„Seda muidugi,” nõustus Knut. „Lisaks olen ma mõtelnud veel ühe kummalise asja peale. Kas mäletad, mida see filosoof kord purjus peaga laste saamise kohta ütles: et võib-olla on olemas mitut sorti õnne – et võib-olla on lapsevanemad tegelikult niisama õnnelikud nagu meiegi, aga mingisugusel hoopis teistsugusel, meie jaoks arusaamatul moel.”
„Mulle tundub, et see sinu filosoof mängib ehk küll rohkem tühjade sõnade kui mõtetega,” vastas Brutus kahtlevalt, aga Knut märkas sõbra pilgus tahtmatult tärganud huvi ja see julgustas teda jätkama:
„Nii nagu näiteks sead tunnevad ennast ülimalt hästi muda sees püherdades, inimesed aga mitte, võib ju ka olla, et lapsevanemad tunnevad ennast tegelikult hästi vaikselt kodudes istudes ega tahagi baarides kolada ja viina juua!”
Kuigi Brutuse huultele tõusis muie, kõnelesid üllatusest kerkinud kulmud ning õrn tunnustav noogutus siirast imetlusest: see oli juba teine erakordselt huvitav mõte, mida ta täna oma sõbra suust kuulnud oli – ja mõlemad olid pärit ühest ja samast kummalisest allikast … Purjus filosoofi suust … Kas maailm võis olla tõepoolest koht, kuhu mahtus niipalju salapära? Erinevat sorti õnned ja füüsiliste esemetega läbipõimunud vaimsed struktuurid … Õnnelikud lapsevanemad ja mudas püherdavad sead … Bussipeatuse pink ja Simona tuule käes värelev seelik … Kõik kuidagi veidralt omavahel ühtepõimunud. Aga mis siis ikkagi Olafiga toimub? Mis on selle rõõmsa ja noore inimese õnnest nõnda tühjaks pigistanud?
„Aga Olaf on ju tõeliselt õnnetu!” tõi Brutus vestluse algse teema juurde tagasi.
Knut mõistis, et sõbral oli õigus. Ja Lena rasestumine oli ainuke märkimisväärne sündmus, mis Olafi põhjalikule muutumisele eelnenud oli. Aga miks ikkagi pidi ühe naisterahva rasedus mõjutama nõnda tugevalt kedagi teist? Olaf ja Lena olid mõistagi lähedased sõbrad, aga Knut oli ju nõndasamuti nende mõlema sõber! Miks Lena rasedus teda ei masendanud? Ja veelgi kummalisem oli see, et Knuti arvates oli Olafi masendus isegi sügavam kui Lena oma. Vend oli muutunud tigedaks, jõi liiga palju ega tahtnud enam õieti kellegagi suhelda – isegi Lenaga mitte. Ka Lena oli loomulikult löödud, aga tundus, et tema masendus ei olnud nii sünge ja hävitav: ta oli vaiksem kui varem ning ei teinud enam nalja, erinevalt Olafist oli ta aga rahulik ja näis oma olukorraga leppivat.
„Mida Olaf ise kõige selle kohta ütleb?” katkestas Brutuse küsimus Knuti tusased mõtisklused.
„Mitte midagi,” vastas Knut. „Ta ei taha sellest üldse rääkida. Tema masendus oli kõigile märgata juba ammu enne, kui hakkasid levima esimesed kuuldused Lena rasedusest – Olaf ise ei poetanud oma sõbratari olukorra kohta poolt sõnagi. Ja sellega on muide seotud veel üks väga kummaline asi: arstide hinnangul peaks Lena sünnitama umbes viie kuu pärast. Samas on ju teada, et inimese rasedus kestab kõigest üheksa kuud – need kaks numbrit ei klapi aga mitte kuidagi kokku! Lihtne matemaatiline tehe, nimelt lahutamine, tõestab, et kui rasedus kestab üheksa kuud ja kui Lena sünnitab viie kuu pärast, siis on ta jäänud rasedaks neli kuud tagasi. Olafi masendus on aga kestnud vähemalt pool aastat! Ja siit küsimus: kuidas sai Olafi masendus olla kuus kuud tagasi tingitud Lena rasedusest, mis algas kõigest neli kuud tagasi? Mingi number peab selles võrrandis vale olema!”
„Või tegid sa siiski ise oma arvutustes mingi vea,” pakkus Brutus välja.
„Vaevalt,” muigas Knut mõrult, „lahutamine on küllaltki lihtne tehe.”
Innukalt Olafi probleeme lahkavad sõbrad ei pannud tähelegi, kuidas asjaosaline ise end nurgalaua äärest püsti ajas ja purjus inimeste vahel baarileti poole teed rajades otse nende laua suunas liikuma hakkas. Klaasistunud pilgul jõuetute sammudega läbi joobunud massi tüürides jõudis ta oma venna seljataha hetkel, mil too erutatult ühe äkitselt pähe torganud uue ja huvitava mõtte kuuldavale tõi:
„Aga mida me tegelikult rasestumisest teame? Võib-olla eelneb sellele midagi halba; võib-olla ei ole rasedusmasenduse põhjuseks üldsegi rasedus – ehk on rasedusel ja rasedusmasendusel hoopis mingi ühine põhjus, millest me mitte midagi ei tea!”
