„Selle peale ei taha ma üldse mõeldagi,” tunnistas Harper. Ta ei tahtnud mõelda ei selle peale, et ta ainus laps kolib kodust ära, ega ka selle peale, et ta peab maksma õpingute ja elamise eest mõnes teises osariigis. „Tegin šokolaadikoogi.”
„Selles ma ei kahtlegi. Mis kell õhtusöök on?”
„Terence ütles, et nad jõuavad kella nelja ja viie vahel, nii et vast pool kuus või kuus.”
„Olen kohal.” Lucas vaatas segamini köögis ringi. „Ja see uhke õhtusöök on lisaks homsele lihavõttepidusöögile?”
„Muidugi. Need kaks asja pole omavahel üldse seotud.”
„Ja me ei võinud üht neist ära jätta?”
„Nalja teed või? Kuidas sa üldse võid midagi sellist küsida?”
„Jah. Sul on õigus. Mida ma küll oma arust mõtlesin?”
Harper raputas riivjuustu lasanje peale ja heitis pilgu kellale. Kell oli peaaegu kolm. Küllap võis riskida sellega, et jätta lasanje seniks köögilauale, kuni see veerand viis ahju läheb. Saia oli ta küpsetanud mitme päeva eest ning oli juba ühe pätsi üles sulatanud. Küüslauguvõi oli valmis ja salat külmikus. Sinna tuli veel vaid kaste peale valada ja ongi valmis. Laud oli veel katmata. Ta pöördus taas Lucase poole.
„Kas sa tuled kaaslasega?”
Lucase suunurk kerkis. „Hurmaaga.”
Harper pühkis käed rätikusse. „Nalja teed või? Kas see on ta pärisnimi?”
„Nii on ta juhiloal kirjas.”
„Ja sina nägid seda sellepärast, et kontrollid enne nendega käima hakkamist nende isikutunnistust?”
„Ma tahan olla kindel.”
„Et nad pole alaealised või et nad pole liiga vanad?”
„Vahel mõlemat.”
„Bioloogiast saan ma aru,” ütles Harper, uurides meest teiselt poolt köögisaart. „Noored ja terved naised annavad parimad järeltulijad. Aga me ei ela ju enam koopas. Sul on Mercedes. Kui sa oled evolutsiooni käigus nii palju edasi arenenud, et saad hakkama kiirteel sõitmisega, siis võiksid ju käia ka naistega, kes on sinuga enam-vähem ühevanused. Ma ei pakugi, et mõne vana naisega, aga vast ehk kolmekümnendates.” Ta läks sahvrisse, et tuua sealt väike karp küpsiseid, mis ta oli Lucase jaoks kõrvale pannud.
„Ükskõik,” ütles ta kaunistatud karpi Lucasele andes. „Sa ei pea sellele küsimusele vastama ja minul ei ole vähimatki õigust sinu eraelu kohta küsimusi esitada. Mina olen kõigest su teenusepakkuja.”
„Ja kingid mulle küpsiseid.” Lucas uuris paela ja kaunistusi. „Väga ilus, aga ma oleksin rahul olnud ka kileümbrisega.”
„Siin pole niimoodi tavaks.”
„Ja see on üks osa sinu probleemist.”
„Tean. Kahjuks on aga teada ja selle vastu midagi ette võtta kaks erinevat asja. Mine pese käed ära, siis võid aidata mul lauda katta.”
„Saab tehtud.”
Lucas pesi käed ja läks söögituppa Harperile appi. Harper mäletas, kuidas nad olid Terence’iga siinkandis maja otsinud. Nad jätsid mitu maja tähelepanuta, kuna söögituba polnud küllalt suur. Kui Terence juhtis ta tähelepanu tõigale, et nende pere pole ju nii suur, tuletas Harper talle meelde, et tal on tohutu suur söögilaud, puhvet ja serveerimislaud, mis peavad söögituppa ära mahtuma. Terence oli torisenud midagi selle kohta, et Harperil on liiga palju nõusid, ja aeg-ajalt leidis Harper, et mehel võis olla õigus. Pärast lahutust müüs ta kaks komplekti ära, kuid tal oli nõusid ikkagi rohkem kui mõnes keskmises kaubamajas.
Tavaliselt käigus olevad nõud olid valged, nii et neid sai kasutada kõigi pühade või sündmuste puhul. Ta uuris laudlinu ja salvrätte ning mõtles jänkudega komplektile, millega kavatses järgmisel päeval laua katta.
