Niisugust puberteedikriisi, kui nii võib öelda, nimetab Marianne Höök oma Bergmani biograafias aastaid kestnud verevarjutuseks. Nooruk elas ihade ja hajusate süümepiinade vines ning mässis end lõputusse valedevõrku, mis süü- ja häbitunnet veelgi lisasid. See, mida ta väljaspool koduseinu koges, sobis halvasti kokku vanemate reeglistikuga.
Eemaletõrjutuse tunne tugevnes suvevaheaja kestel veelgi. Kui teised noored suplesid, mängisid tennist, kuulasid džässi, sõitsid mootorpaadiga ja tantsisid, seisis Ingmar Bergman kõrval ja vaatas pealt.
Ingmar Bergmani leeritas 1934. aasta suvistelaupäeval tema isa. Ta oli pastori üks kõige armsamaid ja ärksaimaid leerilapsi ning Erik Bergman otsustas rääkida 12-aastasest Jeesusest, kes kasvas üles tarkuses ning armus jumala ja inimeste ees. Ta soovis, et pojale jääks sel viisil hea mälestus tolleaegsest isast. «Ingmari leeritamine oli meie viimane pidu Sophiahemmeti kiriklas. Mulle jääb see suvistepüha alatiseks meelde kui tavatult helge ja õnnis päev meie kõigi jaoks.»
Erik Bergman igatses kirikuõpetaja ametikohta, soovitatavalt Stockholmist väljas. Kuid Karin Bergman laitis maha plaani naasta maale pastoraati ja manitses teda kannatlik olema. Võimalus avanes, kui Hedvig Eleonora koguduse kirikuõpetaja Josef Källander 1933. aasta mais ametist lahkus ja Erik Bergman proovijutlusele kutsuti.
Bergman sai kirikuõpetaja valimistel ülekaaluka häälteenamuse ja näis juba, et asi on otsustatud. Kuid usuasjade minister Arthur Engberg oli lubanud ametikoha Gustaf Ankarile, Gustav Vasa koguduse abiõpetajale, keda oli soovitanud piiskop. Bergmani enda koguduse esindajad taotlesid nii ministrilt kui ka kuningalt endalt Bergmani ametisse nimetamist. Asi läks arutusele lossinõukogus, kus Engberg jäi kindlaks, et koha peab saama Ankar, kuningas aga ei nõustunud ja otsustamine lükati edasi. Kuningas helistas nõupärimiseks peapiiskop Erling Eidemile ja sai vastuseks: «Minu mõistus ütleb, et koha peab saama Ankar, kes on vana, aga südames olen Bergmani poolt.» Asi lükati lossinõukogus veel kord edasi. Engberg sepitses intriigi. Ta kavatses oodata seni, kuni kuningas Rivierasse sõidab, ja siis Ankari ametissenimetamise läbi suruda.
Erik ja Karin Bergman sõitsid vahepeal Söderhamni, et pinevusest ja kuulujuttudest pääseda. Reedel, 12. jaanuaril 1934, kui nad parajasti hotelli hommikueinelauas istusid, tuli teener ja teatas, et kirikhärra Bergmanile on telefonikõne ajakirjanik Märta Lindqvistilt Svenska Dagbladetist. Too jutustas, et tänasel lossinõukogu istungil otsustati ihaldusväärne töökoht talle anda. Kuningas oli justiitsministri toel Arthur Engbergi viimaks sundinud ametisse nimetamisele alla kirjutama.
Õnnitlusi muudkui voogas hotelli ja telefonid olid kuumad. Bergman tähistas rõõmsat päeva küünalde süütamisega väikesel jõulukuusel oma toas ja 84. psalmi lugemisega lauluraamatust. Nad veetsid koos veel mõne toreda päeva ja naasid siis Sophiahemmeti kiriklasse, mis oli täitunud lillede, telegrammide ja kirjadega. Hedvig Eleonora kiriku personal võttis kantseleis pastori vastu kirikukoori laulu, kõne ja suure valge sirelioksaga.
Pikaleveninud võitluses saavutatud võidust jõudu kogunud ja Tema Majesteedilt isiklikult pidevalt toetust saades koges Erik Bergman uut eneseusu puhangut, mis andis ka eraelule hoogu juurde. Karin Bergmani kirjad emale on nüüd hoopis teises toonis: «Seejärel läksime jalutama, me tundsime end tõeliselt vabalt ja rõõmsalt», «Erik on väga rõõmus», «Meil kodus on kõik ikkagi korras ja mina olen tänulik», kirjutas ta abikaasa ametisse nimetamisele järgnevatel päevadel. Isegi Dag pidas end väga hästi ülal ja pärast eksamit oli ta klassi parimate seas. Isa Erik oli väga rahul ja ema Karin sisimas nii rahulik, et ta ei näinud mingit probleemi, kui vanem poeg kohtus järjekordse tüdrukuga nende hulgast, keda ta emale tutvustamas käis. «Ma ei tea, mitmes ta juba nende seas on, keda ma näinud olen, aga poiss väidab kindlalt, et nad on üksnes head sõbrad ja «mingeid jamasid ei ole». Ma ei taha talle mõistagi takistusi teha, et ta naissugu ohutul viisil tundma õppida saaks.» Ja Ingmar oli, nagu öeldud, «ergas, kraps poiss, kes tunneb kõige vastu huvi. Ta teeb kõike kaasa, näeb ja kuuleb kõike.»
