«Oo, moosekant,» vastas rebane, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
«Tule minuga kaasa,» ütles moosekant.
Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid teerajale, millest mõlemal pool kasvas kõrge võsa. Siin jäi moosekant seisma, painutas ühelt poolt pähklipuu päris vastu maad, astus jalaga selle ladvale, aga teiselt poolt painutas alla teise puu ja ütles:
«Mis siis ikka, rebasepoiss, kui sa midagi õppida tahad, siis ulata mulle esimene vasakpoolne käpp.»
Rebane täitis käsku, ja moosekant sidus ta käpa vasakpoolse ladva külge.
«Aga nüüd, rebasepoiss,» lausus ta, «ulata mulle parem käpp,» ja sidus selle parempoolse ladva külge. Seejärel vaatas ta üle, kas sõlmed on tugevasti kinni, ja lasi rebase lahti; ja puud tõusid üles ning heitsid rebase kõrgele-kõrgele; rebane rippus õhus ja hakkas siplema.
«Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Ja taas rääkis ta endamisi: «Aeg siin metsas aina venib; peab endale veel mõne seltsilise otsima.»
Ta võttis viiuli ja kogu mets kõlas muusikahelidest. Ja kappaski tema juurde jänku.
«Oo, jänku on kohal!» lausus moosekant. «Aga mina pole ju teda kutsunud.»
«Oo, kallis moosekant,» lausus jänku, «kui hästi sa viiulit mängid, ma tahaksin ka niimoodi mängima õppida.»
«Selle asja saab ruttu selgeks,» ütles moosekant, «aga sa pead tegema kõike nii nagu ma käsen.»
«Oh, moosekant,» kostis jänku, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
Nad läksidki koos edasi, jõudsid metsavälu juurde, aga seal kasvas haavapuu.
Moosekant sidus jänkule kaela pika nööri, aga nööri teise otsa kinnitas puu külge.
«Noh, jänku, nüüd aga jookse paarkümmend korda ümber puu,» hüüdis moosekant.
Jänku kuulas sõna, jooksis paarkümmend korda ümber haavapuu ja paarkümmend korda keeras nöör end tüve ümber; ja jänku oli vangis, kuidas ta ka ei tirinud ja köit ei närinud, lõikus see üha sügavamalt tema õrna kaela sisse.
«Aga nüüd oota, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Kuid samal ajal hunt sikutas, tiris ja näris kivi ning rabeles nii kaua, kuni sai käpad vabaks ja tõmbas need praost välja. Tulivihase ja raevununa tormas ta moosekandile järele ja otsustas ta lõhki kiskuda. Rebane nägi hunti jooksmas, hakkas ulguma ja ulgus täiest kõrist.
«Vend hunt, tule mulle appi, moosekant pettis mind!»
Hunt painutas puud alla, näris nöörid läbi ja lasi rebase vabaks; ja läksidki nad koos edasi, et moosekandile kätte maksta. Nad leidsid kinniseotud jänku, vabastasid ka tema, aga seejärel kihutasid oma vaenlast otsima.
Moosekant kõndis aga mööda teed edasi ja hakkas jälle viiulit mängima, kuid seekord vedas tal rohkem. Tema mängu kuulis üks vaene puuraidur, kes jättis töö sinnapaika ning tuli, kirves käes, et muusikat kuulata.
«Lõppude lõpuks ilmus minu juurde tõeline seltsiline,» lausus moosekant, «ma ju otsisin inimest, aga mitte metslooma.»
Ja ta hakkaski mängima viiulit ja mängis nii ilusasti ja nii meisterlikult, et vaene puuraidur seisis võlutult, ja süda paisus tal rõõmust.
Ja samal ajal jõudsid kohale hunt, rebane ning jänes; puuraidur nägi, et neil on midagi paha meeles. Ta tõstis siis oma terava kirve üles, ja jäi moosekandi ette seisma, otsekui oleks tahtnud sellega öelda: «Kes teda julgeb puutuda, see hoidku alt – tal tuleb minuga tegemist!»
Metsloomad lõid kartma ja jooksid tagasi metsa, aga moosekant mängis tänutäheks puuraidurile veel ühe loo ja astus oma teed edasi.
KAKSTEIST VENDA
Elasid kord kuningas ja kuninganna omavahel rahus ja üksmeeles, ja neil oli kaksteist last, kõik ainult poisid. Ükskord ütles kuningas oma naisele:
«Kui kolmeteistkümnes laps, keda sa sünnitama hakkad, on tüdruk, siis tuleb kaksteist poissi ära tappa, et tütrele varandust rohkem jääks ja ta üksi ka kogu kuningriigi päriks.»
