Kõigepealt esitles Karmen Simonale kõhna ja pead pisut õlgade vahel hoidvat noormeest, kes pidevalt naeratas ja kelle nimi oli Ludvig. Simona ristis mehe mõttes Ludvig Kõhnukeseks. Järgmiseks tutvustati talle laiaõlgset ja jässakat Vladi, kelle Simona jättis meelde kui Vlad Jässaka. Viimane esitletutest oli vaikne ja kahvatu naisterahvas Maria, kes jättis esmapilgul noore tütarlapse mulje, kuid mõjus lähemal uurimisel pigem keskealisena. Tema ristis Simona Eatuks Mariaks. Lisaks seletas Karmen, et kaks vanemat töötegijat, kes koos Makaroviga välja lõunatama olid läinud, olid Fidel ja Mercedes – mõlematel kuuldavasti juba ammu pere ja lapsed. Nemad talletusid Simona mällu kui Isake Fidel ja Emake Mercedes. Markus Makarovi nimi oli Simonale juba eelnevalt tuttav. Viimasena mainis Karmen ka Knuti parimat sõpra, Brutust, keda samuti hetkel kontoris ei viibinud. Tema jättis Simona meelde lihtsalt kui Knuti Sõber Brutuse.
Tutvustamistseremoonia lõppedes kinkis Simona oma uutele kolleegidele võluva naeratuse ning väljendas sundimatu kergusega oma rõõmu ja tänutunnet:
„Kallid kolleegid, kuigi te olete minu elus alles, nagu öeldakse, täiesti uued elemendid, olete te suutnud mind oma ülimeeldiva olekuga juba täiesti ära võluda. Võin kätt südamele pannes liialdamata ütelda, et tahan olla teile rohkem kui kõigest hea töökaaslane – tahan olla teie sõber!”
Kuigi Simona pöördumine mõjus vahetu ja spontaansena, oli ta selle lühikese tervituse mitu päeva tagasi kirja pannud, pähe õppinud ja korduvalt peegli ees harjutanud.
„Hästi öeldud,” pobises Vlad Jässakas tunnustavalt.
„Lihtne ja siiras,” muigas Eatu Maria, „nagu hea reklaam …”
Seejärel palus Simona end vabandada ning tõmbus tualettruumi üksildusse. Seal võttis ta taskust moodsa telefoni ning sisestas selle elektroonilisse märkmikusse kõik äsja õpitud nimed koos enda leiutatud lisanimedega. Seejärel võis lõpuks ometigi hetk hinge tõmmata ning lasta pingetel ja väsimusel tualettruumi vaikusesse hajuda.
Kui Simona kolleegide sekka naasis, oli Karmen jõudnud filtrikohvi tilkuma panna ning ühe kanalihast ja nuudlitest koosneva eine mikrolaineahju soojenema pista. Sõbralikult pakkus ta teist sarnast mikrorooga ka Simonale, kes ei olnud taibanud esimesel tööpäeval ise toidupoolist kaasa võtta. Meeleolu kontori kööginurgas oli lõbus ja elav. Vlad ja Ludvig rüüpasid õlut ja jutustasid kordamööda naljakaid lugusid jaburatest ja teostumata jäänud reklaami-ideedest ning Maria, Karmen ja Simona jõid kohvi ning kihistasid meeste vaimukuste peale itsitada.
Kõige valjuhäälsemalt rõkkas naer siis, kui Ludvig meenutas kolme aasta tagust kuulsat episoodi, mis oli leidnud aset ühe apelsinireklaami võtetel. Nimelt pidi üks noor näitlejatar stsenaariumi kohaselt apelsinist korraliku suutäie hammustama ning seejärel puuvilja haruldast mahlakust kiitma. Juhtus aga nõnda, et võttel kasutatud apelsin oli kuiv nagu puukoor. Tulemuseks oli vapustavalt naljakas videoklipp, milles näitlejatar küll kuulekalt ettenähtud lause kuuldavale tõi, aga ei suutnud sealjuures varjata siirast üllatust, millele järgnes kummaline kohkumus ning lõpuks veel naeru alla surumise pingutus. Kogu see elav ilmete järgnevus oli monitoril tänu suurele lähiplaanile ülimalt selgesti näha.
Kui režissöör näitlejatari käest sedavõrd kummalise esinemise kohta aru päris, vastas too, et apelsin oli lihtsalt niivõrd mahlane, et ta ei suutnud enda ilmet kontrollida. Seepeale murdis ta kuivast apelsinist, mis nägi üllataval kombel välja igati kena ja isuäratav, režissöörile ja teistele võttegrupi liikmetele igaühele lõigu. Ja oh seda naeru, mis stuudios seepeale valla pääses. Kuigi naermise ja sellest toibumise peale kulus hulganisti väärtuslikku võtteaega, leidsid kõik üksmeelselt, et üleannetu näitlejatar on oma vaimukuse eest siiski pigem kiituse kui noomituse ära teeninud.
