Kristoffer tõmbas hinge, enne kui rühkis edasi mööda rada, mis viis maja juurde, kus tüdrukuteõhtu viis aastat tagasi toimus. Pärast seda tüdrukuteõhtut oli ta kaks korda Sveni ja Rita juures käinud. Esimest korda suure reede hommikul, kui teada sai, et Vera ja Matilda on kadunud, ja teist korda koos Börjega, kui nad paar aastat hiljem kohvi jooma kutsuti.
Maja, kus Sven ja Rita elasid, oli punane ja valge verandaga, hästi hoolitsetud aias olid ilupõõsad ja sillutatud teerajad ning väike tiik. Väravakaare sügisestest kaunitest punastest roniroosidest olid alles vaid okkalised raagus oksad. Kristoffer aimas õhukeste kardinate taga liikumist. Ilmselt on nad kodus. Nendel kordadel, kui Rita oli aias, oli ta teinud näo, nagu ei näeks Kristofferit, et mitte tollega rääkida. Aja jooksul oli Kristoffer teda ümbritsevatele inimestele niisugust mõju avaldanud. Inimesed vältisid teda ja tema leina, otsekui oleks see mingi ohtlik nakkus. Sven ja Rita ise leinasid oma lapselast Matildat. Küllap nad arvasid – täpselt nagu Matilda vanemadki –, et tema surm on Vera süü. Ent nad käitusid siiski korrektselt ja teretasid, kui Kristoffer juttu alustas.
Kristoffer läks mööda kruusateed edasi. Sveni ja Rita kõrvalmajas oli kuni paari aasta taguse ajani elanud pensionärist õpetajanna Hedda. Ilus valge veranda ja avara järvevaatega majake. Kui Vera kadus, oli Hedda just pärast reieluukaela murdu haiglast koju saanud. Tema pojatütar Denise oli seal olnud ja teda igapäevastes toimingutes aidanud ning saanud maja pärandiks, kui Hedda siitilmast lahkus.
Kristoffer seisatas ja süvenes vaatepilti. Sissesõiduteele oli pargitud beež vanema mudeli Golf. Trepp vajas parandamist ja maja järvepoolne külg värvimist. Majaseina ääres oli kollane süst. Trepil oli kaelarihm ja kõige alumisel astmel söögikauss. Ilmselt on Denise´il koer või siis on see odav investeering murdvaraste eest kaitsvasse rekvisiiti. Patrullteenistuse kolleegide sõnutsi on murdvargaid, kellel on nimekiri majadest, kus on koerad, sest noid kardetakse rohkem kui alarmi.
Kristoffer läks edasi praamisadamasse. Vinö praam oli just sildunud ja sealt sõitis maha kümmekond autot. Ta läks üle asfalteeritud platsi, möödus avalikest tualettidest ja keeras suletud jäätisekioski taga ranna äärde ning läks natuke maad edasi looduskaitseala poole. Maapind oli pärast tema viimast siinkäiku pehmemaks muutunud. See oli märg, ning tundes, et madalates kingades saavad sokid märjaks, soovis ta, et oleks hoopis kummikud jalga pannud. See pilliroopuhmastest ümbritsetud väike erarand asus mõnesaja meetri kaugusel sillast, kust Vera oli plastpaadi võtnud. Kristofferi selja taga oli lagunenud maja ja mõni veel hullemas seisukorras kõrvalhoone. Ta läks veel natuke maad edasi ja peatus. Liiva sees, pooleldi valge linnusule varjus oli midagi. See püüdis päikesekiire kinni ja läikis tuhmilt. Kristoffer kükitas ja puudutas eset. Käed värisesid külmast ja innust. Ta nägi hõbedakarva metallist kooruva värviga juukseklambrit, millel oli tuhmidest plastpärlitest linnu kujutis. Käed värisesid, kui ta selle üles võttis, taskusse pistis ja pilgu üle ümbruse libistas. Veral oli olnud niisugune juukseklamber. Kristoffer kaevas paljakäsi jääkülmas liivas, et veel midagi leida. Kas Vera oli oma kadumise ööl seda klambrit kandnud? Kristoffer polnud kindel. Nad olid ta talle ainult öösärgi selga andnud ja loori pähe pannud. Millega loor kinnitatakse? Juukseklambriga.
Kristoffer oli Vera sõpradele Facebooki grupi loonud, nendele, kes jaksasid veel tema küsimustele vastata. Ta peab teada saama, kas Veral oli kadumise ajal see klamber juustes. Samal ajal adus ta, et tema tegevus on hullumeelsus. Kui ta oma leiust räägiks, ei võtaks ükski kolleeg seda tõsiselt. Oma käikude ajal oli ta kogunud suure hulga asju. Sääraseid, mis tema arust võisid olla otsustava tähendusega või siis sulaselge rämps, nagu kaotatud king, huulepulk, peegel, katkine rinnahoidja ja bikiinide alumine osa, mille sünteetiline kangas oli ilma ja tuule käes lagunenud, ning katkine plastpudel, milles oli olnud Verale meeldinud apelsinimahl.
