Kui naine laua äärde naasis, räägiti parasjagu sellest, kui imelised küll kõik asjad tegelikult on. Brutus arvas, et kõige imelisem asi on maailm. Karmen aga leidis, et kõige imelisemast rääkides peaks olema täpsem ning et maailm on liiga üldine – tema arvates oli kõige imelisem asi inimese aju. Aju mainimine suunas jällegi laudkonna mõtted muudele teaduslikus mõttes põnevatele nähtustele ning järgemööda pakuti kõige imelisema asjana välja musta auku, Suurt Pauku, kvantfüüsikat ja tehnoloogilist singulaarsust. Imelistest teaduslikest teooriatest kandus jututeema hetkeks poliitikale ning hedonismi ja eksistentsialismi fundamentaalsele vastuolule. Tagasi asjade imelisuse juurde tõi vestluse Simona, kes pakkus välja, et ka mõned argised asjad võivad vägagi imelised olla.
„Näiteks mänguasjad,” ütles ta, „loodud lihtsalt selleks, et lapsed võiksid nendega oma kummalisi instinkte rahuldades mingeid täiesti ebapraktilisi toiminguid sooritada. Võtta nüüd näiteks mingi plastmassist karu ja pakkuda sellele tühjast plastmassist tassist olematut teed – kas ei ole jabur? Ja osta lastele selliste absurdsete toimingute jaoks spetsiaalset varustust!”
Seepeale leidis Karmen, et mänguasjad võivad küll olla jaburad, aga mitte kuigi imelised. Simona aga vaidles vastu ning juhtis laudkonna tähelepanu sellele, et ebapraktiliste asjade tahtmine ning nende veidrateks otstarveteks kasutamine kuulub tegelikult ka täiskasvanute ellu ning et põhimõtteliselt on iga artefakt mingil määral mänguasi – ning et see on imeline. Simona mõttekäik avaldas kõikidele lauas istujatele silmnähtavalt sügavat muljet ning Knut täiendas naise terast tähelepanekut veel omapoolse huvitava kommentaariga:
„Kui järele mõtelda, esitab ju ka enamik reklaame tooteid mänguasjadena. Reklaamid justkui aitaksid täiskasvanud inimestel tahta selliseid esemeid ja teenuseid, mida neil puht praktiliselt võib-olla väga vaja ei lähegi.”
Seepeale ülistas kogu laudkond vaimustunult Simona ja Knuti tarkust ning Brutus pakkus välja nende terviseks klaase tõsta.
Alkohol kadus laudkonna kurku üha kiiremini, jututeemad muutusid üha veidramateks ning purjutajate naer aina hüsteerilisemaks. Ühel hetkel tundis Simona, et ta on oma põhilise ülesande, kolleegidega tutvumise ja endast hea mulje jätmise, üle ootuste edukalt täitnud ning et käes on aeg uute sõpradega hüvasti jätta ja kodu poole suunduda. Ta tõusis reipalt püsti, soovis võluvalt naeratades kõikidele meeldivat õhtu jätku ning taganes laudkonnale rõõmsalt lehvitades kiiresti välisukse suunas, et jõuda tänavale enne, kui mõni purjus kolleeg teda tüütult ümber veenma tõttab.
Õhk oli jahenenud ning öö suviselt sooja päevaga võrreldes üllatavalt külm, kuid tekiilast ning oma edust joobunud Simonat see ei häirinud – tema koges linna haaranud kargust pigem meeldivalt värskendavana. Liiklus oli rahunenud ja üksikute autode hääled ei segunenud enam ühtlaseks helide massiks, vaid moodustasid kauni polüfoonilise mustri. Jalakäijaid oli hõredalt ning kõnniteed jätsid nukra ja mahajäetud mulje. Simona tõmbas mõnuga külma kevadõhku kopsudesse ning lonkis öise linna läbipaistvat selgust nautides kiirustamata bussipeatuse suunas.
Kõrgel tänavate kohal lendas hääletult üksik lind. Tumeda taeva taustal oli aeglaselt liuglevat tiivapaari peaaegu võimatu märgata, kuid kaks pisikest süsimusta silma nägid alla linnale vaadates kõike. Nägid baaridest kiirgavat rahutut elevust väsinud joobesse vaibumas, nägid tänavalaternate hubast valgust ööpimedusse kadumas, nägid eri suundadesse tuigerdavate purjakil kogude sihitut kulgu ja kõiki neid inimlikke nõrkusi, mis jaheda suveöö soojade illusioonide ja ootustega täitsid. Lind nägi tänu oma erilisele asukohale kõike, kuid ei mõistnud suurt midagi. Aju, mis võimaldas tal kaht siredat tiiba lehvitades kõrgele maailma kohale tõusta, ei lubanud tal oma primitiivsuses asjade tõelisi tähendusi tabata.
