Alicia ohkas. „Ära sabista, Harper. Vanavanaema Cheryl või kes iganes ta sulle oligi, ei pärandanud koeri sinule.” Blondi naise nägu ilmutas rahulolu. „Ta pärandas nad Beccale. Kõik kolm. Palju õnne.”
Harper astus tütrele sammu lähemale. „Ta jättis koerad sinule ja sul ei tulnud pähegi mind hoiatada?”
Tütar ajas lõua ette. „Ma teadsin, et sa reageerid üle ja ütled, et ma ei tohi neid koju tuua.”
Terence kõõksus ja läkastas endiselt. Becca vaatas isa poole. „Nagu sa ütlesid, on isal koeraallergia. Ta võttis igasuguseid ravimeid, aga piinles ikkagi. Küllap sellepärast, et oli koos koertega autos.”
Harper õieti ei vaadanudki Terence’i poole. Tema tähelepanu oli tütrel. „Me ei saa endale kolme koera lubada.”
„Nad on suured ja ohtlikud,” pistis Bunny vahele. „Ja see seal on tiine.”
„Tema nimi on Bay,” ütles Becca, kelle hoiak oli endiselt trotslik. „Ja nad on minu omad. Vanatädi Cheryl tahtis, et mina saaksin nad endale, ja sa ei või neid minult ära võtta.”
Kit võttis Staceyl ümbert kinni. „Mõelda vaid, et me peaaegu tahtsime panna oma tütrele nimeks Bay,” pomises ta. „See oleks olnud küll piinlik lugu.”
Stacey oli tänulik mehe katse eest nalja visata, aga temale tegi rohkem muret Becca ja Harperi vaheline tüli. Kui õde ei saa oma tütrega hakkama, mis võimalus on siis temal oma tütrega hakkama saada? Harper oli täiuslik ema. Tema oskas kõike.
„Becca, võta nüüd aru pähe,” ütles Harper. „Need koerad on suured. Meil pole nende jaoks ruumi. Pealegi on nad saanud eriväljaõppe. Kas valitsus ei peaks neid endale võtma?”
Becca silmad läksid märjaks. „Ma teadsin, et sa oled selline. Sa ei taha kunagi, et mina saaksin seda, mida ma tahan.”
Alicia oli avanud auto pagasiruumi ning asunud sealt välja võtma koerte kotte ja kaste. „Mind pole vaja aidata,” ütles ta sarkastiliselt. „Ma saan väga hästi ise hakkama.”
Nii Kit kui Lucas läksid talle appi. Kui Alicia rooli istus, vaarus Terence autosse. Nad sõitsid sõnagi lausumata minema.
Lucas saatis koertele pilgu. „Mis selle kuti nimi on?” küsis ta.
„Thor ja see on Jazz.”
„Thor, siia!” kutsus Lucas kindlal toonil. Isane koer sörkis Lucase juurde ja jäi tema ees istuma. Lucas sirutas käe. Koer nuusutas ta kätt, vaatas talle otsa.
„Tubli poiss!” Lucas patsutas ta pead. „Võtan selle endale.”
Harper pöördus üllatunult Lucase poole. „Mida?”
„Võtan ta endale. Mul on aed ja ma olen ikka koera tahtnud.”
Becca turtsatas. „Võib, kui lubad, et oled hea koeraisa.”
„Luban.”
Stacey vaatas tiinele koerale silma. Koer näis rahulik ja omamoodi armas, kuigi nii suur, nagu võiks su silmagi pilgutamata pintslisse pista.
„Meie võtame Bay,” lausus ta pikemalt mõtlemata. Vast ehk õnnestub tal midagi koeralt õppida, kui too kutsikad saab. Vähemalt on hea, kui majas on veel üks rase.
„Stacey,” lausus Bunny taunivalt. „Niisuguseid asju ei saa niisama otsustada. Sa pead enne oma mehega nõu pidama. Aga kui Kit ei taha koera?”
Kit vaatas Staceyle otsa. Stacey nägi mehe silmis mõistmist ja tal oli selge, et mees mõistab, mida ta oli mõelnud. Aga ta oleks pidanud ikkagi enne mehe käest küsima – koer on suur vastutus ja tema oli ju päevad otsa laboris.
Kit naeratas talle ja kutsus Bay enda juurde. Koer jooksis tema juurde ja jäi ta ette istuma.
„Kas tahad meiega tulla?” küsis Kit.
Koer kallutas just nagu küsimuse üle mõeldes pead.
Hurmaa plaksutas käis. „Kui vahva. Nagu Hallmarki film. Kogu pere koos.” Ta naeratas Harperile. „Nüüd pead sa laskma tütrel koera endale jätta, sest alles on vaid üks. Mul tulevad kohe pisarad silma.”
„Minul samuti,” pomises Harper. „Becca, me võtame koera ainult siis, kui sina tema eest hoolitsed. Ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Sinul tuleb teha kõik. Kui sa seda ei tee, siis koera ei saa. Selge?”
„Teen, emm. Küll näed. Teen kõik ise.”
„Tahaksin sind uskuda,” alustas Harper, kuid sai siis pidama. „Olgu. Vaatame kogu selle varanduse üle ja otsustame, mis läheb kuhu. Kas vanatädi Cheryl jättis ka mingid juhised?”
„Neid on terve raamat,” ütles pisaraid pühkiv Becca innukalt. „Nad oskavad igasuguseid lahedaid asju. Küll sa veel näed.”
„Uurin natuke tiinete koerte kohta,” ütles Kit. „Me saame kutsikad.”
Ja beebi, mõtles Stacey, mõistes, et praegu ei tulnud emale lapsest rääkimine kõne allagi. Nagu Harper oli öelnud, tal kas vedas kohutaval kombel või ei vedanud üldse. Ta ei osanudki öelda, kumba pidi see oli.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.