Ta lõikas pikale saiale pikkupidi vao sisse. Lucas toetus laua vastu.
„Sa imetlesid teda.”
„Jah. Vägagi. Ta oli minu vastu alati nii hea.”
„Bunny ei talunud teda ja oli teie suhte pärast kade.”
Harper vahtis talle otsa. „Kuidas sa seda tead?”
„No kuule! Teist sellist inimest, kes peaks traditsioonidest niivõrd kinni, pole olemaski, ja tema on veendunud, et kui sa ei küpseta leiba ise, vaid ostad selle poest, siis jätab päike hommikul tõusmata. Bunny on kodu ja kodukolle. Vanatädi Cheryl oleks Bunnyl närvid püsti ajanud. Ja ta oleks seisnud kõigi Bunny veendumuste vastu.”
„Nad ei saanud just kõige paremini läbi,” tunnistas Harper. „Viimase paari aasta jooksul ei olnud ma tädi Cheryliga nii tihti ühenduses kui varem. Mina arvasin, et tal on tegemist. Sain alles pärast tema surma teada, et ta oli olnud haige.”
Harper tundis ikka veel süümepiinu, et ei olnud asja lähemalt uurinud. „Ta ei tahtnud teistele tüliks olla ega midagi sellist. Soovin, et oleksin saanud olla talle toeks.”
„Kas ta elas üksi?”
„Ei, tal oli Ramon.”
Lucas kergitas kulmu. „Ramon?”
„Mis armukestesse puutus, siis meenutas tädi Cheryl pisut sind.”
„Väga tubli. Miks sa tema mälestusteenistusele ei sõitnud?”
Harperil olid kõik seltskondlikult korrektsed vastused varnast võtta, aga Lucasele pahvatas ta endalegi ootamatult välja tõe.
„Grass Valleysse sõit võtab peaaegu terve päeva ja ma ei tahtnud olla nii pikalt samas autos koos Terence’i ja temaga.”
„Aliciaga?” küsis Lucas mesimagusalt. „Kas on mingi põhjus, miks sa ei suuda tema nime suhu võtta?”
„Jah. See on nagu paha vaim. Kui võtad tema nime liiga sageli suhu, omandab ta kohutava väe ja teeb uskumatuid asju. Olen ettevaatlik.”
„Maailm on sulle selle eest tänulik.”
„Ja peabki olema.”
Harper sai saia määrimisega valmis. Lõiganud saia viiludeks, mähkis ta selle fooliumisse, nii et see oli ahjupistmiseks valmis.
„Kas loodad vanatädi Cherylilt midagi saada ka?” küsis Lucas.
„Ei. Me olime sõbrad ja minule piisab sellest.”
Harper tõstis sahvris jahu sõela sisse ning leidis sobiva šablooni. Tegelikult on lihavõtted alles pühapäeval, aga tema tahtis teha tütre koju saabumise puhul midagi toredat.
Lucas oli talle õue järgnedes vait. Harper seisatas kõnnitee otsas, pani šablooni betoonile, ajas end sirgu ja keeras ettevaatlikult sõela vänta.
Jahu langes šabloonile. Kui Harper selle maast üles võttis, oli kõnniteel täiuslik jänese käpajälg.
Lucas tegi auto poole sammudes ümber Harperi ringi. „Sa ajad hirmu nahka, Harper Szymanski. Näeme paari tunni pärast.”
„Koos Granaatõunaga.”
„Hurmaaga.”
„On see tõesti oluline?”
Lucas istus oma valgesse Mercedes-kabrioletti, keeras end Harperi poole ja tegi talle silma. „Ausalt öelda ei ole.”
KOLMAS PEATÜKK
STACEY rahustas end, et kõik laabub. Teaduslikud uurimused olid tõestanud positiivse mõtlemise väge. Kui tulemus oli ebakindel, aitas optimistlikele väljavaadetele keskendumine kehal lõdvestuda ja meeli selgitada. Vastasel juhul halvaks hirm mõtlemisvõime – nagu temaga just praegu oligi.
„Ta lööb mu maha, kui ma talle lapsest räägin,” pomises ta roolis istuva Kiti poole vaadates.
„Bunny ei teeks iial midagi sellist. Sa oled ta tütar ja ta armastab sind.”
