Saksamaal käies kohtus Ingmar Bergman esimest korda tegelikkuses natsliku esteetika, hierarhia, propaganda ja massiüritustega. Seni oli see kõik olemas üksnes isalt, vennalt ja nende sõpradelt kuuldud teoorias. Nüüd oli kõik nii ilmseks muutunud, et ta küsis Siegfried Haidilt, kas ei peaks temagi kätt välja sirutama ja «Heil Hitler!» hüüdma nagu kõik teised. Härra Haid vastas, et sellist viisakusavaldust hinnataks kindlasti. Bergman sirutas välja käe ja lausus need kurikuulsad sõnad – tema meelest oli see kõik «vahva».
Bergman läks Hannes Haidiga kooli kaasa ja kuulis, kuidas õpetaja, kelle laual lebas «Mein Kampf», luges midagi propagandaajalehest Der Stürmer. Ta pani tähele, et õpetaja kordas ikka ja jälle: «Von den Juden vergiftet.»1 Ta küsis Hanneselt, milles asi, ja sai vastuseks, et see pole mitte midagi niisugust, millest välismaalastel tasuks välja teha.
Ingmar Bergman käis pühapäeval ka jumalateenistusel ja kuulas härra Haidi jutlust. Too aga ei kõnelenud mitte evangeeliumist, vaid Hitleri autobiograafiast ja poliitilisest manifestist. Pärast kirikut joodi koguduse saalis kohvi. Paljud kirikulised olid mundris ning Bergmanil avanes korduvalt võimalus kätt tõsta ja «Heil Hitler» hüüda.
Kõik Haidi lapsed kuulusid natslikesse organisatsioonidesse – pojad Hitlerjugendisse, tütar Bund Deutscher Mädelisse. Peeti õppusi ning tehti sporti, lauldi, tantsiti ja kuulati loenguid, mille juurde näidati filme.
Peagi lähenes tähtis üritus, natside parteipäevad Weimaris 3.–5. juulil. Need toimusid viimati kümme aastat tagasi ja seepärast oli sündmus eriti pidulik. Kiriklas valitses rutt, pesti ja triigiti särke, saapad ja rihmad löödi läikima. Weimar kees pidulikust erutusest, tänavail liikusid pidurõivais või mundris inimesed. Kõikjal mängis orkester, majad olid kaetud lillevanikute ja loosungitega. Kirikukellad helisesid ja ühele vanale väljakule oli üles seatud suur tivolitelk. Ooperiteatris tuli etendamisele Wagneri «Rienzi», valmistati ette öist ilutulestikku. Sündmuse puhuks oli trükitud postkaart, samuti oli valmistatud pitsat tekstiga «Deutschland Erwache»2 ja pronksist märk.
Ingmar Bergman elas nüüd oma noores elus läbi kaks vapustavat faasi. 2. juulil postitas ta ühe kirja emale, mille ümbrikule oli adressaadiks märgitud «proua Bergman» ja mis tuli aurikuga Saltsjön kätte toimetada suvilasse Smådalarös, ja teise isale. «Kallile emasüdamele» kirjutas ta sellest, kuidas tema religioossed veendumused on vankuma hakanud, ja suhetest Bodeni järve ääres elava tüdrukuga.
Esimene ja kõige tähtsam on see, et ma hakkan ka ise aru saama, kui idiootlikult naiivne olen ma olnud usus jumalasse. Ma ei teagi õieti, mis minuga juhtunud on. Olen hakanud kahtlema oma vanades teooriates ja mõtetes. Lugesin Nietzschet ja leidsin, et kõrgema võimu olemasolu eitamisega võitleb ta vaid oma alateadvusele vastu. Strindberg oli suur näitleja. Usun, et olen seda nüüd märganud. Ma ei taha öelda, et olen jõudnud täiesti teistsugustele arusaamadele, kuid olen hakanud oma vana usu paikapidamatust mõistma. Ja see on ju igatahes juba samm, kas aga ka õiges suunas, seda ma veel ei tea. Kõige selle põhjust ei saa ma praegu seletada. Võib-olla teen seda kunagi teine kord. Andku Ema mulle andeks, et ma niisugusest asjast põhjalikumalt ei kirjuta, aga väga rumal tunne on, kui selliseid mõtteid paberile panduna näed. Teine uudis on see, et olen tutvuse Else Lundbladiga täielikult katkestanud. Põhjus on järgmine: Else ütleb, et ta ei ole üksnes sõber. Ta ei suuda seda olla. Ma ei taha siiski mitte mingitel tingimustel lasta end millessegi taolisesse tõmmata ja et ka ahvatlusi ei tekiks, lõpetan parem siis juba kõik «sõprussidemed». Else oli hea sõber, senikaua kuni sõbrad olime. Kui ta ei suuda enam minu sõbraks jääda, siis hüvasti. See on võib-olla kohutavalt tahumatu ja jõhker tegu, aga ma pean praegu mõtlema eeskätt oma tööst. Ema mõistku mind selles asjas.
