Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas», et laste kasvatamisel tugineti niisugustele mõistetele nagu patt, ülestunnistus, karistus, andeksand ja halastus. Karistused võisid olla mitmesugused. Kõrvakiil või laks vastu tagumikule väiksema üleastumise eest, sotsiaalne kõrvale-tõrjutus ja peks vaibaklopitsaga või sulgemine pimedasse riietekambrisse suurema eksimuse puhul. Karistuse ootuse aega püüti pikendada, et süüdlane hakkaks andeksandi igatsema. Hoobid ei teinud siiski väga haiget, ehkki venna Dagi jaoks võisid need lõppeda vastikute piitsalöökidest jäänud haavadega seljal. Kõige hullem oli kogu rituaal ise, see alandus.
Veel üks häbistamise viis oli see, et püksid täis pissinud poiss sunniti põlvini ulatuvat punast seelikut kandma, just nagu oleks suutmatus põit pidada midagi eriti tüdrukulikku.
Oma intervjuuraamatus «Bergman Bergmanist», mis ilmus 1970, kirjutab ta alandamiste kohta, mida esines tema lapsepõlves pidevalt: «Üks minu kõige tugevamatest lapsepõlvest meelde jäänud tundmustest ongi just alandus, tunne olla alandatud, olla sandistatud sõnade, tegude või olukordadega.»
Bergmanite kriminaalkoodeksis leidusid ka sellised karistused nagu kinnomineku keeld, söömise keeld, voodis lamamine, toaarest, lisaarvutamisülesanded, kepilöögid vastu näppe, tutistamine või trahvi korras köögitööd. Veel reegleid: lapsed ei tohtinud öelda «emme», vaid pidid kasutama ametlikumas toonis sõna «ema», samamoodi nagu nad ütlesid «isa». Peeglid olid keelatud mujal kui Karin Bergmani toas. Peeglit peeti patuseks ja enesearmastust ergutavaks asjaks, kirjutab Margareta Bergman ühes oma autobiograafilises teoses, raamatus «Peeglike, peeglike…».
Koolitööde tegemist jälgiti rangelt ja kontrolliti armutult. Dag oli eriti tugeva surve all, ta oli närviline ja pinevil. Matemaatikaõpetaja oli tema hirm. Osana laste kasvatustööst sõlmis Erik Bergman nendega omalaadse lepingu, mis oli suurima tõenäosusega täiesti ühepoolne ja ilma mingite soodustusteta vastaspoole jaoks.
Selleks et jätta sellega vähem koormavat muljet, kirjutas pastor Dagile kohmaka lorisalmi:
Vana Erker valvel on, vaatab, kas kõik korras on.
Kutsul aga saba sorus – laps ei saa jääda koolist koju.
Tahab temaga mängida, vabalt ringi lipata.
Tuupimine unustada, muudkui õues lõbutseda.
Vabaneda koolisunnist, ära minna mate tunnist.
Vana Erker ei anna asu, teda petta küll ei tasu.
Tal on ohvreid juba kaks, seda teadma peab me laps!
Värsside kõrvale sirgeldas ta väikeseid joonistusi ja kirjutas sinna sõna kõrvakiilud. Nagu Ingmar Bergman palju aastaid hiljem ühes ajaleheintervjuus rääkis, kasvatati nende peres lapsi nagu keskajal – füüsilise ja psüühilise vägivallaga, mis pidi lämmatama iga loomupärase eluväljendusviisi.
Jaanuaris 1927 kirjutas Karin Bergman emale:
Dag on armas ja püüdlik, kuid ta on närviline, ta võtab mult aega ja jaksu. Poisu ei ole üldse enda moodi, kui Dag kodus on. Ma olen varemgi korduvalt öelnud – ta pingutab üle, kui üritab käituda nii, nagu oleks Dagiga sama vana. Dagi ja Poisu lubatud piirides hoidmiseks on vaja ranget kätt ja nende omavahelistes suhetes, mille eest Dag kui vanem vastutab mõistagi rohkem, ei ole ka Poisu süüst puhas – ta võib olla vägagi ärritav ja äge, eriti kui arvab end kuuldekaugusest väljas olevat. Eriku ebaõiglane poolehoid Poisule on Dagi jätnud sügavaid jälgi ja iga kord, kui ma Dagile selgitan, kui vastik ja inetu tema kadedus Poisu vastu on, näen ühtlasi, kuidas Eriku suhtumine Dagi ja Poisusse sageli niisuguseid tundmusi õhutab.
