„Sinu anne on hämmastav,” ütles Knut. „Nautigem selle terviseks seda täiuslikult kaunist päikesepaistet, mis tollelt tardunud teekonnalt nõnda lõbusalt vastu helgib ja neid hiiglaslikke kivikärgesid oma kuldsete kiirtega kaunistab!”
Seepeale puhkesid mõlemad õnnelikult naerma. Ja tõepoolest, alanud päev oli haruldaselt ilus ning Knut ja Simona tundsid rõõmu teineteise seltskonnast ja lihtsalt elusolemisest. Ja näis nagu oleks tundnud päikeseline maailm kahe õnneliku inimese olemasolust sama suurt rõõmu: muru oli eilsega võrreldes veelgi rohelisem ja pääsukeste lõbus kriiskamine helises selgema ja kaunimana kui iialgi varem. Kusagilt kaugelt kostis automootorite summutatud urinat ning rehvide sooja kahinat kuumal asfaldil: rahu ja turvatunnet sisaldavaid märke suure ja sõbraliku linna kindlast ja katkematust pulsist. Puudelehtedes kahistav tuul puhus aga südamed kergeks ja kutsus õnnelikke noori seda ilusat linna seljataha jätma ning vabana kõrgustesse sööstma. Ja kogu see häälte ning värvide kirev küllus oli mähitud niidetud muru ja õitsvate sirelite joovastavasse lõhna, mis veinina pähe tõusis ja põlved kummaliselt nõrgaks võttis.
Knut nägi Simonat selle imeilusa suvise maailmaga lausa maagiliselt ühte sulanuna ning Simonale jällegi tundus, nagu oleks Knut oma särava naeratusega juba niigi täiuslikule suvepäevale valgust ja värve veelgi juurde lisanud. „Küll see sõprus on ikka imeline …” mõtlesid mõlemad üheaegselt teineteisele naerulsui otsa vaadates.
„Küll see sõprus on ikka imeline,” jõudis Knut enne Simonat selle jagatud mõtte kuuldavale tuua.
„Tõepoolest,” nõustus Simona. „Ja mõelda vaid, et alles eile see tekkis ja on juba tänaseks niivõrd tugev …”
Seepeale puhkesid mõlemad uuesti naerma ning vaatasid vähimatki kohmetust tundmata teineteisele otse silma.
Mõte sõpruse imelisusest ja tugevusest tuletas Knutile meelde Olafi ja Lena sõprust, mis oli ju alguses samuti haruldaselt tugev olnud, kuid sellele vaatamata lõpuks nõnda veidra vormi omandanud. Samas aga oli alanud päev oma iluga niivõrd vastupandamatu, et Knut ei suutnud oma venna ja tolle armsa sõbratari õnnetu käekäigu peale mõteldes tunda vähimatki kurbust. Samuti ei rikkunud ta tuju ka äkitselt esile kerkinud mälestus eilsest õhtust, mil Olaf teda nõnda ülekohtuselt ja alatult kohelnud oli. Kuna nurga tagant nähtavale ilmunud buss nii või teisiti suurema osa suvehommikusest maagiast hajutas, otsustas Knut ka Simonale tollest kahetsusväärsest vahejuhtumist rääkida.
„Kuidas sa eile koju jõudsid?” küsis ta sissejuhatuseks.
„Ilusasti. Ja üleüldse oli mul eile teie kõigi seltsis väga tore õhtu.”
Seepeale mainis Knut, et tema enda õhtu lõppes kahjuks üsnagi ebameeldiva juhtumiga.
„Mu vend, kes kannatab rasedusmasenduse all, rikkus mu viina ära,” ütles ta tõsiselt ning seletas lühidalt, kuidas see täpsemalt juhtunud oli.
„Kui kummaline – ega sina ju tema rasedusmasenduses süüdi ei ole,” imestas Simona.
Mõttesse vajunud noored astusid peatusesse saabunud tühja bussi ning võtsid vaikides istet. Sõidu vältel tundis Knut, nagu eilegi, suurt rahuldust vestluse mitmekülgsest iseloomust ning tajus, kuidas erinevate jututeemade sujuv vaheldumine tema ja Simona vahelist sõprust üha tugevamaks ning rikkamaks muudab. Et vestluse mitmekülgsusele veel omalt poolt kaas aidata, suunas ta jutu peagi osavalt poliitikale, seejärel aastaaegade vaheldumisele ning lõpuks inimloomuse mitmetahulisusele. Ja bussist väljudes tundsid noored veelgi suuremat lähedust kui bussi sisenedes.
