Ometi oli lohutav teada, et pärast pikki, tihtipeale väsitavaid ja raskeid aastaid, mis ees ootasid, oli Nadine Conradi jaoks olemas, kui tal oli nii palju õnne, et tagasi jõuda.
Conrad tundis, et nende vahel oli midagi erilist, mis polnud armastus, vaid võlujõud, mis neid teineteise poole tõmbas ja sütitas leegi, mida polnud võimalik eirata ega ka kustutada.
Conrad veetis Nadine’iga koos ka lühikesed kolm päeva enne Tiigri pardale astumist ja ta teadis enne tänast kohtumist, et külgetõmbejõud teineteise vastu on sama tugev kui viie aasta eest.
“Minu meelest oled sa veelgi ilusam kui siis, mil sind esimest korda nägin,” sõnas Conrad.
“Kas tõesti?” küsis Nadine. “Mulle tundub vahel, et ma hakkan vanaks jääma.”
“Kahekümne viie aastasena?”
“Mul on ehk veel mõned aastad jäänud,” tunnistas naine.
“Võiksid lõpetada küünla põletamise mõlemast otsast ja väga kaua vastu pidada.”
“Kuidas me saaksimegi olla ettevaatlikud ja kaalutlevad?” arutles Nadine. “Oleme mõlemad seiklushimulised, impulsiivsed, pillajad – ja ma ei kahetse seda iial.”
Naise öeldu vastas tõele, mõtiskles Conrad, ja talle meeldis tunda, et elu on meeletu seiklus ning kui ta homme sureks, ei saaks keegi öelda, et ta elus mõne võimaluse kasutamata jättis.
“Sa võiksid olla ehk nii tark, et abielluda siis, kui paljude meeste südamed su jalge ees on,” lausus Conrad vaikselt.
Nadine turtsatas naerda.
“Nad võivad oma südame küll mu jalge ette panna, aga mulle oma nime andmisega on nad väga kitsid, ja ma otsustasin juba ammu, et abielu pole minu jaoks.”
“Aga peaks olema,” vaidles Conrad vastu. “Naine vajab abikaasat, kes tema eest hoolitseks.”
“Ja mees vajab naist?”
Nadine tundis palja ihu vastas värinat, mis Conradit läbis, ja naeris.
“Ma tean, et sulle ei meeldiks vaikne kodune elu ja olla seotud ühe naise külge.”
“Kuid ma olen viimased viis aastat olnud sinu külge seotud,” sõnas Conrad.
“Kas see vastab tõesti tõele?”
“Jah, kuigi pean ütlema, et minu truudus on osaliselt tingitud ka sellest, et mul pole olnud eriti palju võimalusi kohtuda naisterahvaga, kes mind köidaks.”
Sellist vastust Nadine ootaski.
Conrad oli liiga valiv, et lõbutseda naistega, kelle teeneid sai osta igas võõramaa sadamas.
“Kallis, sa oled tõeliselt sümpaatne ja fantastiline armatseja,” sõnas naine. “Kuid ühel päeval tahad sa endale poega – milline mees ei tahaks –, kes su nime edasi kannaks. Siis abiellud mõne toreda ja korraliku neiuga, kui mina…”
Nadine laiutas käsi.
“… põletan aga küünalt mõlemast otsast, kuni see kustub.”
“Mitte enne, kui ma Lääne-Indiast tagasi jõuan,” ütles Conrad.
“Niikaua võin oodata,” vastas Nadine.
Kui naine naeratades Conradile otsa vaatas, suudles mees teda uuesti.
Ta tegi seda jõuliselt ja kirglikult, nagu tasa tehes ees ootavaid pikki ja rahutuid öid merel, mil kuu ja tähistaevas tekitavad temas igatsuse pehme naise ihu ja selle lõõmava kire järele, mille Nadine temas nii lihtsalt sütitas.
Hommikuse pika sõidu ajal Portsmouthi oli Conrad poolunes, sest postitõld rappus hoolimata headest hobustest tugevalt.
Aga kuigi ta oli füüsiliselt kurnatud, töötas mõte pingsalt ega näidanud väsimuse märke.
Motiveeritud sellest, mis teda ees ootas, mõtles mees elevusega Võitmatule ja kõigele, mida ta kohale jõudes peab tegema.
Conradit häiris vaid see, et ta peab loovutama oma kajuti ahtritekil oma kaasreisijale.
