laskis Alexi lahti nii järsku, et too kaotas tasakaalu ja potsatas sabasseisjate üldiseks rõõmuks istuli. Kristoffer jätkas mööda Engelbreksgatanit oma jahedat koduteed. Saatjaks tunne, et ta pole oma kehas.

      „Ma teen avalduse, et sa kasutasid vägivalda,” kõlasid kadeti sõnad talle järele.

      Kristoffer Bark ei keeranud ringi. Tagantjärele polnud tal meeles, kuidas ta koju sai. Kõik oli lihtsalt must.

      Kui Kristoffer oma halvatusest toibus, istus ta Tybbles elutoa diivanil. Ta läks duši alla, ehkki tundis, et on rampväsinud, tegi endale tassi kohvi ja helistas haiglasse. Ella seisund oli raske, kuid stabiilne. Ta leppis õega kokku, et kui midagi muud haiglaravi vajavat ette ei tule, läheb ta homme pärast lõunat Ellale järele. Ta lootis kogu hingest, et Ella jääb turvalisse keskkonda, nii et ta ise saab kogu lihavõttepühade aja Vera otsimisele pühendada.

      Kristoffer seadis ennast magamaminekuks valmis. Pani mobiili kella kolmveerand kuueks äratama, et päikesetõusu ajal Hjälmareni ääres olla. Oli nädalavahetus. Ta peab rannas sealt edasi otsima, kust ta juukseklambri leidis. Enne voodisse pugemist luges ta teksti-TV-st viimaseid uudiseid. Lamas tükk aega avasilmi ja vahtis lakke samasuguse ebareaalsuse tundega nagu ennegi. Ta oli omadega täiesti läbi ja ometi oli võimatu end lõdvaks lasta. Klaas veini oleks närve rahustanud, aga ta tahtis kaine olla, kui äkki haiglast helistatakse, et Ellal on halvemaks läinud.

      Ella liigne napsitamine oli Kristofferist peaaegu täiskarsklase teinud. Muidugi, nad pole enam abielus. Tema pole kohustatud Ella eest hoolt kandma. Aga kes teine seda siis teeks? Ühiskonna turvavõrgustik on suurema silmaga, kui arvatakse, ja paljud kukuvad sellest läbi ning lähevad põhja. Niimoodi sõnastas ta selle iseendale. Teadmatus sellest, mis nende tütrega juhtus, sundis Ellat tegelikkuse eest pagema. Ta ei tulnud kahetsuse ja luupainajatega toime. Kui Kristoffer ainult suudaks kadumise ära lahendada, suudaks Ella ehk paraneda ning jaksaks elus olla. Ühine õnnetus sidus neid kokku sama kindlalt, nagu oleksid nad ikka veel abielus, ning Kristoffer ei saa enne vabaks, kui Ella on võimeline ise endaga hakkama saama.

      Kristoffer tõusis üles, laskis klaasi vett täis, jõi selle köögiakna all ära ja vahtis öhe, majaridu ja tühja mänguväljakut. Frimises nähtud kaunis naine, kõditav mõte sellest, mis oleks võinud juhtuda, kui ta oleks küsinud, kas naine soovib tema lauda tulla, oleks olnud meeldiv mälestus, mille saatel magama jääda. Ent nüüd oli kõik lõppenud piinlikult ning ta peletas eemale iga mõtte naisest, tema imelisest figuurist ja peibutavast naeratusest.

      Kristofferil oli vaevu meeles, millal ta viimati kellegagi seksis. Välja arvatud too katastroofiline eksitus Gaby Widega napilt kuu aega tagasi. Ta oli prokuröri sängi maandunud sulaselgest kurnatusest pärast Vera otsimist. Gaby motiiviks oli olnud kättemaks oma truudusetule mehele. Kristofferi motiiv oli olnud ähmane. Kui suguakt läbi sai, oli ta nutnud ja Gaby oli teda lohutanud. Kohmaka katse seksida oleks Kristoffer kõige parema meelega igaveseks unustanud. Ja aastad enne seda, lahutuse ja Vera kadumise öö vahepeal, olid kahvatuvad fantaasiad. Ta polnud kohanud kedagi, kellega püsivat suhet luua, ja see oli tema enda süü. Ta töötas liiga palju ning muretses liiga palju nii Vera kui ka Ella pärast.

