Ingmar Bergman. Jutustus armastusest, seksist ja truudusetusest. Thomas Sjöberg

et ta on tehniliselt võimekas, kuid mitte teatris, vaid filmis. Ta sõimab nii, et nikastab või keele ära. Ja kogu ta jutt on nii punane, nii punane. Mõelda, ja seda näitab veel kuninglik Rootsi draamateater. Kas pole see puhas skandaal? Tõsi küll, agitaatorile tõmmatakse selga hullusärk, aga sellegipoolest on seal silmapilgutusi itta ja rusikaraputusi lõunasse piisavalt. Liigsel pressivabadusel on oma pahupool. [–] Norrakad peaksid küllap hoiduma liiga sõbralikust sabaliputamisest onu Stalini ees.

      Ta kirjutab lüüriliselt oma suvistest Saksamaa mälestustest, sellest, kuidas Mandri-Euroopasse suunduv rong Stockholmi keskvaksalist väljub, ja Bergmani sõnad, et ta on «sukeldumas Berliini nõiakatlasse», kõlavad elukogenumalt, kui need arvatavasti on. Enesekindlus on teismeeas noorukile tüüpiline ja väide, et suurim oht on Nõukogude Liit, on hea näide noore inimese kategoorilisest analüüsist, eriti kui silmas pidada, et see polnud mitte Stalin, vaid Hitler, kes kolm aastat hiljem Norrasse sisse tungis, riigi okupeeris ja seda viis aastat terroriseeris.

      Ehkki noor Ingmar Bergman norralase surma küll otseselt ei soovinud, jäi maailm peagi ühe marksistliku dramatisti võrra vaesemaks. Nordahl Grieg hukkus detsembris 1943, kui ta Briti pommilennukis, kus ta vaatlejana viibis, Berliini kohal alla tulistati.