Teda ajas vihale, et ebameeldiv sugulane, kellele Conrad ise poleks jalatäitki maad ruumi andnud, saab endale väga mugavad ja luksuslikud eluruumid ahtris, millele tegelikult oli õigus kaptenil.
Conrad teadis, et kahemastilise ahtritekil on kapteni eluruumid, mis loomulikult antakse leedi Delorale, ja kaks kajutit – üks sekretäri kabinet ja teine kapteni stjuuardi oma.
Conrad oletas, et kuna leedi Delora tuleb kindlasti koos saatjadaami ja teenijatüdrukuga, siis antakse kajutid neile.
See tähendas aga seda, et Conrad pidi kolima ülemisele tekile ja võtma endale vanemleitnandi kajuti.
Too omakorda pidi minema teise leitnandi kajutisse jne.
Ülemisel tekil oli aga kõigest kuus kajutit, mis tähendas, et nooremal ohvitseril tuli kolida alumisele tekile mõne alama astme ohvitseri kajutisse, kust too pidi kolima kellegi teisega kokku, et mitte minna niigi ülerahvastatud ohvitseride tuppa või magada relvatekil koos meestega, kes oma koiku relvade vahele mahutasid.
Keegi ei teadnud Conradist paremini kindlaid norme, mida pidid järgima mehed, kellele laev oli kodu, kool, töö ja aastate möödudes vahel ka vangla.
Aga et laeval oleks rõõmsameelne õhkkond, pidi seal valitsema nii kord kui õiglus, ja Conrad vandus maapõhja naise, kes oma tulekuga kogu laevaelu segi lõi.
Kuid tahtmine kedagi, isegi nõbu Denzili õde, maapõhja vanduda kadus, kui Conrad Võitmatut sadamas nägi, pidades seda kauneimaks vaatepildiks maailmas.
Laeva kaunistused polnud kuigi uhked, sest mõned aastad tagasi tekkis suur skandaal sellest, kui Kuningliku Suverääni ehtimine maksis niivõrd palju, et admiraliteet vandus, et enam iial ei lubata sellist ekstravagantsust.
Lükandakendest laeva ahtris tuli sisse nii palju õhku ja valgust, et laeva nimetati naljatlevalt talveaiaks.
Kuid Conrad teadis, et admiral Collingwood armastas oma kajutis potililli kasvatada.
Conrad ei tahtnud oma laeva midagi, mis oleks tema ja meremeeste tähelepanu sõjalt kõrvale juhtinud, kuid ta poleks olnud inimene, kui ei oleks taibanud, et tema laev, mis oli vöörist ahtrini uhiuus, polnud mitte ainult kõlblik mereleminekuks, vaid imeilus iga meremehe jaoks selle sõna kõige otsesemas tähenduses.
Ohvitserid polnud veel laevale jõudnud, välja arvatud mõned, kes juba meeskonda kokku panid neist, kes end vabatahtlikuna uuele laevale pakkusid või kes olid saadetud laevadelt, mida dokis parasjagu remonditi.
Pärast ringkäiku Võitmatul, mis Conradile igati meelepärane tundus, meenus mehele, et peagi jõuab Nadine Portsmouthi parimasse hotelli, nagu ta oli lubanud.
Uuest laevast sissevõetuna Conrad peaaegu kahetses, et oli lasknud end naisel pehmeks rääkida, et viimane nädal koos veeta.
Kuid enda vastu aus olles teadis ta, et tal polnud enam suurt teha, välja arvatud mõni viimane pisiasi, mis tuli enne lahkumist korda ajada, kuid mis tegelikult polnudki tema, vaid ohvitseride töö.
Seega suundus Conrad hotelli ja leidis ootuspäraselt eest Nadine’i, kes oli end juba sisse seadnud.
Meremehe abikaasana teadis naine, et mõne väikese lisamugavuse ja luksuseseme abil saab ka kõige kõledama toa muuta koduseks.
Kui Conrad sisenes elutuppa, mille Nadine oli lasknud hotelli juhatajal organiseerida oma magamistoa jätkuna, tundis mees õhus eksootilist lõhna, mis oli segu Nadine’i lõhnaõlist ja lilledest, mis iga pimedamat toanurka kaunistasid.
Enne kui Conradil oli aega õieti ringigi vaadata, oli Nadine juba ta käte vahel.
Suutmata end ohjeldada, suudles Conrad teda nagu janune mees, kes on keset kõrbe veeallika leidnud.
Teine peatükk
Conrad alustas riietumist, mis tekitas temas suurt põnevust.
Ta