      Veraga polnud kunagi kerge olnud, seda pidi Kristoffer endamisi tunnistama. Kui Vera oli söömast keeldunud, olid asjasse sekkunud koolipsühholoog ja lastepsühhiaater. See juhtus just enne lahutust ning täiskasvanutel soovitati püüda söögiajal mitte tülitseda. Vera oli siis kaheteistkümneseks saanud ja otsustanud Kristofferi juures elada, ehkki muretses ennast Ella käekäigu pärast haigeks. Kristofferi puhul ei olnud Vera mitte millegi ees risti ette löönud ja oli julgenud provotseerida. Terve oma teismeea oli ta piire kombanud. Kui Kristoffer ütles, et kell kaks öösel üksinda linna pealt koju tulla on ohtlik, tegi Vera seda nimme, et Kristoffer muretsema hakkaks ja talle järele tuleks. Ent kogu selle trotsi taga olevat tegelikku küsimust adus Kristoffer liiga hilja: Isa, kas sa armastad mind? On sul minu jaoks aega või on töö sulle tähtsam kui mina?

      Kristoffer läks magamistuppa tagasi ja puges uuesti voodisse. Silmad harjusid hämarusega. Toas ei läinud kunagi täiesti pimedaks, kui tänavalaternate valgus ribakardinate lamellide vahelt ja väikestest aukudest sisse pressis. Magamisasendit oli võimatu leida. Linad läksid käkru. Viha enam ei olnud, kuid silme ees rändasid ikka veel tumedad varjud, ning tunne, et ta pole oma kehas, tuli tagasi. Talle tundus, nagu hõljuks ta väljaspool oma keha, selle kohal lae all. Säärases seisundis oli ta halvatud, ei suutnud sõrmeotsagi liigutada või silma pilgutada. Olukorras, mis ajas hirmu nahka. Ta polnud nendest seikadest iialgi kellelegi rääkinud. Ainus, mis ta teadis, oli see, et sellele eelnes alati kontrollimatu viha, mis läks üle metsikuks raevuks. Mõte sellest, et ta hakkab vaimuhaigeks jääma, hirmutas teda rohkem kui miski muu. Kuid siiski õnnestus tal millalgi pärast südaööd magama jääda.

      Kui ta vaikse laupäeva hommikul kella peale ärkas, valdas teda pigem ähmane kahjutunne. Unes oli ta olnud kusagil mujal kui oma tolmuses kolmetoalises – lebanud aasal teki peal, pea tolle kauni naise süles, ning naine oli tema juukseid silitanud ja lubanud, et kõik läheb hästi. Naine oli tal käest kinni võtnud ja juhatanud teed läbi mererohust metsa, mis nende sammude ees paindus, kui nad põhja mööda kõndisid. Ta oli vett sisse hinganud ning tundnud, et see on jahe ja mõnus. Kaldale jõudes teadis ta, kus nad on. Nad seisid pilliroopuhmaste vahel tollel rannaribal, kust ta juukseklambri oli leidnud. Liiva sees olid jalajäljed, ning tema teadis ilma lähemalt uurimatagi, et need on Vera omad. Unenäos oli ta olnud väljaspool oma keha ning saanud vaadata ennast otsekui läbi õhukese filtri. Näinud, kuidas huuled liiguvad ja suu hääletult pärani läheb, kui ta tormile vastu karjus nagu eile. Ta oli näinud omaenese moondunud nägu ja silmanud pisut eemal Denise’i koos koeraga. Sel hetkel oli too olnud nii Vera moodi, et kohtudes kaotas ta täielikult kõnevõime. Heledad juuksed, sirge rüht ja silmad, näokuju ja veel midagi, millele ta ei osanud nime anda. Ta oli Vera kadumise ajal Denise’iga rääkinud ja siis oli teda samamoodi hämmastanud see, kui sarnased nad on, kuid see tunne ei olnud sama tugev kui tänahommikusel kohtumisel.

      Frimises olnud tumedapäine naine, kes unenäos endiselt tema käest kinni hoidis, ei olnud lahti lasknud. Isegi mitte siis, kui nägi, kuidas ta muutus möirgavaks koletiseks, kes tormile vastu röökis. Naine oli käskinud tal järele mõelda. Kas sa jälgi näed, saad sa mustrist aru?

      Ent tema ei näinud, ei saanud, kuidas naine ka ei püüdnud.

      Kristoffer raputas ennast unenäost üles. See ajas segadusse, kuid unenäod on juba kord säherdused.

      1 Gunvald Larsson on Sjöwall/Wahlöö Martin Becki lugude üks peategelasi. [ ↵ ]