Muinasjutte. Jakob Grimm

ta üldiseks imestuseks elusa ja vigastamatuna tagasi lossi ja ütles lossiisandale:

      «Koerad rääkisid mulle oma keeles, miks nad on torni elama asunud ja miks nad ümbruskonnale kahju teevad. Nad on nõiutud ja peavad valvama suurt varandust, mis on torni alla maetud, ja seni nad ei rahune, kuni varandus on välja kaevatud; aga kuidas seda teha, sain ma ka nende jutust teada.»

      Ja kõik olid rõõmsad seda kuuldes, ja lossiisand ütles, et võtab ta endale lihaseks pojaks, kui tal õnnestub nii teha.

      Noormees laskus taas alla torni, ja kuna ta teadis, mida ta tegema peab, siis sai ta kõigega hakkama ja tõi sealt terve laekatäie kulda. Ja sellest ajast alates ei olnud enam kuulda lõukoerte ulgumist, need kadusid, ja kogu ümbruskond sai murest lahti.

      Mõne aja pärast võttis noormees nõuks Rooma minna. Teel olles sõitis ta mööda soost, ja seal istusid konnad ja krooksusid.

      Noormees kuulatas; ja kui ta kuulis, millest nad räägivad, muutus ta mõtlikuks ja kurvaks.

      Lõpuks jõudis ta Rooma, ja just sel ajal oli surnud paavst ning kardinalid kõhklesid kõvasti, keda talle järeletulijaks valida.

      Lõpuks leppisid nad kokku, et paavstiks tuleb valida see, kellele langeb jumalik ilmutus. Vaevalt olid nad otsustanud, kui pühakotta astus noor krahv, ja äkitselt laskus talle õlgadele kaks lumivalget tuvi. Ja vaimulikud tunnistasid selles jumalikku märki, ning tema käest küsiti kohe, kas ta ei tahaks paavstiks saada. Noormees kõhkles, ta ei teadnud, kas ta seda ametit väärib, kuid tuvid sosistasid talle, et ta võib nõustuda, ja ta ütles lõpuks: «Jah.»

      Ja toimuski tema võidmine ja paavstiks pühitsemine, ning juhtuski see, mida ta teel olles oli konnadelt kuulnud ja mis talle nii palju muret oli tekitanud: nagu peaks ta saama pühaks paavstiks. Seejärel pidi ta missat laulma; ta ei teadnud laulu sõnugi, aga kaks tuvi istusid tal kogu aeg õlal ja ütlesid talle kõik sõnad ette.