„Beccale meeldib roosa,” pakkus Lucas. „Kas roosa pole mitte kevadine värv?”
„On küll ja see võiks isegi sobida. Suur tänu.”
Harper võttis kapist heleroosa laudlina ja sinna juurde kuuluvad salvrätid. Aktsendina kavatses ta kasutada kuldset ning pisut tumerohelist. Õhtusöögil osalevad Bunny, Becca, Lucas, Puuvili, Kit ja Stacey ja tema ise, nii et kokku seitse.
Ta ulatas laudlina Lucasele ja otsis kapist seitse tumerohelist taldrikualust. Muu oli lihtne: seitse kuldset alustaldrikut, seitse komplekti kuldseid nuge-kahvleid, kõige ilusamad kristallklaasid, valged taldrikud. Tal oli kollektsioon erinevate mustritega salatitaldrikuid ning kaheksal neist oli kuldne serv. Salvrätihoidjad teeb ta ise, ehtides lihtsad hoidjad siidlilledega. Tal oli kolm klaasist küünlalampi, mille põhi oli kuldne.
Ta jättis Lucase lauda katma ja läks käsitöötuppa, et heita pilk varudele. Tegelikult oleks ta pidanud planeerima lauakatmise juba paari päeva eest, juhuks kui midagi on juurde vaja. Nüüd tuli lihtsalt improviseerida.
Ta lülitas liimipüstoli sisse ja leidis suurest siidlillekotist mitu roosat õit ja rohelisi lehti. Loomulikult oli tal klaashelmeid ja palju paelu. Kümme minutit hiljem oli ta kinnitanud viimase lille läbipaistvale plastist salvrätihoidjale – neid oli ta ostnud hulgi. Ta võttis koti värviliste klaashelmeste ja paeltega ning oleks söögituppa tormates peaaegu Lucasega kokku põrganud.
„Mida sa teed?” küsis Lucas pigem naerdes kui murelikult.
„Ehin lauda. Too sina palun need küünlaalused.”
„Sul on midagi viga,” ütles Lucas lampe võttes ja nendega tagasi elutuppa minnes. „Sinu käsitööd ei too sulle sentigi sisse, aga sellele vaatamata on sul selle tarbeks arutult suur tuba. Samal ajal on su kabinet tillukeses magamistoaurkas.”
„Vahel on mul töö jaoks ka käsitöötuba vaja,” vastas Harper, üritades kõigest väest mitte tunduda nii, nagu ta kaitseks end. „Näiteks kui teen tööd peokorraldajatele.”
„Räägi seda kellelegi teisele. Harper, sind ei võta keegi tõsiselt enne, kui hakkad end ise tõsiselt võtma.”
Harper mõtles laual ootava arvehunniku peale ning selle peale, kuidas iga kuu oli raske ots otsaga kokku tulla. Ta tunnistas, et põhjus oli majas. Ta oli tahtnud, et maja jääks pärast lahutust temale – et Becca ei peaks kolima uude elukohta. Ja ta ei tahtnud, et ta oleks sunnitud maja pärast Becca kaheksateistkümneaastaseks saamist maha müüma. Terence’i välja ostmine oli nullinud tema poole nende ühisest varast, mis tähendas, et Terence oli saanud kogu raha, säästud ja enamiku pensionifondist. Tema sai vastutasuks sisuliselt üksnes maja.
„Ma suhtun oma sissetulekutesse väga tõsiselt. Mingil hetkel viin kontori käsitöötuppa, aga veel mitte. Käsitöötuba pakub mulle rõõmu.”
„Kahtlen selles. See tuletab sulle pidevalt meelde, et sa pead olema täiuslik.”
See tõde tabas Harperit ootamatult ja tekitas piinlikkust ning pani ta end kaitsetuna tundma. Just nagu oleks Lucas sisenenud tema vannituppa.
Lucas oli juba kord selline. Mitte selles mõttes, nagu oleks teda kuskil ootamatult tabanud, aga see mees oli aeg-ajalt ebamugavust tekitavalt läbinägelik.
Nad läksid söögituppa, kus Lucas pani klaasist küünlalambid puhvetile. Harper sidus enne küünlalampide lauale panemist neile ümber roosad ja kuldsed paelad. Piserdanud laua keskele klaashelmeid, uuris ta tulemust.
„Väga ilus,” kinnitas Lucas. „Becca jääb kindlasti rahule.”
„Bunny kurdab, et ma pole küllalt vaeva näinud.”
„Kas tahad, et tegelen temaga ise?”
„See sul ei õnnestu,”