1 Saksa päritolu Rootsi aadlik, 1434–1436 toimunud talurahvamässu ehk Engelbrekti ülestõusu juht. [ ↵ ]
3
TYBBLE KESKUS polnud suurel reedel sündmuste keskpunkt. Kristoffer Bark parkis auto suletud ICA poe telliskivifassaadi ette, poel oli olnud ilmselge ökoloogiline kallak. Tema oli olnud truu klient kuni viimase päevani, kui omanik oli sunnitud alla andma võitluses piirkonnas avatud ICA Maxiga.
Ent Örebro linnasüdamest paar kilomeetrit eemal võitles Tybble keskus edasi. Kolmekorruseliste majade ridade vahel olid mänguväljakud, taaskasutatavate jäätmete kogumispunktid ja liiga vähe parkimiskohti. Igal õhtul käis otsekui tühja tooli mäng, kus kõik kohtade pärast võitlesid ja keegi alati ilma jäi. Seal oli kaks juuksuritöökoda, hea restoran ning armas kondiitri- ja pagariäri, mida pidas noor naine. Tema tordid ja küpsetised olid kunstiteosed ning saiad kindlasti ühed paremad nendest, mida Kristoffer kunagi söönud oli.
Oli hakanud uduvihma sadama. Kristoffer pani autouksed lukku ja hakkas oma Drakenbergsgatanil asuva korteri poole astuma. Luitunud kolmetoaline kolmandal korrusel, lifti ei olnud. Ta oli ikka veel tänu võlgu kolleegidele, kes olid aidanud tal mööblit üles tassida, kui tema ja Ella lahku läksid ning tema koos tollal kaheteistkümneaastase Veraga sinna kolis. Ta oli arvanud, et see korter on ajutine lahendus, kuid kolmteist aastat hiljem elas ta endiselt seal. Inimene teeb plaane, aga asjad ei lähe kunagi nii, nagu kavatsetud. Sa järgid väikseima vastupanu seadust, kuna ei jaksa võtta uut suunda, kui politseitöö nõuab kogu jõu.
Ta tõstis pilgu ülespoole ja laskis imepeenel uduvihmal nägu jahutada. Vaatas ringi. Üle Rudebecksgatani viiv tarbetu sild ei lakanud teda imestama panemast. See seisis otsekui monument sellele, mida ta oli just nentinud – et asjad ei lähe nii, nagu plaanitud. Selles piirkonnas elatud aastate jooksul ei olnud ta näinud ainsatki inimest, kes oleks üle tänava minekuks mööda 72 trepiastet üles-alla käinud, kui sai hoopis otse üle tee minna. Ta ei taibanud, mismoodi olnuks mõeldav, et lapsevankri, jalgratta või käimisraamiga inimesed üle silla pääsevad. Vahest saaks rajatist kasutada välivõimlana neile, kellele meeldivad step-up-harjutused.
Trepikojas oli kohvi ja sigaretisuitsu lõhn. Keegi oli pannud üles teate vägivallavastase naabrivalve kohta. Julge hoolida, julge küsida. Kui Kristoffer kuidagi kahest teed tõkestavast lapsevankrist mööda sai, läks ta kiiresti trepist üles ja keeras oma ukse lukust lahti.
Talle lõi vastu süüdistav vaikus. Sa oled üksi, sest keegi ei jaksa sind enam välja kannatada. Märgi kingi jalast võtmata läks ta elutuppa, haaras puldi ja pani teleri mängima. Taustal Friends Arenat silmates taipas ta, et saade räägib ühest Solna hooldekodust. Reporter kommenteeris videolõiku.
Tundmatul mehel, kellel õnnestus tungida kinnisesse psühhiaatriaosakonda, oli valge kittel ja uksekaart. Koristaja tabas ta arhiivist, kus hoitakse paberkandjal haiguslugusid. Üks haiguslugu varastati. Mehel läks korda enne politsei tulekut hoonest välja pääseda.
Sellele järgnes seosetu stuudiovestlus, kus kõik ägedalt üksteisele vahele rääkisid ja keegi ei saanud oma mõtet lõpetada. Suure reede ülejäänud saatevalik oleks võinud ka kõige elurõõmsama inimese enesetappu kaaluma panna. Filosoofiline saade surmast, Kristuse kannatuste tee Kolgatale ja „Kohtutäitur heidab pilgu peale”. Täiesti arusaamatu, et tehakse saateid varade arestimisest, kus inimeste kannatusi ja häbi kasutatakse ära teistele meelelahutuse pakkumiseks. Kristoffer lülitas teleri välja ja pani arvuti tööle, et muusikat kuulata. Need olid Vera lemmiklood, playlist, mille tütar oli aasta enne kadumist talle jõulukingiks kokku pannud. „Blurred Lines”, „When I Was Your Man”, „Wake Me Up”.
Kristoffer läks Vera tuppa, kus polnud muutunud midagi sellest ajast saadik, kui tütar oli hakanud asju pakkima, et Rasmusega kokku kolida. Mõni täistuubitud kast oli endiselt pööningul. Kõik oli seal ja siis seisma jäänud.