Nähtavasti oli pojal oma vankuvat usku jumalasse kergem tunnistada emale kui rangele pastorile, sest Erik Bergmanile saadetud kiri kõneles täiesti muudest, emotsionaalselt vähem delikaatsetest teemadest.
Armas Isa! Aitäh kirja eest ja anna andeks, et ma varem ei ole kirjutanud. Asi on nimelt selles, et reisin peaaegu kogu aeg. Olen siin pisut ringi vaadanud, kohanud omajagu rootslasi ja meil on siin olnud väga lõbus. Lähenemas on suur sündmus, nimelt sõidame meie, rootslased, ja mõni sakslane koos meiega pühapäeval Weimarisse. Seal näeme, kuidas suur mass üle kogu Saksamaa kokku tuleb. Kohale ilmub ka Hitler ise ja peab kõne. See on pidu, mida kogu Saksamaa põnevusega ootab. Meile, rootslastele valmistatakse ette eriline koht, et võiksime der Führerit lähedalt näha. Ütle siis veel, et sakslased ei ole vastutulelikud. Võib-olla sõidame ka Coburgi. Printsess Sibylla emaema või isaema (ma ei teagi õieti, kumb, nad ütlevad siin lihtsalt grossmutter) kutsus meid nimelt üheks päevaks külla. Kahju on vaid sellest, et ma ei näe viimasel ajal Hannest kuigi tihti. Ta on nimelt ihust ja hingest parteilane ning trambib ja marsib kümme korda hullemini, kui Nilsson seda kunagi tegi. Käisin Saksa koolis ja kuulasin tunde, muu hulgas usuõpetuse tundi, kus kasutati piiblina «Mein Kampfi» (Hitleri autobiograafiat) ja vaesed õpilased pidid sealt teatud kohti pähe õppima, nii nagu meie õpime pähe usutunnistuse ja meieisapalve.
Seltskond saabus Weimarisse pühapäeva, 5. juuli lõuna ajal, kolm tundi enne Hitleri kõnet. Diktaatorile ja tema kaaskonnale olid broneeritud ruumid Haus Elephantis Marktplatzil. Hotelli akendest ja rõdudelt rippusid alla puna-valge-mustad lipud Saksa kotkaga, kes hoidis küünistes svastikat, haakristiga lipud ääristasid sissepääsu.
Perekond Haid sai tõepoolest üpris head kohad autribüüni lähedal. Päike lõõskas, kuid lähenemas oli äike. Sellal kui kõuepilved taevasse kuhjusid, sisustasid nad ooteaega õlut juues ja võileibu süües.
Hitleri saabumise kirjeldus «Laterna magicas» on kaasakiskuv. On näha, kui tugeva mulje see Weimaris veedetud päev Bergmanile jättis.
Täpselt kell kolm kostis midagi, mis meenutas lähenevat orkaani. Hirmuäratav kume kõma kandus mööda tänavaid edasi ja majaseinad võimendasid seda. Kaugel eemal liikus mööda väljakule viivat tänavat allalastud katusega mustade autode kolonn. Lärm kasvas ja osutus võimsamaks kui puhkenud äike, vihma kallas ja see oli nagu läbipaistev kardin, piksekärgatused kõlasid piduväljaku kohal. Keegi ei teinud äikeseilmast väljagi, kogu tähelepanu, kogu vaimustus, kogu see õndsus kontsentreerus üheleainsale inimesele. Ta seisis liikumatult tohutus mustas autos, mis pikkamisi väljakule keeras. Nüüd pööras ta ringi ja vaatas möirgavaid, nutvaid, hullunud inimesi. Vihma valgus mööda ta nägu alla ja tema munder tõmbus niiskusest tumedaks. Siis astus ta aeglaselt autost punasele vaibale ja kõndis üksinduses autribüüni poole. Tema saatjaskond hoidus kaugemale. Äkki jäi kõik vaikseks, ainult vihma pladises vastu tänavakive ja autribüüni balustraade. Füürer pidas kõnet. Esinemine oli lühike, palju ma sellest aru ei saanud, aga hääl oli kohati pidulik, kohati naljatlev, žestid sünkroniseeritud ja hoolikalt läbi mõeldud. Kõne lõppedes hüüdsid kõik «Heil», äikesevihm lakkas ja mustjassiniste pilvede vahelt tungis esile kuum valgus. Hiigelorkester hakkas mängima ja kõrvaltänavailt valgusid tribüüni