Kuningas käskiski valmistada kaksteist puusärki, panna sinna sisse höövlilaastusid, ja igas puusärgis oli ka väike padi; need puusärgid paigutati salakambrisse, aga selle võtme andis kuningas kuningannale ning keelas tal sellest mitte kellelegi rääkida.
Ja ootaski ema päevast päeva mureliku ja kurvana, kuni tema kõige noorem poeg, kes alati lahutamatult tema kõrval oli ja keda ta piibli järgi Benjaminiks hüüdis, hakkas teda küsitlema:
«Kallis emake, miks sa nii kurb oled?»
«Armas laps,» vastas ema; «ma ei tohi seda sulle rääkida.» Kuid poiss ei andnud emale rahu enne, kui see läks ja avas kambri ukse ning näitas talle kahtteistkümmet uut ja laastudega täidetud puusärki. Ja kuninganna ütles:
«Mu armas Benjamin, need puusärgid käskis isa valmistada sinu ja sinu üheteistkümne venna jaoks. Kui mul sünnib ilmale tüdruk, siis teid kõiki tapetakse ja maetakse koos maha.»
Sellest kõigest rääkis ta pisarsilmil, aga poeg lohutas teda ja ütles:
«Ära nuta, armas emake, me mõtleme midagi välja ja läheme siit minema.»
«Mine ära metsa koos oma üheteistkümne vennaga, ronigu üks teist kõige kõrgema puu latva ja valvaku seal kogu aeg ja jälgigu meie lossi valvetorni. Kui mulle sünnib poeg, tõstan ma vardasse valge lipu, ja te võite siis tagasi tulla, aga kui mulle sünnib tütar, tõmban ma üles punase lipu – siis jookske minema võimalikult kiiresti, ja olgu Jumal teile armuline. Igal öösel tõusen ma üles ja palvetan teie eest: talvel – et te mõne lõkke juures sooja leiaksite, aga suvel – et te ei hukkuks kuuma käes.»
Ta õnnistas oma poegi, ja need põgenesid lähimasse metsa. Nad kõik olid kordamööda valves kõrge tamme otsas ja jälgisid lossitorni.
Nii möödus üksteist päeva ja siis oli Benjamini kord valvesse minna; ta nägi, et torni otsa oli tõstetud lipp; aga lipp ei olnud mitte valge, vaid punane kui veri, ja see ennustas, et neil kõigil tuleb hukkuda. Kuulnud sellest, said vennad vihaseks ja laususid:
«Kas me tõesti peame hukkuma mingisuguse tüdruku pärast. Tõotagem selle eest kätte maksta! Kus tahes me ka ei kohtaks tüdrukut, las voolab tema punane veri!»
Seejärel läksid nad edasi kõige tihedamasse padrikusse, sinna, kus oli veelgi pimedam ja süngem, ja leidsid sealt eest väikese nõiutud onni; see oli tühi. Ja nad laususid:
«Me asume siia elama; sina, Benjamin, kui kõige noorem ja kõige nõrgem, jääd kodu hoidma, aga meie hakkame jahil käima ja toitu hankima. »
Ja nad käisid metsas, tapsid jäneseid, hirvi, lindusid ja tuvisid, kõike, mis toiduks kõlbas, et mitte nälga jääda. Nii elasidki nad selles onnikeses tervelt kümme aastat, ja aeg möödus täiesti märkamatult.
Aga tüdruk, kelle kuninganna sünnitas, jõudis selle ajaga suureks kasvada; südame poolest oli ta lahke, ilusa näoga, ja ta laubal oli kuldne täheke.
Ükskord pesti lossis pesu; kui kuningatütar kahtteist meeste särki kuivaks väänas, küsis ta ema käest:
«Kelle särgid need on, isa jaoks on need ju väikesed?» Ema vastas talle raske südamega:
«Mu armas laps, need on su kaheteistkümne venna särgid.» Tüdruk küsis:
«Aga kus siis mu kaksteist venda on? Ma pole nendest kunagi midagi kuulnud.»
«Jumal teab, kus nad nüüd mööda ilma ringi rändavad,» vastas ema ja viis tütre salakambri juurde, avas selle ukse ja näitas talle kahtteistkümmet laastudega täidetud puusärki ja väikeseid patju.
«Need