Perekond oli soetanud akvaariumi kuldkaladega. Kuid poiss ei söandanud kalu juurde osta, sest kartis, et need võivad «otsad anda ja siis tuleb korraga välja, et olen nad ära keetnud või praadinud või külmutanud või uputanud või jumal teab, mismoodi veel neile lõpu peale teinud. Ja ema eksimatute dogmade vastu on ohtlik patustada, sest siis võin põlu alla sattuda.»
Karin Bergmani arusaamist mööda pühendas poeg koolile aega nii vähe kui võimalik ja ta kavatses proovida uut võtet, selle asemel et teda pidevalt õppima sundida. Ema laskis poisil «lõpuni endale kindlaks jääda», et näha, mis juhtub, kirjutas ta Anna Åkerblomile jaanuaris 1934. Ingmar Bergman oli ergas, elav ja tundis kõige vastu huvi. «Praegu on tal raadiomaania ja ta tõmbab juhtmeid oma toast Nitti tuppa, et seal saaks tema aparaadist raadiosaateid kuulata. Kaks korda nädalas peab ta oma rehkendusi ette näitama, ma olen selle niiviisi sättinud, ja siis on tal ju muidugi lugemine, aga muidu elab ta oma elu vabalt ja ilma koduse õppimise kohustuseta. Eks näis, mis sellest välja tuleb! Noorele inimesele on kasulik ise tagajärgede eest vastutada!»
Palmgreni segakooli argipäev oli täis tegevust. Õpilased käisid muuseumides, reisisid Ojamaale ja Uppsalasse, kuulasid külla kutsutud kõnemeeste esinemisi, pidasid vehklemisvõistlusi ja meisterdasid metallitöötundides valgusteid, mis auditooriumisaali üles riputati. Nad suusatasid Dalarnas ja elasid spordibaasis, käisid Sundbornis, Tällbergis ja Korsnäsis. Nad asutasid aruteluklubi, et pidada väitlusi teaduslikel ja üldkultuurilistel teemadel. Kool võitis jäähokiturniiri, mille korraldas Rootsi Jäähokiliit.
Kooli Margareta seltsis toimusid iga 14 päeva järel õmblusõhtud, «tüdrukud olid õhinas ja täis tööindu, nad valmistasid rõivaid, mis anti üle Margareta korjandusele kuninglikus lossis. Seejärel jagavad diakonissid neid rõivaid Stockholmi koguduste vaestele», nagu kirjutatakse ühes aastaaruandes. Suviti elasid tüdrukud Västra Edsviki aedlinnas kosutavat elu värskes õhus – nad suplesid, õppisid ujuma, mängisid, tegid sporti, jalutasid ja käisid paadiga sõitmas. Nad olid abiks koristamisel, lauakatmisel, toidu serveerimisel ja köögitöödel. Nad lõid kaasa õmblustöödel, pesu pesemisel ja triikimisel.
Poisid aga sõitsid kevadel kooli iga-aastasele tundramatkale. Nad asusid laagrisse kaunis Åredaleni orus, kust avanes vaade hiigelkõrgele Åreskutani mäele, millele nad järgmisel päeval tõusid. Renfjälleti harjalt imetlesid nad Lõuna-Jämtlandi tundramassiivi, Åreskutanilt silmitsesid nad tundraharju läänes, «kus Armfeldti karoliinid võitlesid kunagi millegi hullemaga kui moskoviidid, nimelt tormi, pakase ja vastaliste mässuga.» Tee, kus tuli üles ronides mängu panna kogu jõud, läbiti alla tulles vaid mõne minutiga. Nad käisid Storlienis, tõusid Skurdali mäeharjale ja proovisid slaalominõlvalt laskumist – suusatamistehnikat õpetas neile leitnant Alexander de Roubetz. Kokkuvõtlikult öeldes tutvusid nad hiiglaslike inimtühjade tundraavarustega ja said tunda enda tühisust. Välikaplan, jämtlandlane Sven Wikström pidas iga päev palvust, et pakkuda õpilastele vaimutoitu.
Küllap ei ole võimalik leida juurdunud sugupoolemallide järgimist veelgi ilmsemal kujul ja vaevalt küll saab Palmgreni segakooli seega pidada kuigi moodsaks. Poisse karastati karoliinide eeskujul ja tüdrukud õppisid kõike vajalikku, et tulevaste koduperenaise kohustustega toime tulla.
Bioloogiaklassis said õpilased põhjalikult tundma õppida mitmesuguseid esemeid, mis tekitasid kindlasti paljudes okserefleksi. Koolile oli ostetud kümme putukapreparaati, havi, tuvi seedekanal, inimaju, paeluss, kuus härjasilmapreparaati, tibu arengumudel munas, sealoote arengumudel ning šimpansi ja rohepärdiku kolju.
1932. aasta klassifotol seisavad teismeeas poisid, kes näevad välja kolmekümneaastastena. Kõigil on seljas ülikond nagu nende isadel, mõnel lisandub sellele vest, mõnel taskurätik rinnataskus. Tüdrukud on oma emade moodi. Ingmar Bergman jätab üpris hajameelse mulje, just nagu viibiks ta hoopis teises maailmas, kaugel kooli seinte vahelt väljas.
