsid kogu tuttava ja turvalise maailma enda alla. Alguses üritas Knut neid mälupilte tõrjuda, kuid tunnistas peagi oma kaotust ning jäi jõuetult voodile lebama.

      Kui palju aastaid sellest küll möödas oli … Ta oli ju täna sootuks teine inimene kui too kaheteistkümne aastane haige poisike … Aga ometigi ei olnud pääsu tõsiasja eest, et see poisike oli olnud siiski tema ise …

      Mõistes, et too hirmus unenägu ja veelgi kohutavamad mälestused ei luba tal oma eluga endisel muretul viisil edasi minna, sundis Knut end viimaseid jõuvarusid kokku võttes mingit hädapärast tegevusplaani koostama: kõigepealt helistas ta Makarovile ning teatas lühidalt, ilma otseselt valetamata, et on haigestunud ja kavatseb esimesel võimalusel arsti käest tõendi küsida. Seejärel vajus ta uuesti voodisse ning püüdis meenutada, mis oli teda lapsena aidanud psühhiaatri nimi. Mõistes aga peagi, et ei mäleta tolle kohta sisuliselt mitte midagi – ei nime, elukohta ega ka õieti välimust, sai ta aru, et ainuke viis mehe leidmiseks on oma vanemate käest küsida. Nendega suhtlemiseks ei olnud aga Knutil praegu jõudu.

      Millest see kõik küll alguse oli saanud, küsis ta enda käest, ning vastusena tabas teda elav ja värviline mälestuste voog, mis justkui filmina, kaader kaadri haaval, silme ees halastamatu detailsusega lahti hargnes.

      Tolle tüdruku nimi oli olnud Milena ning Knut oli temaga tutvunud selles samas kuurordis, kus ta oma äsjases unenäos Simonagi seltsis oli viibinud.

      „Mina enam selliseid liivast torne ei ehita,” oli pikkade kastanpruunide juustega tundmatu tütarlaps mererannal mängivale Knutile ütelnud. „Kui vaja oleks, siis ma muidugi oskaksin, võiksin ehitada veel palju kõrgemaid kui see siin, aga möödunud suvel ma lihtsalt tundsin, et olen sellise lapsiku tegevuse jaoks liiga suur: see ei pakkunud mulle enam mitte mingisugust huvi – ma saan tuleval talvel juba viisteist!”

      Knutil oli häbi ning oskamata oma infantiilsust millegagi õigustada, vastas ta tüdruku teravale märkusele labase tõdemusega: „Mina olen alles kaksteist.”

      „Aga siis on ju sinu käitumine tegelikult arusaadav,” noogutas tüdruk elutargalt, „mina lõpetasin liivatornidega mängimise kolmeteistkümneaastaselt – võib-olla juhtub ka sinuga nii. Muidugi, kui sa tahaksid minu sõbraks saada, peaksid sa pisut kiiremini arenema – mina, neljateistkümneaastane, ei saa ju ometi sellise inimese sõber olla, kes alles liivatornidega mängib, mõistad?”

      Ja Knut mõistis.

      „Ega ma tegelikult ei tunnegi nende ehitamisest erilist mõnu,” valetas ta, „ma soperdan siin selle liivaga niisama igavusest.”

      Tegelikult oli ta aga juba mitu nädalat pikisilmi kuurordisse pääsemist oodanud – ja just nimelt selleks, et mererannal liivast losse, torne ja kindlusi ehitada. Käesoleva torniga oli ta algust teinud juba varavalges, kui ema, isa ja Olaf alles hommikueinet lõpetasid. Ta oli hommikusöögilaua äärest otse mere äärde tormanud ning kohe ehitamiseks täiusliku koha leidnud. Sinna oli ta otsustanud kõigepealt kõrge torni rajada, mille võis hiljem lossimüüriga ühendada või müüri sees olevaks kindluseks kujundada.