„Ja Janice May Chapman oli kohalik naine.”
„Lisaks sõbralik.”
„Võimas,” ütlesin ma.
Nüüd ütles Garber: „Ta vägistati ja tema laip tükeldati.”
„Kuidas tükeldati?”
„Seda ma ei küsinud. Ei tahtnudki teada. Ta oli kahekümne seitsme aastane. Jodie on samuti kahekümne seitsme aastane.”
Jodie oli Garberi ainus tütar. Üldse ainus laps. Garber armastas teda väga.
Ma küsisin: „Kuidas tal läheb?”
„Kenasti.”
„Kus ta praegu on?”
„Ta on advokaat,” vastas Garber, otsekui olnuks see mingi geograafiline punkt, mitte elukutse. Seejärel küsis ta omakorda: „Kuidas teie vennal läheb?”
„Hästi, niipalju kui ma tean,” kostsin ma.
„Töötab ikka rahandusministeeriumis?”
„Minu teada küll.”
„Ta oli hea mees,” sõnas Garber, otsekui oleks sõjaväest lahkumine sama mis surm.
Ma ei öelnud midagi.
Nüüd küsis Garber: „Niisiis, mida teie selle Mississippi-värgiga teeksite?”
Peetagu meeles, et see oli aastal 1997. Ma vastasin: „Me ei saa kohalikku politseijaoskonda sulgeda. Vaatamata asjaoludele. Ent me ei saa ka eeldada, et nad teevad seal korralikul tasemel tööd või et neil on üldse kuigi palju jõude. Seega peaksime me neile abi pakkuma. Peaksime kellegi kohale saatma. Me võime baasi puudutava töö üle võtta. Kui selle mõrva sooritas keegi Fort Kelhami asukatest, siis leiame me ta kiiresti üles. Nii saaks õiglus jalule seatud, aga see, mida peab varjama, jääks varjatuks.”
„Nii lihtne see pole,” kostis Garber. „Asi läheb hullemaks.”
„Kuidas?”
„Bravo kompanii ülem on mees nimega Reed Riley. Kas te tunnete teda?”
„Nimi tuleks nagu tuttav ette.”
„Ja peabki tulema. Tema isa on Carlton Riley.”
„Raisk,” ütlesin ma.
Garber noogutas. „Senaator. Relvajõudude komitee esimees. Ta võib olla meie parim sõber või meie hirmsaim vaenlane, sõltuvalt sellest, kustpoolt tuul parajasti puhub. Ja te ju teate, kuidas selliste meestega on. Jalaväekaptenist poeg tähendab tema jaoks miljoni valija häält. Kui see poeg on kangelane, siis kaks korda nii palju. Ja ma ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui üks Reedi poistest osutub mõrvariks.”
„Meil on vaja otsekohe keegi Fort Kelhami saata,” ütlesin ma.
Garber vastas: „Just sellepärast me teiega praegu räägimegi.”
„Millal te tahate, et ma sinna läheksin?”
„Mul pole vaja, et teie sinna lähete.”
VIIS
Garber teatas mulle, et ta pole valinud mind Fort Kelhami juhtumi lahendajaks. Ta kavatses saata sinna äsja sõjaväepolitsei majori auastme saanud Duncan Munro. Pärit sõjaväelase perekonnast, Hõbetäht ja Purpursüda, ja nii edasi ja nii edasi. Mees olevat hiljuti edukalt lõpetanud ühe juurdluse Koreas ja tegevat praegu head tööd Saksamaal. Munro oli minust viis aastat noorem ja niipalju kui ma kuulnud olin, täpselt samasugune nagu mina viis aastat tagasi. Ma polnud temaga kordagi isiklikult kohtunud.
Garber ütles: „Ta lendab sinna täna õhtul. Peaks kohale jõudma keskhommikuks.”
„Teie otsustada,” kostsin ma. „Minu meelest.”
„Olukord on väga delikaatne,” lisas Garber.
„Ilmselt küll,” laususin. „Minu jaoks igal juhul liiga delikaatne.”
„Ärge erutuge. Teid on mul vaja millekski muuks. Ma loodan, et peate seda asja sama tähtsaks.”
„Ja mis see võiks olla?”
