Lee Child
Afäär
Originaali tiitel:
Lee Child
The Affair
Bantam Press
2011
Toimetanud ja korrektuuri lugenud Ingrid Eylandt-Kuure
Kujundanud Toomas Niklus
Copyright © Lee Child, 2011
© Tõlge eesti keelde. Toomas Taul, 2021
ISBN 978-9985-3-5094-2
e-ISBN 9789985351611
Kirjastus Varrak
Tallinn, 2021
www.varrak.ee
www.facebook.com/kirjastusvarrak
Trükikoda OÜ Greif
Pühendatud suurepärase raamatukaupmehe ja hea sõbra David Thompsoni (1971–2010) mälestusele
ÜKS
Pentagon on maailma suurim kontorihoone pindalaga 46 451,52 ruutmeetrit, seal töötab kolmkümmend tuhat inimest, koridoride kogupikkus on üle kahekümne seitsme kilomeetri, kuid välisuksi oli Pentagonile ehitatud ainult kolm ja kõik need viivad hoolega valvatud vestibüülidesse. Mina valisin neist edelapoolse, kõnniteede ja terrassiga peasissepääsu, mille lähedal asuvad metroo- ja bussipeatused; see oli kõige käidavam ja seda eelistasid siin töötavad tsiviilametnikud ning ma tahtsin, et neid tsiviilametnikke oleks minu ümber palju, kõige parem, kui nad liikunuks katkematu voona – nii tundnuks ma end kindlamalt, eeskätt põhjusel, et ma kartsin, et mind lastakse kohe maha. Vahistamised lähevad alailma untsu, mõnikord kogemata, mõnikord meelega, nii et mul oli vaja tunnistajaid. Ma tahtsin, et mõni erapooletu isik hoiaks mul silma peal, vähemalt alguses. Loomulikult mäletan ma seda kuupäeva. Oli teisipäev, 11. märts 1997 ja juhtumisi viimane päev, mil ma sisenesin Pentagoni kui selle endale ehitanud inimeste seaduslik töövõtja.
Sinna on palju aega tagasi.
Juhtumisi sattus 11. märts 1997 ajale täpselt neli ja pool aastat enne seda, kui kogu maailm hiljem ühel teisel teisipäeval igaveseks muutus; niisiis sarnaselt paljude vana aja asjadega oli turvakontroll peasissekäigu juures küll põhjalik, kuid mitte hüsteeriline. Mitte et minu pärast oleks pidanud hüsteeritsema. Selleks polnud vähimatki põhjust. Ma kandsin paraadvormi, mis oli puhas, triigitud, harjatud ja läikima löödud ning täis kolmeteistkümne aasta jagu ordenilinte, ametimärke, auastmetunnuseid ja viiteid saadud autasudele. Ma olin kolmekümne kuue aastane, pikka kasvu ning ma kõndisin sirgelt, olles niisiis igas mõttes eeskujulik USA sõjaväepolitsei major, kui mitte arvestada seda, et mu juuksed olid liiga pikad ja ma polnud viis päeva habet ajanud.
Toona valvas Pentagoni kaitseministeeriumi turvateenistus ja ma nägin juba neljakümne meetri kauguselt, et vestibüülis on kümme nende meest, mida minu meelest oli liiga palju ja pani mind kahtlema, kas nad on ikka kõik turvateenistusest või on osa tegelikult meie omad, kes viibivad siin mitteametlikult ja ootavad mind. Suurema osa sõjaväepolitseinike keerulisi oskusi nõudvast tööst teevad ära meie veeblid, mängides seejuures kedagi teist. Nad on suutelised kehastuma kolonelideks või kindraliteks või reameesteks või kelleks parasjagu vaja ning on selles väga osavad. Nende jaoks pole mingi kunst tõmmata selga kaitseministeeriumi turvateenistuse vorm ja oma saaki oodata. Kolmekümne meetri kauguselt ei tundnud ma ühtki neist ära, kuid samas on sõjavägi ka väga suur organisatsioon ja võis olla, et valiti sellised mehed, kes olid mulle võõrad.
Ma sammusin edasi, möödudes inimjõest, mis kulges piki peasissekäigu terrassi uste poole; ma nägin univormis mehi ja naisi, mõni paraadvormis nagu mina, mõni toona käibel olnud vanas laigulises, ning ka selliseid mehi ja naisi, kes olid ilmselgelt sõjaväelased, kuid kandsid vormi asemel tsiviilriideid, ülikondi või töörõivaid, aga ka inimesi, kes kindlasti olidki tsivilistid; iga kategooria hulgas leidus selliseid, kes kandsid kotte või mappe või pakke, ja kõikide kategooriate esindajad aeglustasid sammu, astusid kõrvale ja nügisid üksteist, kuna algselt lai inimjõgi kitsenes nooleotsaks ja muutus seejärel veel kitsamaks, nii et alles jäi vaid hanerida või siis nii palju ruumi, et neli kolleegi said sedamööda, kuidas inimesed valmistusid Pentagoni sisenema, kõndida kahekaupa kõrvuti. Ma poetusin sellesse rivvi ja moodustasin isikliku hanerea, sättides end ühe kahvatute ja siledate kätega naise taha ning ettepoole ühest ülikonnas mehest, kelle kuue küünarnukid olid läikima kulunud. Nad mõlemad olid tsivilistid ja töötasid kirjutuslaua taga; arvatavasti mingid analüütikud, ja just seda oligi mulle vaja. Sõltumatuid tunnistajaid. Oli peaaegu keskpäev. Päike paistis ning märtsiõhus tundus olevat juba veidi sooja. Virginia kevad. Kirsipuud teisel pool jõge valmistusid ellu ärkama. Kohe-kohe oli oodata kuulsat õiteuputust. Kõikjal üle veel talveunes riigi lebasid esikulaudadel lennukipiletid ja odavad fotoaparaadid, sest peatselt olid algamas turismireisid pealinna.
