Stacey oli olnud nõus minema. Ta pidas sageli konverentsidel ja sümpoosionidel ettekandeid ega kartnud rahva ees esinemist. Tema assistent Lexi oli aidanud tal panna kokku ettekande, mis ei eeldanud erilisi eelteadmisi ei patoloogiast ega ka loodusteadustest. Tundus, et see pakkus õpilastele huvi, kuid selle päeva suurim üllatus oli olnud Kitiga kohtumine.
Stacey oli leidnud end tema lähedusest segaduses olevat ja kui Kit oli kutsunud ta kohvi jooma, oli Stacey nõusse jäänud. Kohvijoomisest arenes välja pikk nädalavahetus ja kui nad olid käinud kolm nädalat, kolis Kit Stacey juurde.
Stacey polnud kunagi elus niimoodi ülepeakaela armunud. Veelgi olulisem oli aga see, et ta polnud kunagi varem tundnud, et üks mees – kes polnud ta enda sugulane – võiks ta niimoodi heaks kiita.
Kit sai temast aru. Ta mõistis, kuidas Stacey aju töötas, ning Stacey teadmised ja edu ei hirmutanud teda raasugi. Kui tavaelu viis Stacey segadusse, oli Kit talle puhvriks. Kit oli normaalne. Ja sama oluline oli see, et Kit hoolitses tema eest tuhandel väikesel viisil, mis pani Stacey tundma end armastatuna. Kui ta ise üritas samaga vastata, kukkus ta ilmselt robinaga läbi, kuid näis, et see ei häiri Kiti.
„Räägin talle,” pomises Stacey käsil oleva teema juurde naastes.
„Tegelikult pole sul vaja seda teha. Umbes üheksakümne kuue päeva pärast saad lapse kätte. Võib arvata, et siis peaks Bunnyl pilt selge olema. Noh, kui ta tütretütre esimest korda sülle võtab.” Ta tegi pausi, et teed rüübata. „Kui sa just ei kavatsenud ka siis mitte midagi öelda. See tähendab, et me võime ju oodata nii kaua, kuni Joule õpib rääkima ja laseme tal endal Bunnyle rääkida. Enamik lapsi hakkab umbes pooleteist aasta vanuses lauseid moodustama, aga võttes arvesse, et meie tütrel on meie geenid, omandab tema siis ilmselt juba teist keelt. Minu arust võime küll lasta oma tütrel ise vanaemale rääkida, kes ta on.”
Stacey mõistis, et Kit aasib ta kallal. Ning ühtlasi oli talle selge, et see probleem on tema enda tekitatud. Ta ise oli emale rääkimist edasi lükanud. Harperile rääkis ta rasedusest kohe, sest Harper oli ta õde ja nad olid ikka teineteisele toeks olnud. Harperiga polnud keeruline rääkida, ta oli mõistev ja sai aru. Bunny aga mitte. Bunnyl olid väga kindlad seisukohad selles, mida naised peaksid või ei tohiks teha, ning Stacey oli täiesti kindel, et oli siiani kõiki neid reegleid rikkunud. Lapse saamine teeks kõik veelgi hullemaks.
Ühest nädalast oli saanud kaks. Aeg oli möödunud. Stacey oli öelnud Kitile, et ootab seni, kuni amniotsentees on tehtud, aga tulemused olid saabunud juba mitme nädala eest ja Stacey polnud endiselt lausunud emale sõnakestki.
Stacey tõusis püsti ja läks teisele poole lauda. Kit lükkas tooli lauast nii palju eemale, et Stacey sai talle sülle potsatada. Kit võttis tal ümbert kinni, kui Stacey surus näo vastu ta õlga.
„Ma olen kohutav tütar,” sosistas Stacey.
„Ei ole. Sa oled imeline ja ma armastan sind. Ja mis puutub Bunnysse, siis pole midagi teha, kui ta naljast aru ei saa.” Ta silitas Stacey põske, kuni Stacey vaatas talle otsa. „Stacey, ma räägin tõsiselt. Sina teed just seda, mida tahad. Mina toetan sind. Kui sa ei taha sellest üldse kunagi Bunnyle rääkida, pole ka midagi lahti. Aga ma üritan lihtsalt öelda, et mingil hetkel saab ta aru ja mida kauem sa ootad, seda raskem see on.”
„See juba on raske.”
„Seda ma räägingi,” ütles Kit teda suudeldes leebelt. „Söö oma hommikusöök ära.”
„Teen seda. Mina armastan sind samuti.”
Kit naeratas. Stacey läks tagasi oma kohale ja asus sööma. Sest ta pidi lapse tervise peale mõtlema. Ta oli rahul sellega, et on lapse ilmaletoomise vahend – sellega saab ta hakkama. Temale tegi muret hoopis lapsevanemaks olemine. Ta pole ju võimeline ema olema. Tema polnud samasugune nagu teised naised, tema ei tahtnud sama mis teised naised. Temal olid hoopis teised prioriteedid ja võib arvata, et kui poleks ema, siis ei häiriks see teda sugugi.
