Kuningas käskis kõik kullasseppmeistrid kokku kutsuda ning töötasidki nad ööd ja päevad läbi, kuni lõpuks olid valmis meisterdanud kõige imepärasemad asjad. See kõik laaditi laevale ja ustav Johannes riietus kaupmehe rõivaisse, sedasama tegi ka kuningas, et mitte keegi neid ära ei tunneks. Varsti läksid nad merele ning purjetasid kaua-kaua, kuni jõudsid lõpuks linna, kus elas kuningatütar Kuldselt Katuselt.
Ustav Johannes käskis kuningal laevale jääda ja teda seal oodata.
«Võib-olla toon ma kuningatütre endaga kaasa, aga teie hoolitsege, et kõik korras oleks, laske kullast nõud lauale panna ja laev ehtida.»
Ta pani põlle sisse mitmesuguseid kuldasju, läks kaldale ja suundus otse kuningatütre juurde lossi. Kui ta lossihoovi jõudis, seisis just selsamal ajal kaevu ääres kena tütarlaps, ta hoidis käes kaht kuldämbrit ja võttis neisse vett. Ta kavatses just värske vee majja viia, kui äkki pöördus ümber, nägi tundmatut ja küsis tema käest, kes ta on. Mees vastas:
«Ma olen kaupmees,» ja sõlmis põlle lahti ning palus neiul vaadata, mis seal sees on.
«Oo, kui ilusad kullast asjad!» hüüatas neiu ning pani ämbrid maha ja hakkas asju üksteise järel silmitsema. Siis aga ütles:
«Neid peaks kuningatütar nägema, talle nii meeldivad kullast asjad ja vististi ostab ta need teilt kõik ära.»
Ta võttis mehel käe alt kinni ja viis ta üles lossi – neiu oli kuningatütre teenija. Nägigi kuningatütar kullast esemeid, need meeldisid talle väga, ja ta ütles:
«Need on nii imeliselt valmistatud, et ma ostan need kõik su käest.»
Ja ustav Johannes lausus:
«Mina olen vaid rikka kaupmehe teener, ja see, mis mul kaasas, pole midagi võrreldes sellega, mis on mu peremehe laeval; seal on kõige kaunimad ja hinnalisemad asjad, mis kunagi on kullast valmistatud.»
Kuningatütar soovis, et see kõik toodaks tema juurde lossi, aga Johannes kostis:
«Selleks kulub mitu päeva, on ju seal kullast asju lugematul hulgal, ja selleks, et neid välja panna, on vaja nii palju saale, et kogu teie lossist ei jätku.»
Ja vaat, kuningatütre uudishimu ja kirg läks nii suureks, et ta lõpuks lausus:
«Vii mind laeva juurde, ma olen valmis kohale tulema ja ise vaatama su peremehe varandusi.»
Ustav Johannes juhatas ta laeva juurde ja oli selle üle väga rõõmus. Aga kuningas, nähes kuningatütart, avastas, et see on palju kaunim kui tema pilt, ja tundis, kuidas tal süda rinnus lõhkeb.
Ja astuski kuningatütar pardale, ja kuningas juhatas ta trümmi; aga ustav Johannes jäi roolimehe juurde ning käskis sellel laeva kaldast lahti tõugata.
«Tõstke üles kõik purjed, las laev lendab kui lind!»
Aga kuningas hakkas talle näitama kullast esemeid – nõusid, täringuid, vaagnaid, metsalindusid ja igasuguseid imepäraseid loomi. Möödus mitu tundi, kuni kuningatütar oli kõik ära näinud, ja oma rõõmus ei märganud ta, et laev aina purjetab üha kaugemale. Silmitses ta siis viimast asja, tänas kaupmeest ja hakkas koju minema; ta läkski parda juurde ja nägi, et laev on kaugel rannast avamerel ja kihutab täispurjedes edasi.
«Oi!» hüüdis ta hirmunult. «Mind on petetud ja kodunt ära viidud. Ma olen mingisuguse kaupmehe kätte sattunud. Parem on, kui ma nüüd sureksin!»
Aga kuningas haaras tal käest ja sõnas:
«Ma pole kaupmees, vaid kuningas, ja minu suguvõsa pole viletsam kui sinu oma; ma röövisin sind kavalusega meeletust armastusest su vastu. Kui ma esimest korda su pilti nägin, langesin ma minestusse.»
Kuningatütar Kuldselt Katuselt kuulas ta ära ja rahunes; kuningas oli ta südame vallutanud ja ta oli meeleldi nõus ta naiseks saama.
