Kukeke nägi, et teelised on viletsad ja kõhnad, palju ruumi ei võta, ja lubaski neil tõlda ronida, aga võttis neilt sõna, et nad ei astu ei temale ega kanakesele jala peale.
Õhtul hilja jõudsid nad võõrastemaja juurde, aga kuna nad öösel edasi sõita ei tahtnud, part oli pealegi nii ära väsinud, et vaevu jalalt jalale tammus, siis sõitsid nad sinna öömajale. Peremees ei tahtnud neid algul sisse lasta: maja ju külastajaid täis ja vabu kohti pole, ent siis mõtles, et on võõrad inimesed, jutt mõistlik, aga mune on tal vaja – tee peal oli kanake munenud, ja ka pardi võib enda juurde jätta – ka tema muneb iga päev, ja nõustuski ta lõpuks neid öömajale laskma. Nad käskisid endale õhtusöögi lauale tuua ja seadsid end mugavalt sisse.
Aga hommikul, kui vaevalt valgeks oli läinud ja kõik veel magasid, äratas kukk kanakese üles, võttis muna, lõi selle nokaga puruks ja sõidki nad kahekesi muna ära, aga koore viskasid küdevasse ahju. Siis astusid õmblusnõela juurde – see veel magas – võtsid sellel kõrvust kinni ja torkasid pererahva tugitooli padja sisse, aga nööpnõela – käterätikusse, ise aga võtsid kätte ja lendasid põllule, kellelegi sõna lausumata.
Part, kellel meeldis magada värskes õhus, oli aga jäänud õue ja äkki kuulis, et nad lendavad, sabistavad tiibadega, ja võttis ka kätte, leidis ühe ojakese ning ujus allavoolu minema – ja palju nobedamini kui oli tõlda vedanud.
Aga paari tunni pärast ronis peremees koheva sulekoti alt välja, pesi end ja hakkas katerätikusse nägu kuivatama, kuid nööpnõel kraapis ta nägu nii, et jättis kõrvast kõrvani punase triibu. Siis läks peremees kööki, tahtis piipu tegema hakata, astus ahju juurde, aga talle kargasid näkku munakoored.
«Mul täna ei vea hommikust saadik,» ütles ta tusaselt ja istus vanaisa tugitooli, aga hüppas sealt kohe üles ja pistis ulguma:
«Ai, ai, ai!»
Aga õmblusnõel, kes oli palju kavalam, ei torganud teda pähe. Nüüd sai ta päris vihaseks, hakkas kõiges oma hilisõhtusi külalisi kahtlustama, läks vaatama, kus need on, aga neist pole enam jälgegi.
Ja siis tõotas ta oma majja igasugust lihtrahvast enam mitte sisse lasta: söövad palju, aga vähe maksavad, ja tänutunde asemel teevad veel igasuguseid tempe.
KOLM KETRAJAT
Elas kord tüdruk, kes oli suur laiskvorst ega viitsinud kedrata; ja mida iganes ema talle ka ei öelnud, tööle panna ei suutnud ta teda kuidagi.
Lõpuks lõppes emal kannatus otsa, ta vihastas ja andis tütrele kere peale, aga see kukkus täiest kõrist kisendama. Ent just sel ajal sõitis kuninganna mööda, ta kuulis nuttu, käskis tõlla peatada, astus majja sisse ja küsis ema käest, miks ta peksab oma tütart nii, et kisa on isegi tänavale kuulda.
Naisel oli häbi öelda, et tema tütar on laisk, ja ta lausus:
«Näe, mitte ei saa teda voki juurest ära, ta tahab kogu aeg aina kedrata ja kedrata, aga minul, vaesekesel, pole nii palju lina kuskilt võtta.»
Ja kuninganna ütles:
«Miski ei ole mulle nii meelt mööda, kui kuulda, kuidas kedratakse, ja pole mulle midagi armsamat, kui värtna vurin. Andke mulle oma tütar, ma viin ta lossi, lina on mul piisavalt, ja las ta ketrab nii palju kui soovib.»
Emal oli selle üle hea meel, ja kuninganna võttis tüdruku endaga kaasa. Nii jõudsid nad lossi, kuninganna viis ta üles ja näitas talle kolme väikest tuba, need aga olid üleni kõige paremat lina täis.
«Näe, ketra see lina mulle kõik ära,» ütles ta. «Kui sa selle tööga hakkama saad, annan ma su oma vanemale pojale naiseks. See ei ole tähtis, et sa oled vaene tüdruk, sinu usinus on sulle kaasavaraks.»
