“Seetõttu ei tohi me kaotada ühtki laeva väikseimast alusest suurimani ja loomulikult on hinnalisimad uued laevad, mis on ka kõige vastupidavamad,” jätkas vikont.
Conrad Horni silmis põles põnevus, kui lord sõnas:
“Te kindlasti mäletate, et Caesar oli esimene kahemastiline, mis 1793 vette lasti. Teine samal ajal ehitatud laev, sama tüüpi, kuid teatud täiendustega, mis prantslastelt õpitud, sai pärast Niiluse lahingut admiral Nelsoni lipulaevaks.”
“Ma mäletan seda.”
“See oli siis,” jätkas vikont ülespuhutult, “kui Franklin, uus Prantsuse alus, koos viitseadmiraliga vallutati ning selgus, et tegu on niivõrd vägeva laevaga, et selle järgi ehitati kaheksa uut laeva.”
Lord tegi pausi ning sõnas aeglaselt ja selgelt, pilk Conrad Horni näol:
“Üks neist on valmis kahe nädala pärast merele minema.”
“Härra, kas peate silmas, et…” alustas Conrad, kuid lord jätkas vahele segades:
“Kapten, ma pean silmas seda, et teie suurepärased saavutused annavad teile õiguse võtta enda juhtimise alla laev, millele on antud nimi Tema Majesteedi järgi: Võitmatu!”
Kapten Horn jõllitas vikonti.
Uus laev – neljakümne kahe ja kahekümne nelja naelane kahemastiline oli midagi oluliselt rohkemat, kui ta oli eales osanud unistada.
“Mu lord, kuidas ma saaksin oma tänulikkust väljendada?” küsis kapten, hääles elevus.
“Ehk peaksite esmalt küsima, millised on teie ülesanded,” vastas vikont muiates.
“Julgen arvata, et mind suunatakse Vahemerre, mu lord.”
“Aga te eksite,” vastas vikont. “Kõigepealt purjetate Antigua saarele.”
Ta nägi kapteni näol üllatunud ilmet ja sõnas:
“Meil on kaks põhjust, et teid sinna saata. Teine põhjus, millest ma esimesena räägin, on see, et peate lõpetama kaaperdamised, mida ameeriklased meie laevadel korda saadavad.”
Et kapten Horn oli viibinud kolm aastat eemal, tuli see talle uudisena ja seda mõistes, selgitas vikont:
“Olete ilmselt kuulnud, et sõjas Ameerika Ühendriikidega kannatasid nad mõlemalt poolt seatud blokaadi tõttu tugevalt.”
“Mu lord, ma pean tunnistama, et ma ei tulnud selle peale, et selline asi Ameerikat mõjutaks,” sõnas kapten.
“Usun, et Briti blokaadi tõttu laostusid paljud Ameerika kaupmehed, ja kui aus olla, siis ameeriklastel oli põhjust kurta kuningliku mereväe kaptenite käitumise üle ulgumerel, kui nood nende laevadele peale sattusid.”
Conrad Horn kortsutas kulmu.
“Kuidas, mu lord?”
“Distsipliin ja meie armee olukord kuninglikus mereväes polegi imekombel tekitanud meie laevades puudust meremeestest, kes otsinuks paremaid tingimusi ja kaitset Ameerika sundvärbajatelt.”
Conrad Horn surus huuled kokku.
Talle oli alati olnud vastumeelne sundvärbajate julmus, mille abil sunniti mehi mereväkke astuma – tavaliselt ei antud neile isegi aega oma abikaasa ja perega hüvasti jätta.
Kuid ta teadis, et paljudes laevades, kuigi mitte tema laevas, olid tingimused kohutavad ja karistused jõhkrad.
“Usun, et ebakõlad meie rahvuse ja ameeriklaste vahel on sõjas Prantsusmaaga pidevalt suurenenud ning me ju arvasime alguses irooniliselt, et ameeriklased ei võta sõjas kasutusele oma seitsmest fregatist ja tosinast väiksemast alusest koosnevat laevastikku, kuid me ei osanud arvestada ohuga, et nad seda tõepoolest teevad.”
“Mu lord, ma olen loomulikult kuulnud, et president Madison kirjutas 1812. aastal sõjadeklaratsioonile alla, kuid see kaotas kehtivuse juba eelmisel aastal ja ma ei osanud arvata, et see võiks meile suuremat kahju teha.”