Aga sellal, kui nad ulgumerel sõitsid, istus ustav Johannes laevaninas ja mängis lautot ning äkki märkas ta taevas kolme kaarnat, kes olid helide peale kohale lennanud. Ta jättis mängu katki ja hakkas kuulama, millest kaarnad omavahel räägivad, sest ta oskas hästi nende keelt. Ja laususki üks kaarnatest:
«Ahaa, näe, see veabki endale koju kuningatütart Kuldselt Katuselt.»
«Jah,» vastas teine kaaren, «aga kuningatütar ei kuulu ju veel talle.»
Aga kolmas kaaren sõnas:
«Siiski on ta tema oma, kuna on ju tema laevas.»
Ja uuesti hakkas esimene kaaren rääkima ja kraaksus:
«Noh, aga mis sellest kasu? Kui nad randuvad, tormab neile vastu raudjas hobune; mees tahab talle selga hüpata, aga vaevalt jõuab ta seda teha, kui hobune sööstab koos temaga kohe lendu, ja enam ei näe kuningas kunagi oma mõrsjat.»
Ja teine kaaren lausus:
«Aga kas mingit pääsu pole?»
«Oo, on küll pääsu! Kui keegi teine hüppab ruttu hobusele selga ja võtab püssi, mis on peidus rakmete vahel, ja tapab ta, siis on noor kuningas päästetud. Aga keegi ei tea ju seda! Aga kes teab, kuid räägib sellest kuningale, see muutub põlvist saadik kiviks.»
Siis ütles teine kaaren:
«Aga mina tean rohkem. Kui hobune tapetaksegi, ega siis noor kuningas ikka veel oma mõrsjat endale saa: kui nad koos lossi sisenevad, leiavad nad kandikul eest pulmarüü, mis näib olevat kootud kullast ja hõbedast, aga tegelikult tehtud vahast ja väävlist, ja vaevalt saab noor kuningas selle selga panna, kui ta selles sootuks ära põleb.»
Ja kolmas kaaren küsis:
«Aga kas mingitki pääsu pole?»
«Oo, küllap on,» vastas teine kaaren. «Kui keegi haarab rüü kindas käega ja viskab selle tulle ja rüü ära põleb, siis on noor kuningas päästetud. Kuid mis on sellest kasu? Kes sellest teab ja talle seda ütleb, see muutub põlvist saadik kuni päris südameni kiviks.»
Ja kolmas kaaren sõnas:
«Aga mina tean veel rohkem. Kui isegi pulmarüü ära põleb, ei saa noor kuningas ikkagi mõrsjat endale: kui pärast pulmapidu tants peale hakkab ja noor kuninganna tantsima läheb, muutub ta äkki näost kahvatuks ja kukub otsekui surnu maha; ja kui keegi teda üles ei aita ning tema paremast rinnast kolm tilka verd välja ei ime ning seda välja ei sülita, siis kuninganna sureb. Kui aga seda keegi teabki ning mõnele teisele räägib, siis muutub ta pealaest jalatallani kiviks.»
Niimoodi rääkisid kaarnad omavahel ja lendasid minema. Kuid ustav Johannes jättis kõik hästi meelde ning muutus sestsaadik vaikseks ja nukraks. Kui ta sellest, mis ta oli kuulnud, oma peremehele ei räägi, siis juhtub viimasega õnnetus, aga kui räägib, siis peab ta ise oma elu jätma. Lõpuks lausus ta endamisi: «Ma päästan oma peremehe, isegi kui ma sellepärast ise hukka saan.»
Laev randuski, ja juhtus see, mida kaaren oli ennustanud, – nende juurde kappas ilus raudjas hobune.
«Ongi hea,» lausus kuningas, «sellega kihutan ma lossi,» ja tahtis hobusele selga istuda. Ent ustav Johannes jõudis ette, hüppas ruttu hobusele, haaras rakmete vahelt püssi ja lasi hobuse maha. Siis pistsid kuninga teenrid, kes ustavat Johannest ei sallinud, karjuma:
«Kas pole häbi tappa nii toredat hobust, see oleks ju kuninga lossi viinud!»
Kuid kuningas lausus:
«Olge vait ja ärge puutuge teda. Ta on mu kõige ustavam Johannes; ja kes teab – võib-olla toob see head!»
Ja nad astusidki lossi. Saalis seisis kandik, aga sellel lebas valmispandud pulmarüü, ja paistis, et see oli kootud puhtast kullast ja hõbedast. Noor kuningas astus ligi, tahtis rüüd