„Seni mitte. Aga kümne minuti eest mõtlesin ma, et asjad on teisiti. Vestibüülis seisid neli vaba valvurit. Kaitseministeeriumi turvameeste vormis. Nad käisid mul kannul. Ma arvasin, et see on vahistamisrühm.”
„Ja kui kaugele nad teid jälitasid?”
„Mööda E-ringi kuni D-ringini. Siis, treppidel, raputasin ma nad maha.”
Frazer naeratas taas.
„Te olete paranoik,” lausus ta. „Te ei raputanud neid maha. Ma ju rääkisin teile, et kell kaksteist asub tööle uus vahetus. Nad sisenevad läbi metroojaamapoolse pääsla nagu kõik teisedki, siis löövad minuti või paar aega surnuks ja lähevad seejärel oma meeskonnaruumi. See asub B-ringil. Nad ei jälitanud teid.”
Ma olin vait.
Frazer jätkas: „Alati jõlgub kusagil ringi mingi punt turvamehi. Me oleme kõvasti ülemehitatud. Selles suhtes peab midagi ette võtma. Päris kindlasti. Kapitooliumis muust ei räägitagi, terve päev, ja iga päev. Ja meie ei saa selle lõpetamiseks midagi ette võtta. Me kõik peaksime seda meeles pidama. Eriti teiesugused inimesed.”
„Minusugused?” kordasin ma.
„Selles meie sõjaväes on väga palju majoreid. Arvatavasti liigagi palju.”
„Kolonele on samuti palju,” kostsin ma.
„Kolonele on vähem kui majoreid.”
Ma ei öelnud midagi.
Frazer küsis: „Kas mina olin kah selles nimekirjas üks neist, kes võinuks välja ilmuda?”
Te olite selles nimekirjas, mõtlesin ma.
Frazer kordas küsimust: „Kas olin?”
„Ei,” valetasin ma.
Frazer naeratas jälle. „Tore. Kui mul olnuks teiega mingi kana kitkuda, oleksin ma lasknud teid juba seal Mississippis ära tappa. Võib-olla oleksin kohale tulnud ja selle asja ise ära teinud.”
Ma ei öelnud midagi. Frazeri vaatas mind hetke, siis ilmus tema näole naeratus, mis venis aegamööda kõrvuni ja läks üle naeruks, mida ta üritas vägisi maha suruda, kuid ei suutnud. See naer väljus tema suust lühikeste haugatuste, peaaegu nagu aevastustena ning ta oli sunnitud vastu tooli seljatuge nõjatuma ja lakke vaatama.
Ma küsisin: „Mis on?”
Frazer vaatas taas enda ette. Kuid tema naeratus ei kadunud. Ta ütles: „Andeks. Ma mõtlesin sellele väljendile, mida vahel kasutatakse. Teate küll, et mida, see mees? Ta ei suutnud lasta end isegi vahistada?”
Ma ei öelnud midagi.
Frazer lausus: „Te näete jube välja. Kuulge, siin on juuksuritöökojad. Peaksite mõnest neist läbi astuma.”
„Ma ei saa,” vastasin ma. „Ma peangi selline välja nägema.”
Viis päeva tagasi olid mu juuksed olnud viie päeva võrra lühemad, kuid ilmselt siiski piisavalt pikad, et tähelepanu äratada. Leon Garber, kes tolleks hetkeks oli jälle mu ülemus, kutsus mu oma kabinetti, ja kuna üks osa tema sõnumist sisaldas teksti viivitamata ja oma välimuse korrastamisele mitte aega raisates, siis arvasin ma, et ta tahab taguda rauda, kuni see on kuum, ja mind läbi sõimata, kuniks mu peaga seonduvad asitõendid on veel alles. Ja just nii see kohtumine algaski. Garber küsis: „Millises määrustikus räägitakse sellest, kuidas sõdur peab välja nägema?” Mis oli teda ennast silmas pidades väga naljakas küsimus. Garber oli vähimagi kahtluseta korratuim ohvitser, keda ma näinud olin. Ta võis võtta varustuslaost täiesti uue paraadvormi pintsaku, ja tunni aja pärast nägi see välja nii, nagu oleks ta selles pidanud maha kaks sõda, seejärel pintsakus maganud ja hiljem osalenud, sama pintsak seljas, kolmes tema jaoks võidukas baarikakluses.