Kui bioloogiaklass kohutas oma detailirikkusega, siis teismeeas noore jaoks leidus võimalusi avastada ka sama valdkonna meeldivamaid aspekte. Ingmar Bergman kandis selle eest isikupärasel viisil hoolt. Nooruki huviobjekt kandis nime Anna Lindberg, kes oli temaealine klassikaaslane, keda ta «Laterna magicas» üpris ebameeldivate sõnadega kirjeldab. Ta oli inetu, suurt kasvu ja paks tüdruk, tal olid suured rinnad, halb rüht, tohutud puusad ja õõtsuv taguots. Juuksed oli tuhkblondid, külje pealt lahku kammitud nagu poisil endalgi, ja lühikeseks lõigatud. Käed olid nurgelised, sõrmed lühikesed ja paksud, ta riietus halvasti. Tal oli tüdruku ja lasteseebi lõhn. Kuid ta oli nutikas, hakkaja ja lahke. Ja meeleldi kõigeks valmis. Nad olid sarnased, kaks üksildast ja iseäralikku kuju, kes endale koolikollektiivis kohta ei leidnud.
Bergman ei olnud täiesti kogenematu, kuid ta suhted oma seksuaalsusega olid keerulised. Kõik algas sündmusest, mida ei saa nimetada muuks kui puhtaks vägivallaks. Vägivallatseja oli Bergmanite perekonnatuttav, keskealine lesk Alla Petréus. Ingmar Bergman ise oli kaheksa- või üheksa-aastane. Petréus võttis aktiivselt osa kiriku tööst ja kiriklas ajutiselt puhkenud epideemia tõttu pidi noor Ingmar elama mõne nädala tädi Alla suures juugendstiilis korteris Strandvägenil. Bergman kirjeldab teda tavapärasel mahlakal kombel ja tädi iseloomustus sarnaneb sellega, mille ta klassiõe Anna Lindbergi kohta andis. Tädi Alla oli mehelik, ta kandis pakse prille ja naeris nii, et suunurkadest nõrgus sülge.
Tema hääl oli sügav ja ta lõhnas eksootiliselt. Tal oli ilus jume, soojad pruunid silmad ja pehmed käed, mis asusid peagi uurima poisi intiimseid kehaosi.
Ühel õhtul pidi Bergman vanni minema. Toatüdruk lasi vanni täis ja nooruk astus sooja vette. Siis tuli vannituppa tädi Alla, seljas roheline supelmantel, mille ta kohe ära võttis. Ta tuli ihualasti vanni Ingmari kõrvale ja pesi ta selga. Siis võttis ta poisi käe, pistis selle oma reite vahele ja surus oma üska. Teise käega haaras ta nooruki peenisest, mis, nagu ta kirjutab, reageeris «hämmastunult ja loiult». Bergman näib detailide kirjeldamist nautivat. Ta jutustab, kuidas tädi Alla eesnaha ettevaatlikult tagasi tõmbas ja nühkis maha selle alla kogunenud valge olluse. «See kõik oli väga meeldiv ja üldse mitte pelutav. Ta hoidis mind oma tugevate pehmete reite vahel kinni ja ma lasin end vastu punnimata ja hirmu tundmata tugeva, peaaegu valu tekitava naudingu poole hellitada.» Sündmus ei tekitanud niisiis isegi täiskasvanud memuaarikirjutajale nähtavasti mitte vähimatki muret. Mälestus seksuaalsest debüüdist säilis mälus ja ta meenutas vannistseeni kui häbelikku, kuid naudingurikast ja alatasa korduvat kinoetendust. Nii sündis onanist Bergman ning oma seksuaalsuse avastamine kujunes tal mõistetamatuks, vaenulikuks ja piinarikkaks. Meditsiiniraamatust luges ta, et masturbatsiooni nimetatakse eneserüvetuseks – see toob endaga kaasa igasuguseid kohutavaid haigussümptomeid ja selle vastu tuleb kõigi vahenditega võidelda. Kuid ta jätkas enda rahuldamist samamoodi nagu paljud teised noorukid, naudinguga segatud hirmu adudes. Häbiväärne tegevus pidi jääma saladuseks ja siin kusagil hakkas kasvama vahemüür tema tõelise ja salajase elu vahel, muutudes peagi ületamatuks, kirjutab Bergman «Laterna magicas». Ta oli kõhn, käis pea norus, oli kergesti ärrituv ja pidevalt turris, sõimles ja karjus, teenis halbu hindeid ja «arvukalt kõrvakiile». Ta otsis pelgupaika kirjandusest, eeskätt Strindbergi «Abielu» novellidest, ent ka kinost ja kuninglikust draamateatrist.
Kuid tagasi Anna Lindbergi juurde. Tädi Allaga juhtunust oli möödunud mõni aasta ja suhted klassikaaslasega arenesid kombekate õhtueineteni mõlema vanematekodus, kuni ühel päeval muutusid need saamatuteks, algul täies riietuses seksuaalseteks katsetusteks. Aluspüksid tõmbas Anna siiski jalast, poiss võttis ta süütuse ja tüdruk kohutas teda väitega, et ta saab nüüd lapse; arvatavasti ei olnud see tõsi.
Nad nägid teineteist esimest korda alasti siis, kui olid juba üle poole aasta koos olnud. Kas Ingmar Bergman armastas teda? Ei. Ta kasutas Anna Lindbergi ära, kuid samas ka häbenes teda. Ta solvas ja lõi tüdrukut, kui pastorikodu surve väljapääsu nõudis. Anna lõi teda vastu ja nad leppisid taas. Tema elus – seal, kus ta elas ja hingas, kirjutab Bergman, ei olnud armastust. Kirjad, mida Ingmar Bergman oma vanematele kirjutas