Ma ootasin järjekorras. Minust eespool tegelesid kaitseministeeriumi turvateenistuse mehed sellega, millega turvamehed ikka tegelevad. Neli neist olid hõivatud spetsiifiliste ülesannetega – kaks istusid valvelauas ja kaks kontrollisid töötajate ametimärke, lubades nende kandjad seejärel käeviipega pöördväravast läbi. Kaks meest seisid teisel pool ust klaasi taga, pea püsti ja pilk ette suunatud, ning seirasid silmadega lähenevat inimsumma. Neli meest pöördväravate taga hoidusid varju, seisid salgana koos ja lõid lobisemisega aega surnuks. Kõik kümme olid relvastatud.
Mulle tegid muret just nood neli seal pöördväravate taga. Kahtlemata oli kaitseministeerium 1997. aastal meie riiki toona ähvardanud ohte arvestades liiga tähtis ja ülemehitatud, kuid sellegipoolest tundus mulle veider näha nelja turvameest, kel polnud absoluutselt mitte midagi teha. Enamik ameteid pingutab selle nimel, et nende töötajad näiksid vähemalt väliseltki hõivatuna. Aga neil neljal ei paistnud küll mingit rakendust olevat. Ma ajasin end sirgu, vaatasin silmi pingutades ettepoole ja üritasin näha nende kingi. Kingade põhjal võib väga palju teada saada. Erariides agendid ei pööra oma jalanõudele tavaliselt mingit tähelepanu, eriti kui nad tegutsevad sõjaväelises keskkonnas. Kaitseministeeriumi turvateenistus täitis enam-vähem tänavapolitsei rolli, koguni sel määral, et sealsed töötajad said endale jalanõusid valida. Ning nad eelistasid politseinikukingi, mis olid suured ja mugavad ja sobisid päev otsa ringikõndimiseks või seismiseks. Sõjaväepolitsei erariides allohvitserid seevastu kandsid isiklikke jalanõusid, mis olid veidi teistsugused.
Ent ma ei näinud nende kingi, sest sees oli pime ja mehed seisid liiga kaugel.
Järjekord liikus 11. septembri eelses rahulikus ja aeglases tempos edasi. Polnud tunda ei mahasurutud kannatamatust, ei nördimust ega hirmu. Vana hea armas rutiin. Minu ees olev naine oli end lõhnastanud. Parfüüm tungis mulle ninna kusagilt tema kukla piirkonnast. See lõhn meeldis mulle. Kaks klaasi taga olevat meest märkasid mind umbes kümne meetri kauguselt. Nende pilk liikus naisele ja siis minule. Peatus minul pisut kauem, kui oleks pidanud, ning liikus seejärel edasi mu taga olevale mehele. Siis uuesti minule. Mõlemad mehed uurisid mind üpris varjamatult, mõõtsid mind nelja või viie sekundi vältel pilguga ülalt alla ja küljelt küljele, siis astusin ma sammukese ettepoole ning nende tähelepanu koondus minu taha. Nad ei vahetanud omavahel ainsatki sõna. Ei öelnud midagi ka kellelegi teisele. Ei hoiatanud, ei andnud märku. Sellele oli kaks võimalikku seletust. Esiteks, ja see oli minu jaoks meeldivam, polnud nad mind lihtsalt varem näinud. Või siis olin ma lihtsalt pikem ja kogukam kui ükski teine inimene saja meetri raadiuses. Või põhjusel, et ma kandsin õlakutel majori kuldseid tammelehti ja mul olid rinnas lindid, mis viitasid kõrgetele autasudele, sealhulgas Hõbetähele, nii et ühtpidi olin ma nagu plakatipoiss, kuid oma pikkade juuste ja ajamata habeme tõttu mõjusin ma tõelise koopaelanikuna, niisiis oli taoline vastuolu välimuses piisav põhjus, et mind teist korda ja pikemalt silmitseda, kasvõi lihtsalt huvi pärast. Tunnimehe amet on tüütu ning iga silmatorkav asi seetõttu meeldivaks vahelduseks.
Või teiseks, ja see oli halvim variant, uurisid nad mind sellepärast,