„Ta on minus pettunud. Ta saadab mulle pilgu, mis paneb mu tundma end saamatuna ja tühisena, just nagu ma oleksin valmistanud talle tohutu pettumuse. Ja siis räägib ta, et minuga pole kõik päris korras.”
Kit võttis tal käest. „Sul pole midagi viga, Stacey. Sa oled andekas, ustav, hea ja tore inimene.”
„Aga tema hakkab mu peale karjuma ja läheb endast välja.”
Ning just see tegigi Staceyle kõige suuremat muret. Ta ei pruukinud küll emaga läbi saada, aga ei tahtnud emale ka haiget teha.
„Ta ei saa aru, miks sa talle sellest varem ei rääkinud,” lausus Kit vaikselt.
Stacey surus mehe kätt nii kõvasti, kui jõudis. „Ma ei suutnud. Ta ütleb asju, mida ma ei taha kuulda.” Stacey tundis lapse pärast juba niigi suurt hirmu ning ei olnud vaja, et ema ajab olukorra veelgi hullemaks.
Enamik emasid oli mures oma lapse pärast või et sünnitus võib olla raske või et kuidas nad saavad imiku lisandudes oma juba niigi keerulise eluga hakkama. See oli talle mõistetav ja osa neist muredest oli tal ka endal, aga tema tõeline mure – tema tõeline hirm – oli see, et temast pole emana asja.
Laps ei olnud talle reaalsus. Lapse südamelöökide kuulmine oli toonud Kitile pisarad silma, tema oli aga jälginud südamelöökide rütmi ja tugevust ning tõdenud, et see on normaalne.
Ta ei tajunud endas arenevat elu. Jah, ta mõistis, mis tema sisemuses sünnib, aga pelgalt teaduslikult. Emotsioonid olid hoopis teine asi. Ta nägi endas vahendit, kus laps kasvab, kuid ta ei näinud end vastsündinu emana. Ta ei kujutanud ette, et hoiab tütart süles või äiutab teda. Kit rääkis, kui elevil ta on lapse sündi oodates, Stacey aga ei tajunud seda, mis lapse sünniga kaasneb.
„Ma pean selle lihtsalt üle elama,” sosistas Stacey, pidades silmas nii emale rääkimist kui ka lapse sündi. „Kui ma näen, kuidas ta reageerib, saab kõik korda.”
„Ja isegi kui ei saa, olen mina su kõrval.” Kit tõmbas käe ära ja saatis talle naeratuse. „Kui Bunny peaks muutuma vägivaldseks, teeb Harper seni katet, kuni me saame põgeneda.”
Staceyl õnnestus hädiselt naeratada. „Sind ei lööks ta iial ega ütleks, et sa oled midagi valesti teinud. Sina oled mees ja seetõttu eriline.”
„Kui hea on olla mina.” Kiti naeratus kustus. „Ma tean, et olen seda varemgi küsinud, aga tahan olla päris kindel, et sul pole midagi selle vastu, et Ashton meie juurde kolib.”
Teemamuutus oli teretulnud, kuid ajas Stacey segadusse. „Miks ta peaks endast probleemi kujutama?”
Kit peatas auto Harperi maja ees ja lülitas mootori välja. Ta keeras end Stacey poole. „Sa ju õieti ei tunnegi teda. Ta elab kogu suve meil. Laps sünnib juuni lõpus. Enamik naisi peaks sellist asja probleemiks.”
Kiti peale võis iga ilmaga kindel olla, tema õe peale aga sugugi mitte. Õde oli veetnud suurema osa elust narkotaastusravikeskustes. Aeg-ajalt käis Stacey peast läbi mõte, et ta oleks pidanud valima erialaks sõltuvused. Ajul oli imeline omadus keskenduda naudingutele.
Kiti õe elustiil oli mõjunud ta poja elule laastavalt. Ashton oli elanud siis, kui ta ema tegeles oma probleemidega, sõprade ja kaugete sugulaste juures. Kit oli üritanud aastate jooksul saada poissi enda juurde Californiasse elama, aga õde ei andnud selleks luba.
Nüüd, kui Ashton oli kaheksateist, oli ta vaba tegema