Kristoffer tõmbus üleni külmaks. „Kas ta hingab? Kas pulss on?”
„Ma ei tea. Ta paistab surnud olevat.”
Kristoffer astus oma ametiülesannetesse, rääkis rahulikult ja selgelt. „Kas sa kiirabisse helistasid?”
„Kurat, see ei tulnud mulle pähegi.”
Hirm hakkas vihaks muutuma, ent Kristoffer valitses ennast. „Hästi, ma helistan. Kus Ella on? Oskad sa kunstlikku hingamist teha? Südamemassaaži. Sa pead katsuma teda elus hoida. On keegi veel seal? Kutsu abi.”
„Tema kutt Bengan on siin, aga ta on liiga täis, et midagi ära jagada. Ella on Stadsparkenis põõsas. Suure lava juures.”
1 Rootsi rahvusroog, kartulivorm vürtsikilu- või anšoovisefileega. [ ↵ ]
2 Restoran Örebros. [ ↵ ]
4
ÕNNEKS OLI TAL sularaha. Kristoffer pani viiesajalise lauale ja lahkus restoranist mantlit võtmata. Ta oli kaotanud järje, kui palju kordi oli ta viimastel aastatel niisuguseid väljakutseid saanud. Ta tormas Frimurarlogenist välja, jooksis üle puitsilla õõtsuvate plankude ning edasi lossist mööda piki Svartå kallast, üle tänava, Harryse restoranist mööda Stadsparkeni poole ja oli enne kiirabi kohal.
Kolm segaduses inimest olid Ella kohal kummargil. Kristoffer lükkas nad kõrvale. Nad haisesid pohmeluse ja kolkunud sigaretisuitsu järele. Kaugemal asuva laterna ähmases valguses nägi Kristoffer, et Ella silmad on kinni ja huuled kahvatud. Ta kontrollis pulssi ja hingamist. Ent ei suutnud tuvastada ainsatki elumärki. Ta pistis nimetissõrme Ellale suhu ja koukis oksejäägid välja. Kristoffer tegi südame kõvaks ja puhus naisele õhku kopsudesse, kuni tolle rinnakorv kerkis. Üks kord, kaks korda, siis kolmkümmend vajutust südamemassaaži.
Järgmise puhumise ajal hakkas Ella köhima ja öökima. Oksendas Kristofferi valge särgi täis. Too ei teinud väljagi. Keeras naise küljeli. Eemalt kostis kiirabi sireen. Hääl tuli üha lähemale. Valgus pimestas Kristofferi silmi, ta tõstis käe üles, näitamaks, et nad on õigesse kohta jõudnud, ning käskis kogunenud inimestel ruumi teha, et kiirabipersonal ligi pääseks.
Kristoffer silitas Ella sassis juukseid. Ella, ära tee niimoodi, ära tee seda iseendale!
Oli suur kergendus, kui asi üle võeti. Kristoffer seletas, et on naise endine mees ja lähim sugulane, ning jättis oma kontaktandmed, nagu iga kord siis, kui Ella oli ennast maani täis kaaninud ja teadvuse kaotanud. Ent ta ei läinud kiirabiga haiglasse kaasa. Ella on nüüd heades kätes ning tema peab Frimisest oma mantli ära tooma. Mida muud ta teha saab? Ella on ju Vera ema.
Tagasi minnes andis viha sammudele hoogu. Ent ta polnud tige mitte Ella, vaid tolle šarlatanist arsti peale, kes andis naisele rahusteid ja morfiinipõhiseid valuvaigisteid, küsimata, missuguse vedelikuga naine seda sodi neelata kavatseb. Sellest ajast saadik, kui Ella tolle arstiga ühendust sai, polnud asi enam ainult purjutamises. Ella keeldus tolle mehe nime ütlemast, ent Kristoffer oli kindlalt otsustanud selle välja uurida. Sellel, kes kirjutab välja narkootilisi ravimeid, peab olema plaan, kuidas nende kasutamine lõpetada. Ängistuse asendamine eluohtliku sõltuvusega pole kellegi hea ravi, eriti siis, kui selle eest mustalt tasu võetakse ja raha oma taskusse pistetakse, nagu see arst kuulujuttude kohaselt teeb.
Alles siis, kui Frimise uksehoidja ta kinni pidas, adus Kristoffer, missugune ta välja näeb. Särk oksega koos, heledate pükste põlved rohuplekke täis. Ja nagu sellest veel küllalt poleks, ilmus Kristofferi alanduse hetkel välja tema, too kaunis naine, keda Kristoffer oli õhtu jooksul enne tähele pannud. Naine tuli fuajeesse, et leti äärest oma mantel võtta, ning vahtis kohkunult Kristofferi. „Tere, kuidas on?” küsis naine ettevaatlikult.
Kristoffer noogutas napilt. Restoranist kostis lainetena hääli ja naeru, Kristofferi silmade ees hõljus must udu, see tuli ja kadus mõne sekundi jooksul. Teda täitis jube tunne, et ta pole oma kehas.
