«Anna see oma isandale,» lausus ta.
Samal hetkel pudel lõhkes ja mürk pritsis hobusele peale, aga mürk oli nii tugev, et hobune kukkus kohe surnult pikali. Teener jõudis oma isandale järele ja rääkis talle, mis oli juhtunud. Kuid teener ei tahtnud oma sadulat maha jätta ja tormas tagasi, et see kaasa võtta. Kui ta aga surnud hobuse juurde jõudis, istus sellel juba kaaren ja nokkis laipa.
«Kes teab, kas me täna midagi paremat suhu saamegi?» lausus teener, tappis kaarna ja võttis ta kaasa.
Nad liikusid vaevaliselt terve päeva läbi metsas, aga sealt välja ei jõudnud kuidagi. Öö saabudes leidsid nad ühe kõrtsi ja astusid sisse. Teener andis kaarna peremehele ja palus sellest õhtusööki teha. Nad olid aga sattunud röövlite urkasse. Ja öösel pimedas tulid kaksteist röövlit ja otsustasid sisseastunud tappa ja paljaks röövida. Aga enne, kui nad asja juurde asusid, istusid nad kõigepealt lauda õhtust sööma; peremees ja nõid võtsid ka nende juures istet ja sõid koos ära kausitäie leent, milles oli keedetud kaarnat. Ent vaevalt oli neist igaüks tüki alla neelanud, kui nad kõik otsekohe surnult maha kukkusid, kuna hobuse laibast oli mürk kaarna sisse läinud.
Ja nüüd oli majja jäänud vaid peremehe tütar; ta oli aus tüdruk ja näitas kuningapojale varandusehunnikuid. Ent kuningapoeg lausus, et jäägu see kõik talle, tema ei soovi neist rikkustest midagi, ja ratsutas koos teenriga edasi.
Nad .rändasid kaua-kaua ja jõudsid lõpuks ühte linna, kus elas imeilus, aga kõrk kuningatütar. Ta oli kõigile teatanud, et see, kes ütleb talle sellise mõistatuse, mida ta ei suuda ära lahendada, saab tema kaasaks, aga kui ta selle ära lahendab, siis raiutakse sellel mehel pea otsast. Kuningatütrele anti järelemõtlemiseks kolm päeva, ja ta oli nii tark, et lahendas antud aja jooksul kõik mõistatused.
Selleks ajaks oli hukkunud juba üheksa meest, ja nüüd jõudis kohale kuningapoeg ning suurest ilust pimestatuna otsustas oma elu mängu panna. Ta tuli kuningatütre juurde ja esitas oma mõistatuse.
«Mida see tähendab,» küsis ta: «Üks ei saanud jagu kellestki, aga sai ometi jagu kaheteistkümnest?»
Kuningatütar ei teadnud, mis see on, mõtles ja mõistatas, aga midagi välja ei mõelnud. Ta tegi lahti oma mõistatuseraamatud, kuid niisugust mõistatust seal ei leidunud – lühidalt öeldes, ta mõistus oli otsas. Ja teadmata, kuidas talitada, käskis ta oma teenijannal hiilida salaja võõra isanda magamistuppa ja kuulata pealt, mida see unes räägib, – ta arvas, et võib-olla reedab mees saladuse. Kuid tark teener heitis voodisse oma isanda asemel, ja kui teenijanna tuli, tõmbas ta temalt loori, millesse see oli mähitud, ning kihutas ta kepihoopidega toast välja.
Teisel ööl saatis kuningatütar oma toaneitsi, lootes, et sellel õnnestub pealtkuulamine paremini: kuid ka sellel tõmbas teener loori ja ajas ta kepihoopidega minema. Ja nüüd arvas kuningapoeg, et kolmandal ööl võib ta olla rahulik ning heitis voodisse magama. Aga siis tuli kuningatütar ise uduhalli loori mähituna kohale ja istus tema kõrvale. Kuningatütar mõtles, et mees on uinunud ja näeb und, ja hakkas temaga rääkima, lootes, et ta talle unes vastab, nagu seda juhtub paljudega, – kuid kuningapoeg oli ärkvel ja kuulis kõike ning sai väga hästi aru.
Kuningatütar küsis:
«Üks ei saanud jagu kellestki, mida see tähendab?»
Mees vastas:
«See on kaaren, kes nokkis surnud ja mürgitatud hobust ja seetõttu suri.»
Seejärel küsis kuningatütar:
«Ja siiski sai jagu kaheteistkümnest, mida see tähendab?»
«See on kaksteist röövlit, kes sõid kaarna ära ja seetõttu surid.»
Kui kuningatütar oli mõistatuse teada saanud, otsustas ta salaja toast väljuda, aga kuningapoeg haaras kõvasti loorist kinni ja see jäi tema kätte.