„Salajane töö,” sõnas ta. „Sellepärast mulle meeldibki, et teil on selline soeng. Juuksed pikad ja kammimata. On kaks asja, millega me salajasi ülesandeid täites alt läheme. Need on juuksed ja kingad. Kingad võite osta endale Goodwilli kaubamajast. Aga sassis soengut ei saa endale käsu peale osta.”
„Ja kus see salajane ülesanne mind ootab?”
„Carter Crossingis loomulikult. Seal Mississippis. Elukoha otsite endale ise. Te saabute sinna linna nagu mõni endisest sõjaväelasest hulkur, kel puudub selge elueesmärk. Te ju tunnete selliseid tüüpe. Teist saab mees, kes tunneb end seal otsekohe nagu kodus, sest sealne keskkond on talle väga tuttav. Niisiis jääte te mõneks ajaks paigale. Sobitate tutvusi kohalike korrakaitsjatega ja kasutate neid tutvusi, hoidmaks salaja silma peal sellel, et nii sealne politsei kui ka Munro uuriksid seda asja just nii nagu peab.”
„Te tahate, et ma mängiksin tsivilisti?”
„See pole eriti raske. Me kõik kuulume enam-vähem ühte ja samasse liiki. Küll te välja mõtlete.”
„Kas ma tegelen aktiivse uurimisega?”
„Ei. Te olete seal ainult selleks, et jälgida ja ette kanda. Nagu väljaõppe hindaja. Te olete seda varemgi teinud. Olete mulle seal silmade ja kõrvade eest. See lugu peab saama uuritud absoluutselt õigesti.”
„Selge,” vastasin ma.
„Kas küsimusi on?”
„Millal ma sinna sõidan?”
„Homme hommikul, niipea kui valgeks läheb.”
„Ja kuidas te määratlete väljendit „absoluutselt õigesti”?”
Garber jäi hetkeks vait, niheles toolil ja jättis sellele küsimusele vastamata.
Ma läksin tagasi oma elukohta ja käisin duši all, aga habet ei ajanud. Salaja töötamine sarnaneb näitlemisega, tuleb oma rolli sisse elada ja Garberil oli selles osas õigus. Ma tundsin seda tüüpi inimesi. Iga sõjaväelane tunneb neid. Sõjaväebaaside juures on linnad täis mehi, kes ühel või teisel põhjusel lahkusid teenistusest, kuid ei jõudnud oma baasist kaugemale kui poolteist kilomeetrit. Mõni jääb paigale, mõni on aga sunnitud edasi liikuma, ja need, kes edasi liiguvad, lõpetavad viimaks ikkagi mõnes teises linnas, mis asub mõne teise sõjaväebaasi juures. Kõik on sama, kuid ka teistsugune. Muud elu nad ei tunnegi. Ja see sobib neile igati. Nad säilitavad teatud juurdunud sisemise sõjaväelise distsipliini; see on nagu vana harjumus, nagu DNA ahela valla pääsenud keerd, kuid samas lakkavad nad oma välimuse eest korrapäraselt hoolt kandmast. Esimese peatüki kaheksanda lõigu teine paragrahv ei määra enam nende elu. Niisiis ei ajanud ma habet ega kamminud ka oma juukseid. Lasksin neil pärast pesemist üksnes ära kuivada.
Seejärel ladusin voodile oma varustuse. Mul polnud vaja kingade pärast Goodwilli kaubamajja minna. Ülesande jaoks sobivad jalatsid olid mul olemas. Umbes kaksteist aastat tagasi olin ma käinud Inglismaal ja ostnud ühe keset täielikku tühermaad asuva küla vanaaegsest meestekauplusest paari lihtsaid pruune kingi. Need olid suured, rasked ja mõjusid veenvalt. Nende eest oli hoolt kantud, kuid nad olid pisut kulunud ja määrdunud. Sõna otseses mõttes lääpa tallatud.
Ma panin kingad voodile ja nad valvasid seal üksinda. Muid esemeid mu garderoobis polnud. Mitte midagi. Isegi mitte sokke. Ühest sahtlist leidsin ma vana sõjaväe-T-särgi, mis algselt oli olnud tumeroheline ja tugeva puuvillase koega, kuid nüüdseks luitunud ja õhuke nagu siid. Mulle tundus, et selliseid asju võiks mõni mees alles hoida. Asetasin särgi kingade kõrvale. Seejärel suundusin ma sõjaväepoodi ja uurisin vahekäike, kuhu ma tavaliselt ei satu. Ma leidsin