Et Conradil oli sugulussidemete pärast südamest häbi, oli ta piisavalt julge, et küsida:
“Kas leedi Deloral poleks võimalik mõne muu laevaga Antiguale sõita?”
“Kuna mul puuduvad vahendid, et teine kahemastiline merele saata ja meie ainus kolmemastiline on praegu Vahemeres seilamas, ei oska ma küll midagi muud välja pakkuda, kuidas leedi Delora turvaliselt sihtpunkti toimetada.”
Vikondi hääletoon oli sarkastiline.
“Mu lord, te ütlesite, et leedi abiellub kuberneri, lord Grammelliga?”
“Jah.”
“See ei saa küll olla see lord Grammell, kes minu mäletamist mööda selle sajandi algul uurimise all oli?”
“Teie mälu ei peta teid, kapten. Lord Grammell on kõvasti üle kuuekümne aasta vana.”
Conrad kortsutas kulmu.
Nii nagu nõbu Denzilil, oli ka lord Grammellil halb maine, nagu Conrad oli erinevaist allikaist alates 1801. aastast kuulnud ja arvanud, et tegu on ebameeldivaima ja kehvima suuvärgiga mehega, keda ta oma õnnetuseks on üldse kohanud.
Tundus uskumatu, et kuberner sellises vanuses uuesti abiellub ja veel endast hulga noorema naisterahvaga.
Samas poleks pidanud Conradile üldse korda minema, mis tema nõbudega juhtub.
Kui leedi Delora oli samasugune nagu ta vend, mis ilmselt oligi nii, siis sobisid nad Grammelliga ideaalselt.
Conrad sõnas:
“Mu lord, ma mõistan mulle antud korraldusi ja tahaksin südamest tänada nii teid kui kogu admiraliteeti, et mulle selline ülesanne usaldati. Loodan, et ma ei vea teid alt.”
“Olen kindel, et te ei tee seda, kapten Horn,” lausus vikont. “Kivi kotti!”
Mehed surusid kätt ning Conradil oli toast väljudes tunne, nagu kõnniks ta pilvedel.
Õhtul, pärast seda, kui Conrad oli saanud admiraliteedi erinevatelt osakondadelt üksikasjalikud juhtnöörid ning teinud vajalikud ettevalmistused, et kohe järgmisel hommikul Portsmouthi sõita, haaras ta Nadine Blake’i oma embusesse.
Kui naine oma punased huuled tema suule surus, tundis Conrad, et oli seda juba ammu igatsenud.
“Oh, Conrad, ma arvasin, et ma ei näegi sind enam kunagi,” pomises naine.
Suudelnud meest seni, kuni mõlemal hakkas pea kirehoos ringi käima, õhkas Nadine:
“Ma armastan sind! Ma pole varem kedagi sinusarnast kohanud ja ma igatsesin kohutavalt su järele. Vannun, et tundsin sinust puudust iga sekund, mil sa ära olid!”
Conrad muigas.
Sõnagi lausumata haaras mees naise sülle ning astus ta buduaarist suurde luksuslikku magamistuppa.
Alles kahe tunni pärast suutsid mõlemad jälle rääkida ja lamades Nadine’i pehmetel pitsilistel patjadel, naise tumedad kiharad vastu õlga, küsis Conrad:
“Oled vahepeal kindlasti pahandust teinud nagu tavaliselt?”
“Kui olengi, siis on see sinu süü, et mind nii kauaks üksi jätsid,” vastas Nadine. “Sinust, kallis Conrad, pole paremat armatsejat. Kui oleksid minu juurde jäänud, poleks ma ühegi teise mehe poole vaadanud.”
“See on üks sinu kujutelmadest, mida me mõlemad praegu uskuda tahame,” sõnas Conrad, “ja seetõttu ongi ilmselt hea, et ma homme hommikul ära sõidan.”
Nadine hüüatas ehmunult:
“Homme! See ei saa ju tõsi olla! Pärast kaht aastat peab admiraliteet sulle ometi korraliku puhkuse andma!”
“Selle asemel anti mulle uus laev – kahemastiline Võitmatu!”
Nadine ohkas.
“Conrad, mul on hea meel! Ma tean, et sulle ei valmistaks miski rohkem rõõmu. Aga mina?”