“Me ei osanud oodata,” sõnas lord, “et suur osa kiiretest kaaperlaevadest purjetavad Ameerika sadamatest välja, et takistada Briti kaubalaevade teekonda Kanadasse ja Lääne-India saarestikku ning tagasi.”
Lord lausus järsult:
“Nad on isegi üle Atlandi ookeani seilanud, et vallutada Inglise ja Iiri rannikud kuni Nordkapini, et kaubalaevu kimbutada.”
“Neil olid siis väga head laevad, mu lord.”
“Neil on siiani!” sõnas vikont. “Nende suurepärased fregatid on kiiremad ja paremini ehitatud kui meie omad ning meeskonnadki on saanud parema väljaõppe.”
“Mu lord, mul polnud sellest aimugi,” lausus Conrad üllatunult.
“Ameerika kaaperlaevade rüüsteretked Šoti ja Iiri rannikule viimase kolme aasta jooksul on Lloyd’s kindlustuses sellist hirmu tekitanud, et ilma suurema sissemakseta on väga keeruline kindlustuspoliisi saada.”
“Mul on seda raske uskuda!”
“Nendesse vetesse sattudes näete peagi, et Ameerika laevaehitajad ja projekteerijad on valmistanud niivõrd heade sõiduomadustega laevad, mis on võimelised mööduma nii kuningliku mereväe fregattidest ja purjekatest kui kiiretest Lääne-India kaubalaevadest.”
Vikont vaikis hetke ja jätkas:
“Saartele on toit väga vajalik ja seetõttu, kapten Horn, peabki Võitmatu kaitsma meie kaubateid ja vabastama meid ohtlikest kaaperdajatest, kes ei tunnista rahu, mis meie ja Ameerika Ühendriikide vahel nüüd valitseb.”
“Mu lord, saan vaid lubada, et annan endast parima,” lausus Conrad vaikselt.
Mehe süda hõiskas mõttest, et tal on võimalus juhtida uut laeva!
Conrad arvas, et sellega on jutuajamine lõppenud, kuid vikont sõnas:
“Kapten, nagu ma ennist ütlesin, on teil kaks põhjust Antigua saarele minna. Ma pole teile esimesest veel rääkinud.”
“Tõsi.”
“Te purjetate otse Antiguale seepärast, et teil on pardal kuberneri tulevane abikaasa.”
Tuppa tekkis vaikus. Seejärel küsis Conrad umbusklikult:
“Naisterahvas? Kas tahate öelda, et minu kaasreisijaks on naisterahvas?”
“Tegelikult on ta vist isegi teie sugulane, kapten Horn. Tema nimi on leedi Delora Horn ja abielu lord Grammelliga korraldas ta vend Scawthorni krahv, kes on praegu Antigual.”
Kui esimene lord oleks Conradit kas või kuulipildujast tulistanud, poleks see meest rohkem üllatanud.
Esmalt seetõttu, et ta oli nagu kõik sõjalaeva kaptenid põhimõtteliselt selle vastu, et naisterahvas jala ta laeva tõstab, ja teiseks oli naisterahval sama nimi mis temal, olles Conradi sugulane, keda kapten vihkamiseni põlgas.
Conradi vanaisa oli Scawthorni kolmanda krahvi noorem vend.
Vennad läksid omavahel tülli, millest sai alguse vaen, mis lõhestas Hornide pere kaheks.
Neljas krahv jätkas isa vaenu Conradi isaga, kes oli ta esimene nõbu, ning pered ei suhelnud üldse, kuigi teadsid teineteise tegemistest alati.
Conrad veetis mereväekadetina palju aega merel ega vaevanud oma pead peredevahelise vaenutsemisega, mis oli tema meelest mõttetu tüli täiskasvanute vahel, kes oleksid pidanud aru pähe võtma.
Kuigi Conrad oli kord Londonis olles kohtunud praeguse, viienda Scawthorni krahviga, kes oli seda sorti noormees, kes talle üldse ei meeldi.
Conradi nõost Denzilist oli juba noorukieas saanud üks prassivatest tüüpidest, keda lugupeetud linnakodanikud põlgasid ja maha tegid.
Pärinud krahvi tiitli vaid kahekümne kahe aastasena ja koos sellega ka väga suure varanduse, jättis ta unarusse suured perele kuulunud valdused Kentis, kus ta vaid aeg-ajalt metsikuid