Enne kui Brutus jõudis sõbra uut mõttekäiku seedima asuda, märkas ta tolle seljataga seisvat kõhetut kogu. Olaf naeratas, aga selles naeratuses ei olnud kübetki soojust ega sõbralikkust. Tema pisikeseks ahenenud silmadest kiirgas vaenulikkust ja viha ning muigele venitatud kuivetud huuled mõjusid hirmuäratavate ja ebaloomulikena. Aeglaselt toetas ta end ühe käega lauaservale ning asetas teise võltsi sõbralikkusega Knuti õlale.
„Minu armas vennake – suur filosoof ja teadlane …” pöördus ta põlastavalt oma väikevenna poole. „Eksistentsialist, kes lahendab kõik inimkonna probleemid ja õpib tundma maailma salapärast olemust … Kas pole nii? Aga äkki ma eksin? Äkki oled sa meil hoopis tobuke, kes möliseb nii ja möliseb naa, aga mitte millestki tegelikult mitte midagi ei taipa? Õnneks on mul sulle pakkuda üht imerohtu, mis peaks idiootsuse vastu kenasti aitama …”
Nende sõnade peale kummardus Olaf Knuti viinaklaasi kohale, sülitas sinna suure ja mahlase tatiläraka ning lisas elutargalt: „Joo sitta, väikevend.”
„Teise viina rikkuma …” ei suutnud šokeeritud Brutus vait olla ning sekkus tahtmatult vendade omavahelisse tülisse.
„Jah, Brutus,” vastas Olaf, „mõnel puhul ei aita muu, kui teise viina rikkuda. Las joob sitta – õpib tundma elu õiget maitset.”
Seejärel ajas tige ja kõhetu kogu end sirgu ning jätkas väärikalt tuigerdades oma teekonda baarileti suunas.
Simona ärkas mõni minut enne äratuskella helinat värske ja puhanuna. Jahedate siidist linade vahel lebades käis ta mõttes läbi eilsed sündmused ning jäi kõigega ülimalt rahule. Seejärel proovis ta endale ette kujutada ka alanud päeva kulgu, kuid mõistes, et erinevaid võimalikke stsenaariume on siiski liiga palju, otsustas ta selle viljatu fantaseerimise lõpetada ning ajas ennast graatsiliste ringutuste saatel jalule.
Seejärel käis ta duši all, pani kiirustamata riidesse ning jõi hommikusöögiks suure klaasitäie viljalihaga apelsinimahla. Eilse rohelise seeliku asemel pani ta täna endale selga tumesinise kleidi, kuna teadis, et naisterahvastel ei ole soovitatav kaks päeva järjest samas riietuses samade inimeste sekka ilmuda. Bussi tulekuni oli veel üksjagu aega, aga kuna Simona ei osanud oma pisikeses ja tühjas korteris midagi mõistlikku peale hakata, otsustas ta minna välja ilusat ilma nautima.
Jalutades aeglaselt bussipeatuse poole, meenus talle eilne kohtumine Knutiga ning tumeroheline pink, mis vestlusele uue suuna ja ilme oli andnud … Kummaline – kui ebaoluline oli too pink veel eile hommikul tema jaoks olnud … Meeldimise ja mittemeeldimise vahelisel hämaral territooriumil triiviv igav ja argine ese, mis kõigest õige pisut meeldimise poole kaldu oli … Nüüd aga oli too pink nihkunud selgesti meeldivate asjade poolele. Simonale tundus, nagu oleks see olnud tema jaoks äkitselt lausa armas. Millest küll säärane kummaline metamorfoos? Enne aga, kui naine jõudis selle üle tõsisemalt järele mõtelda, kuulis ta seljatagant tuttavat häält:
„Simona, Simona – naine, kelle haljendava niidu karva seelik on vahetunud öö jooksul taevakarva kleidi vastu!”
„Oh, kuidas ma kadestan sinu reklaamimeistri pilku,” vastas Simona sõbra tervitusele rõõmsalt. „Seelik, mida mina näen kõigest rohelisena, on sinu silmis haljendava niidu karva ning kleiti, mida sa väidad täie õigusega taevakarva olevat, näen mina nõnda igavalt sinisena …”
„Sinu kadedus on meelitav, kuid asjatu,” lohutas Knut. „Omal ajal, kui ma alles ise reklaamikunstis algaja olin, oleksin ka mina seda kleiti kõigest sinisena näinud – ja neid haljendavaid sambaid oleksin ma näinud tavaliste puudena ning seda uljast taevavõlvi valvurit lihtsalt pääsukesena.”
Simona tundis, kuidas ta suu vägisi naerule kisub. Ta kuulis Knuti vaimukaid lauseid, aga ei pööranud nende sisule kuigivõrd tähelepanu. Pigem nautis ta lihtsalt mehe hääle südantsoojendavat kõla. „Kui tore on olla Knuti sõber …” mõtles ta õnnelikult.
„Ehk on siis minulgi lootust