Järgnevatel nädalatel süvenes Knuti ja Simona sõprus iga päevaga ja tundus, nagu oleks selle puhas energia kiiranud kõikidesse nende tegemistesse ja ettevõtmistesse. Simonast sai juba esimese töönädala lõpuks kõikide kolleegide poolt südamest armastatud ja austatud töötegija: tema kiire taip ja leidlikkus, eriti aga imetlusväärne joonistamisoskus, lisasid märgatava panuse Müüdava Eseme loovkollektiivi töövõimekusse. Makarovile avaldasid Simona töökus ja anne lausa sedavõrd muljet, et ta otsustas naisele veel enne teise praktikanädala lõppu püsivat lepingut pakkuda – niivõrd võimekaid ajusid ei tohtinud agentuurist mingil juhul minema lasta. Ülemuse suureks rõõmuks võttis Simona pakkumise hetkegi kõhklemata vastu. Ka Knut oli tavalisest erksam ja loovam ning seda ei märganud mitte üksnes tema ise, vaid ka Makarov ja Brutus, kes sattusid paaril korral tema julgetest ja värsketest ideedest lausa vaimustusse. Säärane tööviljakuse kasv tõstis kontoris üleüldist meeleolu ja üha sagedamini tuli ette, et keegi tegi mõne tõeliselt õnnestunud nalja, mille tagajärjel kõikidel, eriti aga huumorit jumaldaval Vladil, tuju veelgi tõusis. Õhtud veedeti, nagu ikka, Lõõgastumises, kus loovkollektiivi rõõmus elevus ka teisi pidutsejaid nakatas, nii et lõppkokkuvõtteks kujunes sellest paljude Müüdava Eseme töötajate jaoks üks lõbusaimad suvesid läbi aegade.
Ometigi pidasid Knut ja Simona nende nädalate kõige väärtuslikemateks hetketeks varahommikuid, mil äratuskella helinale järgnes mõnesekundilise hilinemisega magus taipamine, et algamas on päev, mille pühitseb taas kord sisse õnnis kohtumine päikesepaistelises bussipeatuses. Alguses jõudis Simona peatusesse alati esimesena, siis aga otsustas Knut oma äratuskella pisut varasemaks seada ning alates hommikust, mil noormees esimest korda enne Simonat peatusesse jõudis, algas omamoodi võidujooks, milles osalemist kumbki noortest enesele ei teadvustanud, aga mille tulemusena kohtumised kukesammul üha varasemaks nihkusid.
Lõpuks jõudis Simona peatusesse nõnda suure varuga, et oleks võinud sõita tööle eelmise bussiga, mida aga naine loomulikult ei teinud. Paar päeva hiljem sattusid aga õnnetuseks mõlemad noored niivõrd aegsasti peatusesse, et eelmine buss sinna alles saabumata oli, ning see põhjustas kaunikesti piinliku olukorra.
Sõbrad olid parasjagu viskamas nalja eelmisel õhtul Lõõgastumises klaasi ümber ajanud Hansu üle, kui äkitselt kostus nende kõrvu läheneva bussi kohatu urin. Õnneks jõudis Knut end sekundi murdosa jooksul koguda ning päästis olukorra elegantse kommentaariga: „See ei ole veel vist meie oma …” Ometigi oli juhtunus midagi ülimalt võltsi ja ebaloomulikku, mis mitmeks minutiks noorte meelerahu rikkus.
Vältimaks sarnase õnnetuse kordumist, kuulasid mõlemad edaspidi igal hommikul, kumbki oma korteris avatud akna ääres, hoolikalt liikluse hääli ega väljunud uksest enne, kui olid kindlad, et varasem buss peatusest möödunud oli. Seetõttu saabusid Knut ja Simona nüüdsest bussipeatusesse alati üheaegselt ning tekkinud rutiin maandas noortes südametes ülearust elevust ja täitis kaks õnnelikku hinge rahu ja kindlustundega.
Õnnetuseks ei olnud aga säärasele harmoonilisele täiusele antud kaua kesta. Kui Simona kolmanda töönädala teisipäeval tühja bussipeatusesse saabus, oletas ta (täiesti põhjendatult), et iga hetk jõuab sinna ka Knut. Seega möödusid esimesed ootusminutid kiiresti ja naeratusest saadetuna – Knuti mõneminutilist viibimist ei võinud ju veel hilinemiseks pidada ning päikeseline ja lõhnav suvine maailm omandas tänu õrnale ootusärevusele veelgi värviküllasema ja varjundirikkama ilme. Kui aga minutid möödusid, ilma et Knutist märkigi oleks olnud, hakkas ere päikesevalgus oma rõõmsat soojust kaotama ning üha kalgimaid ning ärritavamaid toone omandama. Ja kui Simona ka veel kümme minutit hiljem üksinda tühjas bussipeatuses seisis, olid teravad päikesekiired muutunud lausa väljakannatamatult vastikuteks ning pääsukeste kole kisa ja tuule tüütu sahin tuimades puudelehtedes kriipisid valusalt kõrva.
Säärane looduse mõistetamatu ja hirmuäratav metamorfoos süvenes iga Simona hingetõmbega ning jõudis oma haripunkti hetkel, mil naise kõrvu kostus tume ja ähvardav mootori urin. Tahtetu ja kuulekana sisenes Simona üksinda bussi ning võttis nõutult istet.
Aknataguse maastiku kiire möödumine pühkis naise pea segastest mõtetest ja häirivatest küsimustest tasapisi tühjaks ning kesklinna jõudes astus ta tänavale küllalti enesekindla ja rahulikuna. Vaadates eemalt Müüdava Eseme vana ja väärikat hoonet, oli ta äkitselt täiesti kindel, et Knut on juba seal. Naine tundis, kuidas ta oma sõbra peale tolle reeturliku käitumise pärast vihastab, ning otsustas meest jäiselt ja naeratuseta põgusalt tervitada ning hommiku kohta