Eiseni tänav. Teet Kallas

kutsuda. Mine tea, millest need asjad tulevad. Mõne aasta eest oli see Elga veel täiesti korras …”

      „Ah niimoodi?”

      „Võib-olla Mauno ise teab, aga mis mõtet tal seda teistele rääkida. Üks arst olla ütelnud, et see tulnud liiga järsust elulaadi muutusest. Nad tulid viis-kuus aastat tagasi Saaremaalt ära, Elga oli terve elu seal elanud, oma peenramaad ja õunapuud ja arooniad ja kalkunid … Aga Tallinnas oli äkki hakanud moedaamiks. Noh, peale selle suure vabriku raamatupidamine, iga kopikas kontrolli all … Minu meelest oli kõige hullem see, et ta hakkas äkki tundma, et on palju tähtsam inimene kui Mauno. Ikkagi isiksus, raamatupidaja, aga mitte mingi mutrimart! Siis veel see keeruline iga, kliimaks, mis ajab parimadki naised nõiaks. Ah, mis me ikka klatšime. Teiste inimeste elu, ega meie seda elama pea. Ainult et vana Mauno on selle kõige taustal tõeline pühamees ja filosoof.”

      „Tjaa … Et kõigil ka …” venitas Rein Kasemaa mõtlikult. „Kust sa ka ei kuule, ikka mingi mure ja segadus selle koduse eluga. Inimesed ei oska omavahel läbi saada.”

      „Noo? Sul ka siis juba?”

      „Ei, minul pole midagi,” ütles Rein Kasemaa enesekindlalt. „Ja tead, mõnikord on täitsa kasulik natuke võtta saada. Kui ikka asja eest, ma mõtlen. Ma täna hommikul sain. Ikka ta-ta-taa ja ta-ta-taa.” Ta naeris üsna loomulikult. „Aga jah, kuule, sa nagu vanem mees, ütle parem, miks sa ise naist pole võtnud?”

      Tusane ja elegantne töökaaslane kergitas kulmu.

      „Taktitundest jääb sul üht-teist muidugi puudu,” ütles ta. „Aga mis siin ikka nii keerulist. Ju pole seda õiget naist ette sattunud. Eks otsisin minagi omal ajal õiget ja ainukest nagu mõned teised mehed peidetud varandust, aga jäi see minust avastamata. Noh, aga nüüd ei saagi enam naist võtta. Kes see mulle ikka tuleb? Viimasel kümnel aastal koosnen ma lihast, verest, skepsisest ja alimentidest.”

      „Alimentidest? Sa ju poissmees!”

      „Vaata, võib-olla sa ei teagi, aga ka poissmeeste seas võib aumehi leiduda.” Berensi Erni kitsale näole kerkis sentimentaalne ilme. „Kui mõne tuttava vallasema jõmpsikas näeb välja täpselt nagu minu lapsepõlvefoto, siis …” Erni rüüpas likööri. „Aga jah, kahjuks olen ma liiga lahtise pilguga meeskodanik. Ma olen ammu aru saanud, kui piinarikas eluavaldus on abielu. Minule see ei sobi. On veel küsimusi, uudishimulik noormees?”

      Ei, rohkem Rein Kasemaal küsimusi polnud. Küll aga oli seda kahel noorel naisel. (Rita Schwartz, kakskümmend neli aastat vana, vallaline, ühe lapse ema; Krista Sinitskaja, sündinud Tammet, kakskümmend kolm aastat vana, lahutatud, lastetu.) Nad olid kuidagi üleni liiga eredad ja kiiskavad – riided, silmalaud, huuled, pikad küüned, odavad sõrmused. Rein Kasemaa kohmetus. Ta polnud seda sorti tüdrukuid kunagi lähemalt tundnud, tal polnud nende jaoks aega, südikust ja julgust olnud.

      Küsimus kõlas kahel kõlaval häälel, tähendusrikka silmavolksutamise saatel:

      „Oi, andke andeks, noormehed, aga äkki on need kaks kohta vabad?”

      Ja Erni Berens, kes oli alles mõne minuti eest kaunis tõredalt ära ütelnud kahele korralikult riietatud vanemale mehele, muutus nüüd silmapilk üliviisakaks, galantseks. Rein Kasemaal oli seda väga ebameeldiv jälgida. Erni tõusis imeliku sujuva väänlemise saatel püsti (Rein Kasemaa tegi selle viisakusavalduse kohmakalt kaasa), seadis oma mõru suu ootamatult magusaks poolkaareks ja hakkas häält moonutades võristama suurest aust ja helgest õhtupoolikust, seades samal ajal neile vuhvadele toole poolpaljaste kintsude alla, nipsutas salapärase käeliigutusega kohale ettekandja, kes pudeli konjaki nimetamisel kohe palju sõbralikumaks muutus. Ja siis algas veidras kõrgstiilis vestlemine, kusjuures igas teises lauses peitus mingi teine plaan, mingi raskesti tabatav kahemõttelisus, lauas muutus kärarikkaks, rahutuks, korraks oli Rein Kasemaal tunne, nagu oleks ta äkki asja ees, teist taga hoopis kuhugi mujale sattunud, mingitele filmivõtetele, ja ta ei saanudki aru, kuidas see juhtus, et alpivad ja itsitavad naised talle juba paari minuti pärast eesnimepidi tuttavad olid, ja millal üksteist sinatama hakati … Rein Kasemaa mõtles korraks murelikult, et nüüd tuleks jalga lasta. Ta kobas koguni portfellisanga. Vaatas kella. Ja mõtles – olgu, kümme minutit istun veel.