Knut oli Simona ootamatu lahkumise üle pettunud. Vaikse ja tõsisena kasinalt viina rüübates ähvardas ta kogu laudkonna raskemeelsusega nakatada ning seda tajudes lahkusid peagi ka Hans, Karmen ja Messalina. Üksnes Brutus jäi ustavalt oma tusase sõbra igavasse seltskonda. Üldine peomöll kogus aga Lõõgastumises alles tuure ning vargsi lähenevat hommikut ei märganud veel keegi. Viina maitse muutus aina mahedamaks ning mõistuse tüütu kontroll ja mälu kammitsevad kütked üha lõdvemateks.
Seltskonna lagunedes märkas Brutus, et ühes nurgalauas istub üksinda Knuti vanem vend Olaf. Tusaselt pooltühja viskiklaasi sõrmede vahel keerutades põrnitses habetunud ja kõhn noormees klaasistunud pilgul kaugele tühjusesse. Taibates, et ka Knut on oma venda märganud, pomises Brutus osavõtlikult: „Paistab, et ega tal vist eriti paremaks läinud ei ole …”
„Pigem hullemaks,” vastas Knut ja keerutas tujutult tühjaks joodud viinaklaasi sõrmede vahel. Brutus mõistis, et venna õnnetu olukorra peale mõtlemine oli sõbras uuesti joomahimu äratanud.
„Las ma toon meile õige veel ühe pudeli,” ütles ta osavõtlikult, ning lugenud Knuti pilgust sõnatut nõusolekut, suundus otsustaval sammul baarileti poole.
Brutus ei tundnud Knuti venda kuigi hästi, aga mäletas teda varematest aegadest kui heatujulist ja kergemeelset elunautijat. Kui Knuti puhul ilmnes seltskonnas kohati tüütu kalduvus vestlust liialt tõsistele radadele juhtida, siis Olafil oli jällegi loomulik anne see mõne täpse ja terava vaimukusega taas lõbusaks muuta, enne kui tõsised ja murelikud teemad igavusele voli jõudsid anda. Brutus arvas end ka mäletavat, et kõige õnnelikum ja rõõmsameelsem oli olnud Olaf veidi pärast Lenaga tutvumist. Neil päevil oli äkitselt seltskonnas justkui kaks Olafit – niivõrd äravahetamiseni sarnane oli Lena huumorimeel ja kõnemaneer Knuti venna omaga, et lõbusate õhtute lõpuks ei vaevunud keegi mäletama kumb neist oli ütelnud mida või kumma suust oli pärit milline nali. „Olaf ja Lena tegid eile hea nalja …” või „Olaf ja Lena rääkisid eile Lõõgasumises sellise loo …”olid tüüpilised fraasid, millega lahutamatute sõprade, Olafi ja Lena ütlemistele viidati.
Aga see kõik oli muidugi mitmeid kuid tagasi … Toona harjusid need lahutamatud sõbrad tegema kõike koos ja kui Lenat tabas rasedus, tabas rasedusmasendus lisaks naisele ka loomulikult Olafit …
Brutuse mõtisklused katkestas baarimehe sõbralik mühatus: „Ja mida ma tohin reklaamimehele järgmiseks pakkuda?”
„Pudelit viina,” vastas Brutus, „ja andke ka üks kannutäis sidrunimahla.”
Kannu ja pudeliga tagasi laua poole tüürides silmitses Brutus hajameelselt joobunud pidutsejaid. Lõõgastumine oli külastajatest tulvil. Ühes nurgalauas märkas ta Vladi ja Mariat ning imestas, miks need küll viimasel ajal pidevalt nõnda omaette hoiavad. Seda enam, et kõigest paar lauda eemal istus suur ja lõbus seltskond, mille moodustasid peamiselt Müüdava Eseme töötajad: sekretärid, raapatupidajad, fotograafid ning muu hulgas ka Vladi sõber Ludvig, kes paistis ilmete ja žestide järgi otsustades parasjagu kuiva apelsini lugu jutustavat. Kõik see oli nii hubane ja ilus …
Brutus armastas Lõõgastumist kogu südamest. Ta ei teadnud ainsatki teist kohta, kust õhtust õhtusse ja aastast aastasse nii palju huvitavaid mõtteid ja väärtuslikke nalju elavast vestlusest kantuna läbi oleks voolanud: siin põimusid reklaamitöötajate mõttemaailmad filosoofide omadega, kunstnike omad ametnike omadega, meeste omad naiste omadega ja eksistentsialistide omad hedonistide omadega – ja kõike seda mõtete ja naljade küllust ümbritses hubane täispuidu hõng ja soojalt värelev küünlavalgus. Kõik olid purjus ning õnnelikud … Siis aga meenus Brutusele Olaf – jah, mitte siiski päris kõik ei olnud siin alati õnnelikud …
„Asume aga siis jälle asja kallale,” ütles Knut, kelle tuju härmatanud viinapudelit nähes pisut paranes. Mehed valasid klaasidesse viina ning segasid seda sidrunimahlaga.
„Varem ma arvasin, et su vend lausa ootab Lena rasestumist,” ütles Brutus mõtlikult sünget Olafit silmitsedes.
„Kõik