Tüdruk kohkus: ta poleks suutnud niipalju lina ära kedrata isegi siis, kui ta oleks selle kallal istunud iga päev hommikust õhtuni kas või kolmsada aastat järjest.
Tüdruk jäi üksi ja puhkes nutma; ta istus, käed süles, tervelt kolm päeva. Aga kolmandal päeval tuli kuninganna ja nägi, et tüdruk pole midagi kedranud; ta imestas väga, aga tüdruk seletas kuningannale, et pole saanud tööd alustada, kuna igatseb kodu järele. Kuninganna jäi sellise seletusega rahule, kuid lahkudes lausus:
«Aga vaata, et sa homme tööle hakkad.»
Ja tüdruk jäi jälle üksi ega teadnud, mida teha, mida välja mõelda. Ta astus akna juurde ja nägi, et mööda läheb kolm naist: ühel neist oli jalalaba väga lai aga teisel nii paks alahuul, et rippus lõua alla välja, kolmandal oli suur ja lame näpp.
Nad jäid akna alla seisma, vaatasid üles ja küsisid tüdrukult, millest see puudust tunneb. Tüdruk hakkas oma muret kurtma ja naised pakkusid ennast appi ning laususid:
«Kui sa kutsud meid pulma ja meid ei häbene, vaid hakkad meid hüüdma oma tädikesteks ja enda juurde lauda istuma paned, siis ketrame sulle kogu lina ära, ja teeme seda kiiresti.»
«Mul on selle üle hea meel,» vastas tüdruk, «tulge sisse ja asuge ruttu tööle.»
Ta lasi kolm veidrat naist tuppa ja tegi neile koha esimeses toas. Naised istusid ja hakkasid ketrama. Üks neist vedas lõnga ja väntas vokiratast, teine niisutas lõnga, aga kolmas korrutas ja koputas sõrmega vastu lauda – ja lõngahunnik langes maha ja see oli kõige peenemat sorti. Tüdruk varjas kuninganna eest neid kolme ketrajat, ja kui see tema juurde tuli, näitas talle tervet hunnikut valmis lõnga, ja kuninganna kiitusel polnud lõppu. Kui esimeses toas oli lina otsa lõppenud, läksid nad üle teise, kolmandasse, aga varsti polnud ka seal lina enam järel.
Siis jätsid kolm naist hüvasti ja tuletasid tüdrukule meelde:
«Vaata, et sa siis ei unusta, mis sa meile lubasid; ja sa saad õnnelikuks.»
Tüdruk näitas kuningannale tühjasid tubasid ja suurt hunnikut lõnga, ja kuninganna hakkas teda pulmadeks ette valmistama; ka peig oli rõõmus, et saab naiseks nii osava ja virga tüdruku, ja kiitis teda iga kandi pealt.
«Mul on kolm tädi,» lausus tüdruk, «nad on mulle palju head teinud ja ma ei taha neid oma õnnes ära unustada, – nii et lubage mul nad pulma kutsuda ja enda kõrvale lauda istuma panna.»
Kuninganna ja peig vastasid:
«Noh, muidugi me lubame!»
Ja näe, kui pulmapidu pihta hakkas, astusid lossi kolm kentsakas riietuses naist, aga pruut ütles neile:
«Tere tulemast, armsad tädid!»
«Oo,» lausus peig, «kuidas sa küll võid sõbrustada selliste vastikute vanaeitedega?» Ja ta astus selle juurde, kellel oli lai jalalaba, ning küsis:
«Millest on sul selline lai jalalaba?»
«Voki sõtkumisest,» vastas see, «voki sõtkumisest.»
Siis läks peig teise juurde ja küsis:
«Millest sul see huul niimoodi ripub?»
«Sellest, et lina niisutasin,» vastas see, «sellest, et lina niisutasin.»
Siis küsis ta kolmanda käest:
«Millest su näpp nii lame on?»
«Sellest, et lõnga korrutasin,» vastas see, «sellest, et lõnga korrutasin!»
Siis kuningapoeg kohkus ja ütles:
«Nüüdsest saadik ei tohi mu kallis mõrsja vokile ligigi astuda.» Niimoodi sai tüdruk lahti talle vastumeelsest ketramisest.
KOLM USSILEHTE
Elas kord ilmas vaene mees, ta ei jõudnud isegi oma ainukest poega toita. Kord ütles talle poeg:
«Kallis isake, teie elu on niigi raske ja veel olen mina teile koormaks; parem kui ma teie juurest ära lähen, kuidagi ikka endale leiba teenin.»
Isa õnnistas poega ja jättis temaga murelikult jumalaga. Aga selsamal ajal pidas ühe võimsa riigi kuningas