Armsam tüüri juures. Barbara Cartland

Atlandi poole sõita, enne kui järjekordne öö saabub.

      Conrad magas mõne tunni, kuid oli enne koitu jälle ärkvel ja kui tuul laeva sadamast avamerele viis, mõtles mees, et ta pole end enne nii õnnelikuna tundnud.

      Ta teadis, et esimesed päevad merel on väga tegusad.

      Meeskonna tegevus oli vaja kooskõlastada, et kõik end osana laevaperest tunneksid, samuti pidid nad harjutama laskmist, mis oli väga tähtis meestele, kes polnud enne koos töötanud.

      Kuid peamine oli purjede seadmine ja et meeskonnaliikmed üleval mastidel mõistaksid, et nii nende kui laeva elu sõltub kiirusest, millega purjede abil edasi liigutakse.

      Conrad tänas jumalat, et Deakin temaga koos oli. Tal oli seesuguste meremeheoskuste vastu nõrkus.

      Deakin oli Tiigri meeskonda innustanud sooritama rekordit tengid üheteistkümne minuti ja viiekümne ühe sekundiga üles seada ning neil õnnestus kõik purjed üles tõmmata kahekümne nelja minuti ja seitsme sekundiga.

      Nüüd pidi ta samu ootusi süstima uuele meeskonnale, kelle käsutuses olid palju suuremad ja keerulisemad purjed ning purjestus, mis oli sisse töötamata ja liikus kehvasti.

      Laeval oli nii palju teha, et hommik möödus välgukiirusel ja Conrad mõistis alles laeva kellahelinat kuuldes, et on juba lõuna ning ta polegi veel külalise käekäigu järele küsinud.

      Ta vabandas end välja sellega, et ehk pole preili harjunudki vara tõusma, aga et tal südametunnistus siiski piinas, saatis mees oma stjuuardi Barneti, kes oli tema heaks juba aastaid töötanud, leedi Deloralt küsima, kas preili võtab ta vastu.

      Preililt saabus vastus, et tal oleks külastuse üle väga hea meel, ning tundes, et ees ootab ebamugav hetk, lahkus Conrad vööri ruhvist ja läks ahtri poole.

      Eakas naisterahvas, keda ta oli eile leedi Delora saabudes näinud, ootas kaptenit kajuti ukse kõrval ja juhatas ta sisse.

      Conradi meelest nägi ta välja täpselt selline nagu teenijannale sobilik – ta oli kõhna ja sünge näoga, hallid juuksed kena kübarakese alt paistmas, seljas must kleit, millel oli väike valge tärgeldatud põll.

      Kinnitades asjaolu, et oli väga külm, kattis naise õlgu must villane sall.

      Naine tegi Conradile hooletult kniksu, mis näitas, et ta ei pea laevakaptenitest eriti lugu, kuid ei öelnud midagi, vaid avas ukse ja teatas:

      “Kapten Conrad Horn, mu leedi!”

      Võtnud kübara peast, astus Conrad kajutisse ja silmanud selle elanikku ühe akna juures, arvas mees, et ta on teinud vea.

      Tumedate pilvede vahelt kiirgas just üksik päikesekiir, mis langes naise heledatele juustele, ning kui too Conradi sisenedes ümber pööras, nägi mees, et naine polnudki vanatüdruk, keda ta oli oodanud, ega sarnanenud üldse oma vennale.

      Denzil Hornil oli pikk nina, lähestikku asetsevad silmad ja nägu, millel olid hoolimata noorusest prassimise jäljed.

      Silmad, mis Conradit silmitsesid, olid meresinised, asetsesid teineteisest kaugel ning neis peegeldus uudishimu.

      Kõige rohkem hämmastas kaptenit see, et väike ümar näoke ja sale, kumerustega keha kuulusid väga noorele, isegi ebaküpsele neiule.

      Conrad märkas, et leedi Delora on väga armas ja et temas on midagi väga puhast ja rikkumatut, mida mees pole enne ühegi naise juures täheldanud ning kõige vähem arvas ta neid omadusi leidvat Scawthorni viienda krahvi ões.

      Nad seisid hetke teineteist vaadates, kui neiule meenusid äkitselt kombed ja ta tegi kniksu.

      “Me oleme vist sugulased, kapten Horn,” ütles leedi tasasel häälel, mis oli musikaalne ning viitas tema tagasihoidlikkusele.