Sest Bunny teadis, et Stacey ei ole samasugune nagu teised, ning toonitas seda pidevalt. Kui ema lapsest teada saab... Noh, võib ette kujutada, mis siis sünnib.
„Räägin talle homme õhtusöögi ajal,” ütles Stacey.
„Väga hea.”
See oli Kiti viis öelda: Ära üldse loodagi, et ma su juttu usun, aga räägi pealegi, kui see aitab sul end paremini tunda.
„Ema vihastab, et ma pole talle sellest varem rääkinud.”
„Seda kindlasti.” Kit naeratas talle. „Aga ära muretse. Ma ei lase tal sulle liiga teha. Ausõna.”
Stacey teadis, et Kit mõtleb öeldut tõsiselt, et mees annab endast parima tema kaitsmiseks. Probleem polnud mitte selles, nagu võiks ema talle füüsiliselt liiga teha, vaid selles, mida Bunny ütleb. Bloomide perekonnas olid tõeliseks relvaks sõnad ja laskemoonaks ootused. Ülejäänud maailm pidas Staceyt hinnatud ja andekaks teadlaseks. Bunny aga nägi temas üksnes tütart, kes hakkas kõigis tõsisemates küsimustes normidele vastu – ehk siis teisisõnu nägi Bunny temas läbikukkumist. Mida küll ema ütleb, kui kuuleb, et tütar on juba kuuendat kuud lapseootel ega ole sellest sõnagi rääkinud?
1 Schrödingeri kass on mõtteline eksperiment, mille kavandas kvantmehaanikat käsitlevate töödega kuulsaks saanud Austria füüsik Erwin Schrödinger – Tõlk.
TEINE PEATÜKK
HARPER heitis pilgu kalendrisse kontrollimaks, mis tal on vaja sel päeval ära teha. Kuna oli kuu lõpp, tuleb saata klientidele tehtud tööde eest arved. Lisaks sellele tuleb saata e-kiri Blake’ile ja meenutada talle, et kahe nädala pärast on ta ema sünnipäev. Tal oli kingituse osas juba mitu mõtet, juhuks kui Blake peaks tema abi vajama.
Ta saatis Blake’ile kirja. Blake oli Boengi firmas müügijuht, kelle töö seisnes mööda maailma ringi reisimises. Ta müüs überrikastele lennukeid ja kandis hoolt, et lennukite sisustus oleks just selline, nagu kliendid soovisid. Harperil polnud aimugi, millises maailmanurgas Blake võiks parasjagu viibida või kellega kohtuda, aga kõik see tundus väga põnev. Harperi silmis oli Blake müügimaailma James Bond.
Harperi püsikliendid olid Blake, Lucas, koomikuks hakanud endine meditsiiniõde Misty, peokorraldaja Cathy ja Mischief Bay linn. Kui ta oma ettevõtte asutas, polnud tal aimugi, mida ta teeb. Teinud läbi pool tosinat täienduskursust, oli ta saanud selgeks mitu arvutiprogrammi ja omandanud mõne programmi kohta algteadmised, ta oskas esitada äritegevuseks vajalikke dokumente, teha elementaarset raamatupidamist ja maksta makse. Oli sündinud firma Harper Aitab.
Tema esimene klient oli Lucas. Harper oli kohtunud Lucasega ühe tuttava kaudu. Lucas oli saanud teenistuskohustuste täitmisel haavata ja pika paranemisprotsessi ajal olid tal kuhjunud maksmata arved ning ta vesi ja elekter oli välja lülitatud. Pärast paranemist oli ta otsustanud lasta kellelgi teisel oma elu detailide eest hoolitseda ning palganud Harperi. Blake oli leidnud ta täiesti üllatavalt Facebooki reklaami kaudu ning Misty oli üks õdedest, kes oli Lucase eest hoolitsenud.
Mischief Bay linn oli avaldanud Internetis üleskutse esitada reklaamimaterjalide koostamiseks ja saatmiseks hinnapakkumised. Harper oli saatnud oma hinnapakkumise ning edastanud oma tööde näidised – ja saigi selle töö endale.
Selle looga kaasnes lõbus tõik, et Harper oli asutanud oma ettevõtte sellepärast, et tal puudusid kontoritööoskused. Nüüd olid tal kontoritööks vajalikud teadmised ja oskused olemas, kuid ta avastas, et ei tahagi kuskile kandideerida. Temale meeldis ise oma tööaega reguleerida ning olla tütre jaoks olemas, kuigi Becca ei tundnud viimasel ajal ema vastu erilist huvi. Aga Harper oli kodus olemas, juhuks kui tütar peaks teda mingil hetkel vajama.
Harper läks kööki