Ma vastasin: „Ma ei mäleta, millises määrustikus räägitakse sõduri väljanägemisest.”
Mille peale Garber ütles: „Ka mina ei mäleta seda. Aga mulle nagu meenuks, et mis määrustik see ka poleks, juustesse, sõrmeküüntesse ja enese korrastamisse puutuv sisaldub esimese peatüki kaheksandas lõigus. Mul on see tekst üsna selgelt silme ees, nii nagu ta sel leheküljel seisab. Kas teie mäletate, mis seal öeldakse?”
„Ei,” vastasin ma.
„Seal öeldakse, et oma juuste eest hoolitsemise nõuded on vajalikud, säilitamaks sõjaväelaste ühetaolist väljanägemist.”
„Sain aru.”
„Ja seal pannakse need nõuded paika. Kas teate, millised need on?”
„Mul oli palju tegemist,” vastasin ma. „Naasin just äsja Koreast.”
„Mina kuulsin, et Jaapanist.”
„Mu lend oli ühe vahepeatusega.”
„Kui pikk see oli?”
„Kaksteist tundi.”
„Kas Jaapanis on juukselõiklaid?”
„Kindlasti on.”
„Kas Jaapani juuksurid vajavad mehe juuste lõikamiseks rohkem aega kui kaksteist tundi?”
„Ma olen kindel, et mitte.”
„Esimese peatüki kaheksanda lõigu teises paragrahvis on öeldud, et pealael olevad juuksed peavad olema korralikult kammitud ning et juuste pikkus ja nende hulk ei tohi olla ülearu suur ega jätta turris, hoolitsemata või äärmuslikku muljet. Ja veel, et sõduri soeng peab olema liibuv.”
„Ma ei tea, mida see tähendab,” vastasin ma.
„Selles paragrahvis on öeldud, et liibuv tähendab, et sõduri soeng järgib tema pea kuju ja kaardub kuklas juuste piiril loomulikuna sissepoole.”
„Ma lasen selle eest hoolt kanda,” vastasin ma.
„Kas saate aru, need on nõuded, mitte soovitused.”
„Selge,” vastasin ma.
„Teises paragrahvis on öeldud, et kui juuksed on kammitud, siis ei lange need kõrvadele ega kulmudele ning ei puuduta kraed.”
„Selge,” ütlesin uuesti.
„Kas teile ei tundu teie praegune soeng turris, hoolitsemata või äärmuslik?”
„Võrreldes millega?”
„Ja kuidas on teil lood selle kammimise ja kõrvade ja kulmude ja krae värgiga?”
„Ma lasen selle eest hoolt kanda,” kordasin ma.
Seejärel Garber naeratas ja kohtumise toon muutus kohe teiseks.
Ta küsis: „Muuseas, kui kiiresti teie juuksed kasvavad?”
„Ma ei tea,” vastasin ma. „Ma oletan, et normaalse kiirusega. Arvatavasti sama kiiresti kui teistel. Miks te seda küsite?”
„Meil on üks probleem,” sõnas ta. „Seal all, Mississippis.”
NELI
Garber ütles, et too probleem Mississippis on seotud ühe kahekümne seitsme aastase naisega, kelle nimi oli Janice May Chapman. Ja probleemne on ta sellepärast, et ta on surnud. Ta oli mõrvatud Carter Crossingi nimelise linna peatänavast üks kvartal eemal.
„Kas ta oli meie inimene?” pärisin ma.
„Ei,” vastas Garber. „Ta oli tsivilist.”
„Miks ta siis probleem on?”
„Ma jõuan kohe selleni,” lausus Garber. „Aga te peate kuulma kogu lugu. See koht asub pärapõrgus. Osariigi kirdeosas, üsna Alabama ja Tennessee piiri