1934. aastal suri Anna Åkerblom 70 aasta vanuselt kopsupõletikku. Karin Bergman oli lõpuni tema juures, kuni algas köhahoog, ja siis kõlasid viimsed sõnad: «Ma enam ei jaksa.» Paar võpatust, hingetõmme ja kõik oli möödas.
Pereisa uuele ametikohale asumise tõttu lahkus perekond Sophiahemmeti kiriklast ja kolis Hedvig Eleonora kirikule nii lähedale kui võimalik. Korter asus aadressil Storgatan 7 maja viimasel, neljandal korrusel. Akendest avanes vaade üle kirikuaia vanade kõrgete puude ja võimsale kolme kellaga kuplile. Suurim neist kelladest kaalus ligi viis tonni, see valati Helsingøris 1639 ja vaevalt 20 aastat hiljem võttis Carl Gustaf Wrangel selle taanlaste vastu sõdides sõjasaagiks. Kirikukellade helin käis Ingmar Bergmaniga kogu ta elu kaasas – algul kooliajal, meenutades talle siis tegemata jäänud kodutöid, hiljem paljudes tema filmides. Teismeeas nooruki ettekujutustes valitsevast maailmast tundus kirik üldse olevat võtnud üpris kohutava kuju. «Öösiti vahtis valgustatud kella numbrilaud tornis nagu kõikenägev silm akendest sisse,» kirjutab Marianne Höök oma Bergmani biograafias.
Ingmar Bergmanile anti tuba, mille aknad avanesid Jungfrugatani ja tuntud kõrtsi Östermalmskällareni poole. See asus 18. sajandist pärinevas hoones ja ühe kvartali kaugusel rahvarohkest Östermalmstorgi väljakust. Kolimine andis teretulnud võimaluse liikumisvabadust suurendada – poiss sai omaette sissekäigu ja koolitee muutus lühemaks.
Storgatanil asuvat kinnistut nimetati pastorimajaks, sest seal oli ka pastori kantselei ja mitu muud koguduse ruumi, pealegi elas seal veel kaks pastoriperet. Teisisõnu oli maja täis kirikurahvast, kellega sai nii ametialaselt kui ka privaatselt suhelda, ja sotsiaalne kontroll Bergmani üle tugevnes tema isikupärase integriteedi nõrgenemise arvel.
Ingmar Bergman kirjeldab oma tolleaegseid mälestusi vanematest «Laterna magicas». Isa oli populaarne jutlustaja ja kui ta jumalateenistust pidas, oli kirik alati rahvast täis. Ta oli hoolas hingekarjane, kellel oli tavatult hea isikumälu. «Iga inimene, kellele ta armastusväärse tõsidusega tähelepanu osutas, tundis, et just teda on meeles peetud, just teda on välja valitud. Koos isaga tänaval kõndimine oli keeruline protseduur. Ta peatus pidevalt, teretas ja ajas juttu, nimetas inimesi nimepidi, tundis huvi nende laste, lapselaste ja sugulaste vastu.»
Karin Bergman valitses ja juhatas suurt organisatsiooni, sest pastorikodu oli tavapäraselt kõigile avatud. Ta võttis osa koguduse tööst ning oli seltside ja heategevusorganisatsioonide hing. Ta oli pidevalt mehele toeks, osales esitlustel ja konverentsidel ning korraldas pidulikke eineid.
Erik Bergman oli lõpuks välja jõudnud sinna, kuhu tahtis. Elu oli helge, ta süvenes täielikult oma töösse ning näis, et ta on õnnelik ja harmooniline. Järgnevatest aastatest said seni parimad tema elus ning ta tänas abikaasat abi ja toe eest.
Nähtamatu tegelikkus oli teistsugune. Karin kirjutas oma salajases päevikus ja ka sõbrannale sellest, kuidas pastoriproua elu on tema jaoks piinarikas kohustus teiste ees ja et kannatlikkus argimuredes on ainus, mis aitab tal selguse ootuses vastu pidada. Ta keskendus tervikpildile, pastoripere kohustuste täitmisele, ja ei pööranud ühelegi pisiasjale tähelepanu. Kodurahu oli tema enda vabaduseigatsusest tähtsam.
Kui Erik Bergman elas pastorina parajasti oma parimaid aastaid ja Karin Bergman veel igatses sisimas teistsugust elu, siis Ingmar Bergman mäletab seda aega kui väliselt laitmatut pilti headest perekonnasuhetest, kuid sisemiselt armetut ja konfliktidest lõhestatut. Uhkest kirikuõpetaja tiitlist hoolimata näis, et pärast Erik Bergmani viletsuspäevi adjunktina koguduse hierarhia madalaimal astmel ei ole palju muutunud, kui uskuda poja memuaare. Pastor kahtles jätkuvalt oma võimekuses, ta tundis enne jutlusi hirmu ja administratiivsed ülesanded rikkusid ta tuju. Ta oli närviline, ärritatud ja repressiivne, kahetsustunded vaheldusid ägedushoogudega ja ta haaras kinni igasugu pisiasjadest. Ta oli helide vastu ülitundlik – lapsed ei tohtinud vilistada, ja nad ei tohtinud ka käia, käed püksitaskus.
Ema oli närviline ja unetu, ta võttis kangeid ravimeid, mis muutsid ta rahutuks ja kartlikuks. Karin Bergman, kirjutab tütar Margareta «Ängistuse lapses», ei olnud mitte lihtsalt oma kannatustes kinni, vaid ta süvendas neid ka ise. Ainult läbi kannatuste võis ta jõuda puhastuse ja halastuseni ning tõusta Kristusesse. Ta sundis iseennast