Ludvigil kui apelsinireklaami autoril ja stsenaristil oli olnud õnn ülikuivast apelsinist ja selle söömisele järgnenud naermisest isiklikult osa saada. Suurem osa Müüdava Eseme töötajatest pidid aga leppima naljaka videoklipi vaatamisega kord aastas, agentuuri jõulupeol. Ka need suure teleriekraani ees veedetud hetked oli loomulikult lõbusad, kuigi nii mõnegi valjuhäälse naerja silmis võis siis märgata õrna nukrusevarjundit, mille põhjuseks oli mõistmine, et üks oluline osa tollest suurepärasest naljast, nimelt suuga tunnetatav apelsini kuivus, oli määratud nende jaoks igavesti kättesaamatuks jääma. Seesama melanhoolne helk kumas Vladi pilgus ka nüüd. Jässakas noormees lõpetas naermise pisut enne teisi ning ütles üldise vaikuse saabudes tõsiselt:
„Ludvig, pea siiski oma elavatesse mälestustesse sukeldudes meeles, et meie, ülejäänute jaoks on tegu kõigest pooliku naljaga.”
Maria rüüpas vaikselt kohvi ning jälgis kaastundlikult Vladi liigutavat nukrushetke. Ta teadis, et too tõsine noormees suhtus huumorisse ülima lugupidamisega ning kannatas väga selle imelise nähtuse tujuka iseloomu tõttu. Kord oli Vlad pisut joobes peaga Mariale Lõõgastumises pisarsilmi pihtinud, kuivõrd raske tal on leppida selle ebaõiglase paratamatusega, et huumor, ühest küljest niivõrd väärtuslik ja oluline, on teisest küljest nõnda ennustamatu ja maailmas ebaühtlaselt jaotatud. Suured ja imelised naljad sündisid tihtipeale täiesti ootamatult, tõustes asisuse hallist merest kõigest mõne tühise sekundi jooksul. Nagu see apelsini lugugi: hetk enne seda, kui näitlejatar kuivast puuviljast tüki hammustas, ei olnud kogu olukorras veel mitte midagi naljakat. Apelsin oli küll juba niisama kuiv kui hetk hiljemgi, aga mitte ükski hing ei teadnud seda ega osanud aimata, mil viisil see kuivus mõne sekundi jooksul huumoriks üleneb ning surematu naljana ajalukku läheb.
Tollel õhtul Lõõgastumises Vladi pihtimust kuulates oli Maria äkitselt tundnud, et talle ei piisa lihtsalt sõbra mure ära kuulamisest: ta tahtis noormeest tõeliselt aidata.
„Vlad, armas sõber, õnneks on elus lisaks huumorile veel muidki väärtuslikke asju,” oli ta mehele ütelnud, „asju, mis on palju püsivamad ja usaldusväärsemad kui naljad. Üks ilusamaid ja imelisemaid neist on nauding teise inimese lähedusest.”
Maria tundis, et need sõnad on mingil moel ohtlikud ning tõukavad teda libedale teele. Samas oli ta kindel, et neis sõnades peitus oluline tõde.
„Teise inimese lähedusest?” oli Vlad läbi pisarate Mariale otsa vaadates pomisenud, ning naine oli märganud noormehe pilku ähmastavas meeleheites õrna ja maagilist arusaamise sädet. Sõnatult oli ta oma käe Vladi laual lebavale kämblale asetanud ning tundnud, kuidas noormehe soojad sõrmed selle oma tugevasse haardesse sulgesid.
„See on peaaegu sama hea kui nali,” oli Vlad pärast mitmeminutilist vaikimist ütelnud ning Maria oli mõelnud, et võib-olla see on isegi parem kui nali – vähemalt parem kui vilets või keskpärane nali.
Simona ei teadnud tollest Lõõgastumise hämaruses toimunud episoodist loomulikult midagi, aga Maria Vladile suunatud kaastundlikku pilku märgates ta justkui aimas, et see salapäraselt eatu naine oli tolle jässaka ja tundliku noormehega mingil haiglasel viisil seotud – justkui oleks too ammune veider puudutus jätnud mõlema asjaosalise kehasse räpase jälje, mis huumoriga seotud nukratel hetkedel õrnalt hõõguma lõi. Ja kuigi Simona oli siiralt õnnelik kõikide end ümbritsevate uute sõprade üle, muutus ta suhtumine Mariasse ja Vladi sellest hetkest, ilma et naine seda ise märganudki oleks, pisut ettevaatlikumaks.
Järgmisel silmapilgul hajutas aga kontori ukse avanemise rõõmus heli noorte sekka hiilinud melanhoolse meeleolu. Makarov, Fidel ja Mercedes naasid lõunatamast ning see oli ka ülejäänutele märguandeks töötegemisega jätkata. Kui Karmen ja Simona oma laua äärde läksid ning Ludvig tualettruumi kadus, jäid Maria ja Vlad mõneks silmapilguks kahekesi kontori kööginurka ning vaatasid vaikides teineteisele otsa.
„Peaaegu sama hea kui nali …” sosistas Maria naeratades. Jässakas noormees ei ütelnud midagi, aga naeratas häbelikult naisele vastu. Miskipärast tundus talle, et säärasel hetkel ei ole tingimata vaja rääkida … et inimliku lähedusega tegeledes ei ole sõnu tarvis …
Enne tõsiselt töö kallale asumist mainis Karmen Simonale, et kontori