      Ega neil tüdrukutel ju midagi viga olnud. Liigse võõbata oleksid nad üsna kenad tüdrukud olnud. Üks nendest, Krista, istus tihedalt-tihedalt tema kõrval ja tõstis malbelt ning lõdvalt konjakipitsi, ta käeliigutus erutas Rein Kasemaad. Rein Kasemaa haistis uudishimu ja veidra ärevusega võõrast parfüümi, piilus niiskeid huuli, nagu sinakashalli loori taha varjutatud pilku, ja südant rindu võttes jäi kauem kui silmapilguks silmitsema õhukestes sukkpükstes põlvi ning reisi. Korraks viirastus talle pöörane seiklus, miks mitte, üks kord elus võiks mees endale siiski midagi sellist lubada, tõesti, mis küll oleks, kui ta sellesama Kristaga, kel erklillad küüned ja saledad jalad ja salapäraselt tühjad silmad …

      … aga siis kohkus ta ära. Vaatas veel kord kella. Pagan võtaks, ta oli niigi kauaks jäänud.

      Oli tükk tegemist, et minema saada. Berensi Erni näitas talle laua varjust vihaselt rusikat. Muidugi, ta vedas Ernit alt, tüdrukuid oli kaks. Ja see Krista oli täiesti varjamatult tema vastu huvi hakanud tundma. Ah, põrgusse, mõtles Rein Kasemaa, kui Berensi Erni tõega selline elumees ja naistekütt on, nagu ta endast rääkida armastas, pidi ta kahega toime tulema. Midagi polnud parata, tuli mängureegleid rikkuda, aga ega tema neid reegleid rikkunud, tema oli tulnud kohvikusse einet võtma ja pitsikest mekkima. Õige pea seisis ta trammipeatuses, veidi segaduses, veidi ähmis, veidi kahetsev, ent üldiselt kaine mees ja siiski endaga rahul. Peab ikka üksjagu iseloomu ja enesevalitsust ka olema. See pagana vanapoiss oma täkumõtetega, siunas ta sisimas, lähed teisega juttu ajama, tema aga mässib sind igasugustesse kohvikuseiklustesse.

      Trammis istet võtnud, märkas ta vastasistmel lastearsti, eilse möllu pahaaimamatut kaassüüdlast, aga võib-olla kogu selle kurja juurt. Rein Kasemaa tervitas tagasihoidlikult, sai vastuseks peanoogutuse, ja heitunud ning kriitiline, nagu ta ikka veel oli, jäi üsna varjamatult Viivika Mitti põrnitsema.

      Ega ta vist olnudki seda naist nii lähedalt näinud. Mingi üldmulje oli aastate jooksul muidugi tekkinud, iseäranis naise haprus, tema keha sportlik plikalikkus oli meelde jäänud. Praegu aga ei leidnud ta midagi iseäralikku. Keskikka tüüriva blondi naise argipäevane, veidi luitunud olemine. Liiga terav lõuaots, küllap oli nipsakas ja valiv daam. Ega see kuradi Boheemlane siis ilmaasjata tema käest alalõpmata korvi saanud. Kokkusurutud õhukesed huuled, mille tuhmust põgus mink eriti varjata ei suutnud, pealegi oli oranžikas huulevärv tükati ära kulunud. Üksikud juuspeened, ent siiski juba märgatavad kortsukesed silmanurkades, silme all sinakad varjud, põsenukkidel ja ninaseljal väikesed tedretähnid. Tedretähne Rein Kasemaa ei sallinud, need olid tema lapsepõlve tumestanud, teda mitmel puhul naerualuseks teinud, veel nüüdki tulid nad varakevaditi lagedale.

      Viivika Mitt istus, pilk sülle langetatud, oma kahvatutele, kuiva nahaga kätele ja sinisele kandekotile, millest ulatusid välja saianukk ja kefiiripudeli roheline kork. Praegu tundus küll, et see lastearst oli täiesti tavaline naine, selliseid sõitis trammides, trollides ja bussides sadade kaupa. Tõsi, tõsi – tal oli pealekauba peas tavaline kootud mütsike, mis tegi ta pea kuidagi väikeseks ja ilmetuks. Mida Ivo sinna küll aina otsib ja otsib? Miks peab Rein Kasemaa selle naise pärast mõnel esmaspäevahommikul vatti saama – just tema pärast, sest muidu Ivo ju nende poole ei tulekski. Aga jah, ega niisuguste asjade puhul pole teistel midagi kaasa rääkida. Mees teab, mis mees teeb. Või vastupidi – mees ei tea kunagi, miks ta midagi teeb. Selline mees, nagu see kuradi Boheemlane.