Naine seisis nagu naelutatult paigal ja lihtsalt seedis toimuvat, suu pooleldi lahti, justkui kavatseks midagi öelda, ent ei leia oma jahmatuse väljendamiseks piisavalt sõnu.
Kristoffer pöördus uksehoidja poole. „Ma pole öelnud, et tahan sisse saada. Tahan ainult oma mantlit,” pomises ta vaikselt ja vehkis numbrilapakaga.
Uksehoidja paistis kõhklevat. „Ma olen sind enne näinud. Sa oled politseinik, eks?”
Kristoffer tundis, kuidas selleks ajaks juba ohjeldamatu raev punase jutina läbi teadvuse sööstab ning pühib teelt igasuguse enesevalitsuse. Ta tõstis uksehoidja vastu seina oma näo kõrgusele ja hingas talle näkku. „Ma olen kaine.” Laskis siis mehe lahti ja läks oma mantlit võtma.
„Mis juhtus?” küsis tumedapäine naine, kui Kristoffer lahkudes temast möödus.
Kristoffer ei vastanud. Ei saanud sõnagi suust. Põsed hõõgusid häbist. Ent ta ei jaksanud kellegi kaastunnet taluda. Ta tahtis minema minna ja lahkus ringi keeramata. Mõte halvatud ja kere kange. Kuna ta haises, ei tahtnud ta bussiga koju sõita, vaid otsustas jala Tybblesse minna. Paarikilomeetrine jalutuskäik, kui Trädgårdsgatani kaudu Rudbecksgatani poole minna. Väljas oli jahe ning tal oli külm, kuid ta tassis mantlit ikkagi kaenla all, et seda mitte ära määrida. Kui kiiresti kõndida, küll siis sooja saab. Ta oli ikka veel vihane. Nii maruvihane, et lootis mitte kedagi oma teel kohata. Kui ta ainult koju jõuaks, siis raev lahtuks ning teeks ruumi suurele halvavale väsimusele. Seesugune muster oli talle tuttav.
Kui ta Strömparterreni juurde jõudis, oli selle ees pikk saba. Ilmselt oli restoran hooajaks juba avatud.
„See mees trügib vahele,” karjus üks roosade ja lillade juuksesalkudega naine. Naisel oli rõngas ninas ning õhuke lilleline kleit seljas, ta osutas noorele ronkmustade juuste ja pika mantliga mehele. „See seal!”
Kristoffer tundis kutsikas ära kadeti, kes oli hiljuti nende juures raskete kuritegude osakonnas praktikandina tööd alustanud. Gunvaldi[1.]-wannabe, kellel tuleb veel üht-teist õppida, enne kui teda võib ilma kaelarihmata välja lasta. Kristoffer oli soovitanud panna ta seniks politseimaja keldrisse jalgrattahoidlasse, kui ta maha rahunema õpib, kuid tema ettepanek ei leidnud toetust.
„Ma olen politseinik. Ma pean sisse saama!” ütles Alex upsakalt.
„Kas sul töötõend on?” küsis uksehoidja.
„Paluks korrakaitsesse lugupidavalt suhtuda!” Alex Molin tuhnis pintsakutaskus, võttis rahakoti ja vehkis kaardiga. „Ma pean ühte kahtlusalust küsitlema ja asjaga on kuradi kiire!”
Kristoffer tundis, et tema kannatusekarikas on täis. Must udu tuli tagasi. Adrenaliin torkis sõrmeotstes. Teda valdas vastik tunne, et tal ei ole oma mõtete ja tegude üle täit kontrolli.
„Sa ei ole tööülesannete täitmisel!” urises Bark ja astus ette. Krabas noorel nolgil kraest kinni, tõmbas ta järjekorrast välja ning sõimas läbi, pannes mängu kogu tänase õhtu jamadest põhjustatud viha. „Pealegi pole sa politseinik, vaid kadett, ja on küsitav, kas sa kunagi kõrgemat auastet näed.”
„On su särk oksega koos?” kokutas Axel, kui enesevalitsuse tagasi sai.
„Jah, see on sedasorti medal, mida korrakaitsetöös vapruse eest antakse. Sihukesi saad sinagi, kui sul õnnestub päriselt politseinikuks saada. Inimesed oksendavad su peale, määrivad su verega kokku, sülitavad su peale. Suudad sa sellega leppida? Muidu oled vale tee valinud.”
„Kas sa kavatsed sellest teatada?” küsis ikka veel jahmunud Axel.
„Oleneb asjaoludest. Oleks vastutustundetu lasta läbi kutsikas, kes ei oska isegi tavalise inimese kombel sabas seista, kõige lihtsamat reeglit järgida ja oma järjekorda oodata.” Kristoffer laskis noormehe lahti ja nookas peaga rahvahulga poole. „Nüüd lähed ja palud nendelt vabandust.”
Alex jõllitas