“Mis sinuga on?” küsis Conrad. “Olen kuulnud, et sul on terve hulk austajaid.”
“Kes sulle seda rääkis?”
Conrad naeris.
“Kullake, sa oled selleks liiga ilus ja silmapaistev, et sinust mitte rääkida.”
“Kas sa oled armukade?”
“Kas sellest oleks midagi?”
“Ma tahan sind! Ma tahan sind rohkem kui kedagi teist! Kas see ei tähenda sulle midagi?”
“See tähendab mulle just nii palju, kui sa soovid,” vastas Conrad. “Ja kui ma siin oleksin, siis pean tunnistama, et tunneksin vastumeelsust igaühe suhtes, kellele oma teeneid osutad. Seega pean admiraliteeti nende tarkuse eest kiitma, et mind nii ruttu minema saadavad.”
“Millal sa merele lähed?”
“Kahe nädala pärast.”
“Hästi,” ütles Nadine. “Sellisel juhul tulen kaasa ja veedan vähemasti poole ajast sinuga. Pärast suudad niikuinii mõelda vaid oma laevale.”
“Mulle tundub, et see pole hea mõte…” alustas Conrad.
Kuid Nadine võttis tal kaela ümbert kinni, tõmbas mehe pea enda näo juurde ja vaigistas Conradi suudlusega.
Kapten teadis, et naisel oli õigus ja et pärast kaht aastat merel oli ta puhkuse ära teeninud – ja just sellise, mida suutis vaid Nadine pakkuda.
Conradile meenus, kui Nadine’i abikaasa suri lahingus, mida juhtis kapten laevas, kus ta ka ise teenistuses oli, ja ta saadeti lohutama mitmeid sõja tõttu leseks jäänud naisi, et ta neile räägiks, kui vaprad mehed neil olid.
Kui Conrad Nadine Blake’i nägi, teadis ta kohe, et nii kaunist naist pole ta enne kohanud.
Nadine’i juuksed olid tumedad, silmad rohelised ja helklesid kuldselt ning üles vaadates oli naise pilk eksootiliselt ahvatlev.
Tal oli hele nahk, ideaalne figuur ning võrgutav kõnemaneer, mis Conradit paelus.
Tänu naise abikaasale teadis Conrad juba enne Nadine’iga rääkimist, et nende abielu polnud täiuslik.
George Blake oli ohvitser, kes otsis alati innukalt igas sadamas naisterahva seltskonda.
Ta tuli tihti laeva tagasi, uhke järjekordse saavutuse üle, ja tahtis armuseiklusega kelkida, ning Conrad ei teadnud kaua, et mees üldse abielus oli.
Selle järgi, kuidas Nadine oma mehe surmast rääkis, mõistis Conrad, et naisele ei läinud see kuigivõrd südamesse.
Ta järeldas, et erinevalt paljude ohvitseride kaasadest polnud Nadine rahaliselt mehest sõltuv, ja sai juba esimesel külaskäigul aru, et naise pere kuulus kõrgemasse klassi ning et Nadine’il oli maal mugav majake, kuhu tal olnuks võimalik Londonist lahkudes minna.
Et Nadine seda siiski ei teinud, sai Conrad teada aasta hiljem, kui ta kuulis naisest räägitavat kui Londoni atraktiivseimast naisterahvast.
Esmalt ei mõistnud mees teadjaid pilke, saladuslikke naeratusi ja silmapilgutusi, mis alati Nadine’ist rääkides kaasnesid.
Kui ta aga tõe teada sai, võttis Conrad eesmärgiks naist järgmise puhkuse ajal külastada.
Meest edutati ja pakuti teenistust suuremal fregatil ning talle määrati enne tööle asumist kolmenädalane puhkus.
Hetke ajel külastaski Conrad Nadine’i, kuigi teda oleks võidud selle eest halvasti kohelda.
Kuid Nadine võttis mehe avasüli vastu ja järgneva kolme nädala jooksul polnud teda ülejäänud austajate jaoks olemas ning Conradil polnud aega ühegi sõbraga kokku saada.
Nad tundsid teineteise vastu leegitsevat ja vastupandamatut iha ning Conrad mõistis alles laevale suundudes, et tuli ei saa nii palavalt nii kaua põleda.
“Miks sa mu juurest lahkud? Miks sa pead ära minema, kui me