Mees, kes seisis minu ees olevast naisest eespool, astus uksest sisse ja näitas oma ametimärki, mis oli tal rihmaga kaelas. Ta juhatati käeviipega edasi. Mu ees olev naine liikus samuti edasi, kuid jäi kohe seisma, sest samal hetkel otsustasid nood kaks kaitseministeeriumi valvurit klaasi tagant välja tulla. Naine tardus paigale, tehes turvameestele uksest vastuvoolu väljatrügimiseks ruumi. Seejärel jätkas ta liikumist ja astus sisse, turvamehed aga peatusid ja jäid seisma täpselt tema endisele kohale, meetrikese minust eemal, kuid näoga vastassuunas, mitte minust eemale, vaid minu poole. Nad blokeerisid sissepääsu. Ja vaatasid mind. Ma olin kindel, et need mehed kuuluvad küll kaitseministeeriumi turvameeskonda. Nad kandsid politseinikukingi ja nende vormid olid pikaajalisest kasutamisest tulenevalt meeste keha individuaalsete iseärasuste järgi täpselt parajaks ja hästiistuvaks veninud. Tegu polnud rõivakapist võetud petuvormidega, mis oli tulnud vaid selleks hommikuks selga tõmmata. Ma vaatasin läbi ukse kahe mehe selja taha sisse, uurisin nende nelja kolleegi, kel polnud midagi teha, ja üritasin võrdluseks aru saada, kas nende vormid istuvad sama hästi. Aga ma ei näinud nii täpselt.
Minu ees seisvatest meestest parempoolne küsis: „Söör, kas me saame teid aidata?”
„Millega?” pärisin ma vastu.
„Kuhu te praegu lähete?”
„Kas ma pean teile seda ütlema?”
„Ei, söör, üldsegi mitte,” vastas mees. „Aga kui soovite, võime teil aidata kiiremini edasi liikuda.”
Arvatavasti läbi mõne märkamatuks jääva ukse, mis viib mingisse suletud ruumi, mõtlesin ma. Ma oletasin, et ka nemad arvestavad tsivilistidest tunnistajatega, nagu minagi. „Mul pole kiiret. Nagunii olen ma juba peaaegu sees,” vastasin ma.
Selle peale ei öelnud mehed midagi. Patiseis. Taidlejalik lähenemine. Üritada vahistada mind väljaspool Pentagoni olnuks neist väga rumal. Ma oleksin vastu hakanud, end neist vabaks võidelnud, ümber pööranud, jooksma pistnud ja üheainsa silmapilgu jooksul rahvamassi kadunud. Ning nad poleks tulistanud. Väljas kindlasti mitte. Sissepääsu ees terrassil oli liiga palju inimesi. Mitmed neist oleks võinud viga saada. Pidagem meeles, aasta oli 1997. 11. märts. Uute reeglite kehtestamiseni jäi veel neli ja pool aastat. Palju targem olnuks oodata, kuni ma olen vestibüüli jõudnud. Nood kaks kolget oleksid ukse mu taga sulgenud ja seisnud siis kõrvuti minu ette, oodates, kuni halb uudis mulle valvelauas teatavaks tehakse. Teoreetiliselt saanuks ma sel hetkel ümber pöörata ja end neist jõuga lahti rebides tagasi joosta, kuid selle peale oleks kulunud sekund või paar ning selle paari sekundi jooksul oleksid nende logelevad kolleegid jõudnud mulle tuhat korda selga tulistada.
Ja kui ma oleksin ettepoole sööstnud, oleksid nad mind rindu tulistanud. Ning kuhu mul olnukski minna? Põgeneda Pentagoni sisse polnud küll mingi hea mõte. Tegu oli maailma suurima kontorihoonega. Seal töötas kolmkümmend tuhat inimest. Viis korrust. Kaks keldrikorrust. Kakskümmend seitse kilomeetrit koridore. Pentagoni ringkoridoride vahel on kümme radiaalset vestibüüli ja räägitakse, et inimene jõuab selle hoone ühest punktist teise maksimaalselt seitsme minutiga; selle aja väljaarvestamisel võeti ilmselt aluseks USA armee ametlik kiirmarsi tempo kuus koma neli kilomeetrit tunnis, mis tähendas, et kiiresti joostes jõuaksin ma igale poole umbes kolme minutiga. Aga kuhu joosta? Ma võisin ju leida mõne harjakapi, varastada kusagilt koti valmislõunatega ja pidada vastu päeva või paar, aga see olnuks ka kõik. Või siis võtta pantvange ja sundida neid kasutades minuga läbi rääkima, kuid niipalju kui ma mäletasin, polnud sellised asjad kunagi hästi lõppenud.
Seega ma ootasin.