Samal ajal kirjutas ta Eriku kahtlustuste ja haiglaste ettekujutuste kohta oma salajasse päevikusse:
Tänavu kevadel on olnud päevi, kus olen tundnud, et meie kodu sarnaneb mõnega neist, mida Strindberg oma näidendites kirjeldab. Kusagil valitseb õel, tige ja tugev võim, mis tahab purustada, hävitada, piinata ja haavata, see naerab minu katsete üle, minu alaliste püüdluste üle temast võitu saada. Ma võin näha vaeva, nii et hing veritseb, kuid olen jõuetu – selline tunne on. Siis olen ma meeleheite piiril. Üksinda on kohutavalt raske kodu päästmiseks võidelda. Ja ma püüan iga hetk elu sees hoida mõttel, et Erik on haige; et ta ei tule eluga toime, ei tule iseendaga toime, ja sellepärast ongi kõik need kurjad jõud niiviisi võimust võtnud. [–] Arstid ja sõbrad, kes meid tunnevad, ütlevad, et ta on vaimuhaige. On hetki ja vahel vist isegi tunde, kus see tundub lausa kergendusena. [–] Viimased päevad pärast seda, kui Leksandist tagasi jõudsin, on olnud kohutavad, minu enda vaikivat ahastust Stockholmi naasmise üle on suurendanud Dagi hirm tulla tagasi «koju» ja isa juurde. See küsimus muutub minu jaoks järjest kõrvetavamaks – küsimus, kas rebida katki sidemed ja üritada luua uus kodu, kodu endale ja lastele, kelle endaga kaasa võtta võin. [–] Ja siis veel Thomasest. Ta tuli mu ellu mitu aastat tagasi ja ajapikku on ta saanud selle osaks.
Thomas? Jah, Karin Bergman mainib teda juba kirjas Anna Åker-blomile, mille ta saatis Duvnäsist juunis 1924. Karin oli lastega seal ja Ingmar joonistas vanaema 60. sünnipäevaks pildi. Tagumisele küljele kirjutas ema selgituseks, et laps kujutas, kuidas kõik põleb; et see on niisiis omalaadsel viisil esitatud viimne kohtupäev, mida poeg väitis end unes näinud olevat. Ja ta lisas:
Eile õhtul tuli Thomas N., et mõne päeva siin olla! Juba mullu talvel lubasin talle korra, et kui me millalgi aasta kestel Duvnäsis viibime, võib ta mõne nädala meil veeta. Aga kui Erik siia tuleb, siis tulevad ehk tädi Emma ja Anna von Sydow ka, Erik on kindlasti Einari samuti kutsunud ja see tähendab, et siis mul Thomase jaoks aega ei jää. Sedaviisi pean ma täitma oma lubadust ja talle praegu nädala andma, ehkki Erikut ei ole siin.
Karin Bergman oli 35-aastane, olnud kaksteist aastat abielus, pealegi veel pastoriga, ja kolme lapse ema. Ometi oli ta armunud. Ja ta võttis oma armastatu vastu Våromsi suvemajas. Mõistagi ei olnud nad omaette: lapsed olid ju seal, majas oli kaks teenijat ja ta suhtles ka paari oma sõbrannaga. Aga sellegipoolest. Karin Bergman ei armastanud enam oma meest, ta piinles ja igatses midagi muud ning nüüd võis ta suunata kogu oma emotsionaalse ahvatluste kokteili noorele teoloogile Uppsalast. Tollele Thomasele. Kuidas nad kohtusid, ei ole selge, teada on vaid, et nad mingil moel tutvusid. Karin ei maini kunagi tema perekonnanime.
Ingmar Bergman jutustab «Laterna magicas» lapsepõlvest Sophiahemmeti kiriklas – argipäevade rütmist, sünnipäevadest, kiriklikest pühadest, pühapäevadest. Ta kirjutab kohustustest, mängudest, vabadusest, korrapärasusest ja turvalisusest. Talvisest pikast pimedast kooliteest, kevadistest kuulimängudest ja jalgrattaretkedest, sügisestest pühapäevaõhtutest ettelugemistega kamina juures. Kuid ta jätkab: «Me ei teadnud, et ema oli kirglikult armunud ja et isa tabas raske depressioon. Ema valmistus abielusuhteid katkestama, isa ähvardas endalt elu võtta, aga nad leppisid ära ja otsustasid koos edasi elada – «laste pärast», nagu seda tollal nimetati. Meie ei märganud midagi või siis õige vähe.»
Kuid ta mäletab sügisõhtut, kui vanemad ägedalt tülitsesid ja mis lõppes sellega, et pastor ja tema naine läksid esikus kaklema. Karin Bergman tõmbus tagasi oma tuppa, ta istus sohval, nina verd jooksmas, ja üritas ärganud Margaretat rahustada. Ingmar palus jumalat, et isa ja ema ära lepiksid. «Minu palvet võeti kuulda. Hedvig Eleonora koguduse kirikhärra (isa ülemus) sekkus asjasse. Mu vanemad lepitati ära ja üüratult rikas tädi Anna võttis nad endaga kaasa pikale puhkusereisile läbi kogu Itaalia. Kohale saabus vanaema, kord ja illusoorne turvalisus olid taastatud.»
Kord oli aga taastatud vaid selles mõttes, et Karin Bergman jätkas abielu. Ta rääkis abikaasale ära kõik iseenda ja oma tundmuste kohta ning kirjavahetus Thomasega kestis edasi, nii et too sai täpse ülevaate, kuidas pastoriperes lood on. See,