Järgmisel hommikul teatas kuningatütar, et ta on mõistatuse lahendanud, käskis kutsuda kaksteist kohtunikku ja seletas neile mõistatuse ära. Ent kuningapoeg palus ka ennast kuulata ning ütles:
«Ta hiilis öösel minu juurde ja uuris vastuse minu käest välja, muidu poleks ta ealeski seda lahendanud.»
Ja kohtunikud kostsid:
«Tooge siis meile oma tõendid.»
Ja teener tõigi kolm loori, ja kui kohtunikud nägid uduhalli loori, mida kuningatütar tavaliselt kandis, ütlesid nad:
«Käskige loor hõbeda ja kullaga tikkida ja saagu sellest teie pulmarüü.»
LUGU HIIREKESEST, LINNUKESEST JA VORSTIKESEST
Kord otsustasid hiireke, linnuke ja vorstike koos elama ja ühiselt maja pidama hakata, ning nad elasid kaua hästi ja jõukalt, rahus ja üksmeeles, ja majapidamine neil aina edenes.
Linnukene pidi iga päev metsa puude järele lendama, hiireke pidi vett tooma, tuld tegema ja lauda katma, ja vorstike pidi süüa keetma.
Kuid kellel niigi elu hästi läheb, see tahab veel rohkem saada! Siis kohtas linnuke metsas juhuslikult teist linnukest ja jutustas talle oma heast elu-olust ning hakkas sellega kiitlema. Aga see, teine lind nimelt, hakkas teda sõitlema ja ütles, et linnukene töötab liiga palju, kuid saab vähe; aga need teised, kes koju jäävad, elavad, näe, palju paremini. Vaata kas või näiteks hiirekest: teeb tule üles, toob vee ja läheb oma kambrisse puhkama, kuni kutsutakse lauda katma. Aga vorstike, see ainult tolkneb ja valvab pottide juures, et toit korralikult valmis saaks, aga kui tuleb aeg lõunat süüa, siis tasub tal vaid korda neli pudru sees või aedviljas end ringi pöörata, kui ongi toit parajalt rasvane ja soolane, ja valmis lauale panemiseks.
Lendaski linnuke koju, viskas oma koorma maha ja nad istusid lauda, aga pärast sööki heitsid pikali ja jäid nii magama, et magasid hommikuni välja – vaat, kus oli elu, mis seal rääkida, imepärane!
Ent linnuke oli üles ärritatud ega tahtnudki ta järgmisel päeval metsa lennata. Ta kuulutas, et oli juba liiga kaua neile teenijanna olnud, teda oli rumalaks peetud, ja et tööd tuleb ära vahetada ja teistmoodi elama hakata.
Ja kuidas ka hiireke ja vorstike teda ei palunud, jäi linnukene siiski endale kindlaks. Teistel tuli nõusse jääda; nad viskasid loosi ja vorstike pidi hakkama puid tooma, hiirekene toitu tegema, aga linnukene vett vedama.
Aga mis siis pärast juhtus? Vorstike läks puude järele, linnuke tegi tule alla, hiireke pani poti ahju, ja nad hakkasid ootama, millal vorstike koju jõuab ja küttepuud kohale toimetab. Kuid vorstikest ei tulnud ega tulnud, nad aimasid halba ja linnuke lendas talle vastu. Ta nägi läheduses tee peal koera, kes oli vaesele vorstikesele kallale karanud ja ta tükkideks rebinud. Linnuke hakkas koera röövimises ja tapmises süüdistama, ent sõnadest oli vähe kasu. Koer õigustas end sellega, et oli, näe, leidnud vorstikese juurest salakirja ning otsustas seepärast ta hukata.
Linnuke muutus kurvaks, pani endale puukoorma selga, lendas koju ja rääkis kõigest, mida oli näinud ja kuulnud. Nad kurvastasid väga koos hiirekesega, kuid otsustasid, et parem on, kui nad koju jäävad.
Siis pidi linnuke lauda katma, aga hiireke hakkas lõunasööki keetma. Ta otsustas vorstikese järgi talitada ja juurviljapotti hüpata, pööras end seal ringi, siples natuke, et toit oleks rasvasem. Kuid vaevalt oli ta potti roninud, kui end ära kõrvetas, nii kõvasti, et karv tuli lahti, nahk koorus maha, ja kohe saabus ka surm.
Linnuke tuli lõunasööki lauale kandma ja nägi – pole söögitegijat. Linnuke viskas ähmiga puud maha, hakkas kisama ja teda hüüdma, aga söögitegijat ta üles ei leidnud. Ja tuli pudenes ettevaatamatusest küttepuudele, need süttisid ja algas tulekahju. Linnuke tormas ruttu vee järele, aga lasi ämbri vette kukkuda, ja ise kukkus selle järel samuti kaevu ega suutnudki enam sealt välja pääseda, – nii ta sinna uppuski.
LAULEV LUU
Kord tabas üht riiki suur häda metssea näol. Ta