Minu ees paremal seisev kaitseministeeriumi turvamees ütles: „Söör, tundke end hästi ja head päeva siis,” misjärel ta astus minust mööda ning tema partner möödus minust teiselt küljelt; mõlemad jalutasid aeglaselt nagu mehed, kes tunnevad heameelt vabas õhus viibimisest, on samal ajal teenistuses ja suutelised oma hoiakut muutma. Mis oli tegelikult üsna nutikas. Nad tegid oma tööd ja tegutsesid kavakindlalt. Nad olid üritanud meelitada mind väikesesse lukustatud ruumi, kuid see ei õnnestunud, ja kuna midagi halba ei juhtunud, siis oli kõik hästi ning nüüd võtsid nad kasutusele plaani B. Nad otsustasid oodata, kuni ma olen sisse jõudnud ja uksed minu taga sulgunud, siis lähevad nad üle uuele, massi ohjamise režiimile ja hakkavad juba sees olevaid inimesi hajutama, tagamaks nende ohutust juhuks, kui tulistama hakatakse hoones sees. Ma eeldasin, et vestibüüli klaasi peetakse kuulikindlaks, aga tark inimene ei panustaks võimalusele, et kaitseministeerium saab just nimelt seda, mille eest ta on maksnud.
Uks oli otse minu ees. Ja lahti. Ma tõmbasin sügavalt hinge ja astusin vestibüüli.
Vahel lihtsalt on nii, et kui tahad teada, kas ahi on kuum, pead seda puudutama.
KAKS
Kahvatute kätega ja lõhnastatud naine oli teisel pool avatud pöörd-väravat koridoris ja juba kaugel. Tema oli käeviipega läbi lubatud. Otse minu ees asus kahe turvamehega valvelaud. Minust vasakul seisid nood kaks ametimärke kontrollivat meest. Avatud pöördvärav jäi täpselt nende puusade vahele. Neli lisavalvurit pöördvärava taga olid endiselt jõudeolekus. Nad seisid ikka veel pundis koos, ei rääkinud enam ja olid valvsad, moodustades otsekui mingi omaette meeskonna. Ja ma ei näinud ikka veel nende kingi.
Ma tõmbasin veel kord hinge ja astusin valvelaua juurde. Nagu lammas tapale. Vasakpoolne valvelauamees vaatas mind ja ütles: „Jah, söör.” Tema häälest kostis väsimus ja tüdimus. Ta vastas, mitte ei küsinud, otsekui oleksin mina juba midagi öelnud. Ta tundus olevat noor ja küllaltki tark. Ilmselt tõesti kaitseministeeriumi turvameeskonnast. Sõjaväepolitsei allohvitserid on kiired õppijad, kuid nad ei pääseks Pentagoni valvelauda, kui hästi nad ennast ka ei maskeeriks. Valvelauamees vaatas mulle veel kord otsa, nüüd juba ootavalt, ja ma teatasin: „Mul on kell kaksteist kokkusaamine.”
„Kellega?”
„Kolonel Frazeriga,” vastasin ma.
Mees tegi näo, nagu oleks see nimi talle tundmatu. Me olime maailma suurimas kontorihoones. Kus töötab kolmkümmend tuhat inimest. Mees lehitses umbes telefoniraamatu suurust teatmikku ja küsis: „Kas ta võiks olla kolonel John James Frazer? Senati sideohvitser?”
„Jah,” laususin ma.
Või pigem: Tunnistan end süüdi.
Neli vaba valvurit minust eemal vasakul vaatasid mind. Ent ei liikunud paigast. Veel mitte.
Valvelauamees ei küsinud, mis mu nimi on. Osalt sellepärast, et eeldatavasti oli teda hoiatatud ja näidatud talle minu fotosid, ja osalt sellepärast, et mu paraadvormi kaunistas nimesilt, mida ma kandsin määrustepäraselt oma parempoolse rinnatasku klapil, täpselt keskel, sildi ülaserv klapi õmblusest kuus millimeetrit allpool, nagu pidigi olema.
Seitse tähte: REACHER.
Või seitseteist tähte: Vahistage mind kohe.
Valvelauamees ütles: „Kolonel Frazer on kabinetis 3C315. Kas teate, kuidas sinna pääseb?”
„Jah,” vastasin ma. Kolmas korrus, C-ring, lähim radiaalkoridor on number kolm, viiteistkümnes sektsioon. See oli Pentagoni variant kaardikoordinaatidest ja neid läks vaja, sest põrandapinda oli sel hoonel üksteist koma seitse hektarit. Mees lausus: „Söör, olgu teil hea päev,” ning tema kavaluseta pilk liikus minu selja taha järgmisele järjekorras olevale inimesele. Nad tahtsid mulle üllatust valmistada. Jätta muljet, et kõik on kõige paremas korras. Tavaõiguses juurdunud viis kurjategija süü tõestamiseks on ladina keeles sõnastatud väljendina actus non facit reum nisi mens sit rea, mis tähendab ligikaudselt