Lai, valge päevateki ning igat värvi ja kuju patjade kuhjaga voodi oli alles. Kirjutuslaud akna all oli sellest saadik puutumata, kui Vera viimati arvutiklahve klõbistas, ja kitarr seisis nurgas seina najal. Üks Hampetorpist pärit trubaduur, Rasmuse sõber, oli Vera akorde mängima õpetanud. Ta oli andnud Verale Örebro Brunnsparkenis toimunud kontserdi plakati. Tema nimi oli Sonny ja pildi peal teda polnud. Tema nimi oli kõige all nende soojendusbändide seas, kes pidid mängima enne tõelise tõmbenumbri Kenti esinemist. Plakat oli ikka veel riidekapi ukse siseküljel. Vera oli unistanud laulukirjutajaks saamisest. Lapsepõlves oli ta laulutunde võtnud ning üheksanda klassi lõpuaktusel soolot laulnud. Siis oli isegi Ella pisarateni liigutatud olnud.
Kristoffer lahkus Vera toast. Ta süütas köögilaual messingist küünlajalas küünla, nagu tal igal õhtul tavaks oli, et mõtteid koguda ja tütre mälestust austada. Tollest saatuslikust ööst, kui Vera kadus, oli möödas viis põrgulikku aastat ning tema igatses tütre järele igal ärkvel oldud minutil.
Vihma sadas. Ent ta paotas siiski akent, vajus laua äärde kössi ja vahtis küünlaleeki. Maagilisel kombel oli ta tihti anunud, et tütar annaks talle kuidagi märku, olgu ta siis elus või teispoolsuses. Ja mõnikord oligi Vera seda teinud. Esikusse jäetud portfell võis mingil seletamatul moel köögilaual olla. Kord oli üks Kristofferi king olnud vannitoa prügikastis ning ükskord oli Vera rumalat nalja teinud ja elutoa pika tumehalli kardina sõlme sidunud. Kristoffer polnud sellest loomulikult kellelegi rääkinud. Inimesed arvaksid, et ta on hulluks läinud.
Puhu küünal ära, siis ma tean, et sa oled elus, ütles ta mõttes Verale. Ent midagi ei juhtunud ning Kristoffer tõusis, võttis märjad üleriided seljast ja laskis vanni vett täis. Kui ta uuesti kööki küünalt ära puhuma läks, oli see kustunud. Aknast sisse hoovav jäine tuuleiil võis sellele kaasa aidata, aga ta ei olnud kindel. Tal oli nii imelik tunne, nagu paneks keegi ettevaatlikult sooja käe tema pea peale ja silitaks lohutavalt ta juukseid. Sel hetkel oli ta veendunud, et Vera on seal.
Ta otsis mälust tütre minevikust kostvat häält. Ta võis ikka veel kuulda Vera naeru, tema erutatud kaitsekõnet, kui ta väitis, et tal on õigus oma otsuseid vastu võtta, ja sosistavat hirmunud häält, kui ta palus luba nende juures suures voodis magada, kuna tema riidekapis olevat ahvikoll. Kui vana ta võis siis olla? Võib-olla neli. Muidu oli ta olnud julge ja rääkinud kõigiga ning läinud ükskord ilma luba küsimata ühe teise tüdrukuga kaasa. Kristoffer oli alati pabistanud, et Veraga võib midagi juhtuda, see tunne oli juba siis tugev olnud. Sinu lapsega ei tohi midagi juhtuda. Kui nad suurtel rahvakogunemistel käisid, kirjutas ta oma mobiilinumbri pastakaga Vera käsivarrele ja manitses. Kui sa ära eksid, siis lähed mõne lapsevankriga ema juurde ja palud abi. Sa ei tohi ükspuha kellega rääkida, anna ausõna.
Kristoffer tõusis köögilaua tagant ja läks elutoa pikiseinal oleva suure Hjälmareni ümbruse kaardi juurde. Ühtegi muud pilti või nipsasja polnud ta muretsenud. Tema ja Vera pidid siin elama ju ainult ajutiselt ja siis ostma endale oma korteri. Ent hinnad olid kerkinud, kuni asi muutus võimatuks.
Kristoffer liigutas nööpnõela, et tänane teekond ära märkida, ning pani tähelepanekud märkmikku kirja. Ta pildistas Hampetorpist leitud juukseklambrit ja pani selle siis jopetaskusse tagasi. Ta kavatses küsida nii Facebooki grupi kui ka Vera ema käest, kas ta mäletab, et Veral oli tüdrukuteõhtul niisugune klamber juustes. Seejärel läks ta mõte perekonnaalbumile ning ta otsis välja kõige viimase, kus olid pildid aastast 2013. Pärast Vera surma oli ta pildistamise lõpetanud. Ja siis, peaaegu otsekohe, ta leidiski. Vera päikesest pleekinud juuksed olid külje pealt lahku kammitud ja tukka hoidis täpselt samasugune klamber. Sellel fotol kandis Vera ka sama kaelaehet, mida kadumise ajal – tilgakujulist kuldraamistuses mäekristalli. Pilt oli tehtud kolmapäeval enne tema kadumist. Klamber oli esimene jälg, mille Kristoffer oli järve äärest leidnud. Niipea kui homme valgeks läheb, võtab ta labida ja kaevab edasi. Ta pani pildi Facebooki gruppi üles, et välja uurida, kas keegi mäletab, et Veral see viimasel õhtul peas oli. Siis helistas ta Börjele.
„Sihukesi