Kristoffer kaevas edasi, kuni käed külmast kangeks ja tuimaks muutusid. Tuul oli tugevamaks läinud. Tõusnud kiiresti, nagu Hjälmarenil ikka, ja lained rullusid üha kaugemale kaldale, kus ta kükitas. Pilliroopuhmad painutasid kaeblikult päid, sahisesid ja sosistasid. Teadmatus sellest, mis Veraga juhtus, muutis ta jõuetuks, ähvardas teda lämmatada. Ta tõusis püsti ning karjus tormile ja lainetele vastu.
„Vera, ma leian su üles!”
1 Piiritusejook, millele on lisatud leedripuu koort, köömneid ja kaneeli. – Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]
2
DENISE GROTH JALUTAS suure reede hommikul koeraga. Tuul oli vali ja Hjälmarenil olid kõrged lained. Ta peatus ja kuulatas. Läbi tormi kostis inimhääl, mis viis ta mõttele, et keegi on ohus. See polnud selge appihüüd, rohkem nagu raevunud möire, tugev mehehääl. Denise polnud vapper, kuid koos koeraga julges ta ligemale minna. Ta läks mööda rada randa ja kuulatas hirmunult häält, mis sumbus ja vaibus. Järsku krabises midagi järveäärses pilliroos. Koer urises tuhmilt ja hakkas haukuma, kui viiekümnendates aastates tugeva kehaehitusega mees Denise poole tuli. Mees oli kindlasti üle meeter üheksakümne pikk ja vahtis Denise’i, nagu näeks tonti. Tuhkblondid juuksed katsid osaliselt mehe näo, kui tugev tuul need ettepoole puhus. Mehe hallikassiniste silmade pilk oli metsik ja kurb ühekorraga, kõrvad ja põsed külmast punased. Denise tundis mehe ära. Mees oleks pidanud tedagi tundma, sest ta oli aidanud mehe tütart otsida. Ent teretamise asemel keeras mees koera nähes järsult paremale. Tema sammud olid sõjakad. Denise nägi, et mees on ärritatud.
„Kas midagi on juhtunud? On keegi ohus?” hüüdis Denise mehele järele, kuid tuul ja randa rulluvate lainete müha summutasid tema heleda hääle. Mees ei vastanud, ei keeranud isegi ringi. Kristoffer Bark otsis ikka veel oma kadunud tütart. Tolle nimi oli Vera. Mees oli politseinik, kes ei lõpetanud kunagi otsimist, ei lõpetanud iialgi küsimist. Ta oli ka varem paar korda vanaema majas käinud, kui too kaks aastat tagasi veel elus oli. Siis oli mees küsimusi esitanud, tundnud ennast valitsev ja rahulik, kuid ometi olid küsimused Denise’il viimaks pea valutama pannud. Nüüd oli Kristoffer Bark nagu raevunud metsloom.
„Küll on hea, Saba, et sa mul olemas oled.” Denise surus sõrmed oma labradori heledat roostevärvi kasukasse ja pöördus tagasi vanaemalt päritud majja, kus ta oli lapsena veetnud kõik suved. Kui pärandivaidlus õde Isabelliga kaks aastat tagasi lahenes, võttis Denise maja üle. Testamenti ei olnud, ja Hedda poeg, keda enam elavate kirjas ei olnud, oli olnud üksnes Denise’i ja tolle juba viieaastaselt surnud kaksikõe isa. Isabellil oli teine isa. Hedda oli õdesid ühtemoodi kohelnud ja ilmselt arvanud, et pärast tema surma jagavad nad võrdselt. Aga kuna midagi polnud kirja pandud, kuulus kogu pärandus puhtjuriidiliselt Denise’ile. Mõnikord vaevas teda sellepärast südametunnistus ja suhted Isabelliga olid endiselt jahedad. Denise tundis ennast pisut üksildasena, ent Albert tuleb lihavõttepühade ajal siia. Nad saavad kolm ööpäeva teineteise seltskonda nautida. Ta oli Alberti järele nii väga igatsenud. Võib-olla on kirgliku suhte taga peituv saladus ise põhjuseks, et teineteist taga igatsetakse. Albert töötas nädala sees Soomes ühes ettevõttes, mis vajas tema logistikuoskusi, ning tal oli Örebro kesklinnas ühetoaline korter, mille ta kavatses üles öelda, kui nad koos Denise’i majja kolivad. Börje, Alberti vana isa, kes oli pensionil politseinik, elas samuti Hampetorpis. Suhe Albertiga oli alles nii värske, et nad polnud tema isale veel midagi öelnud.
Denise peatus ja murdis raja äärest närbunud lillevarre. Ta hoidis kuivanud taime halliks tõmbunud taeva taustal ja silmitses seda. See oli oma lihtsuses ilus, kui närtsinud lehed ära võtta ja kuprad alles jätta. Tekstiilikunstnikuna võis ta töötada ükskõik kus, kui oma mustrite kavandid välja võttis. Jätta maha ühetoaline korter Stockholmis ning elada kevadel ja suvel suvilas, see oli suurepärane võimalus materjali koguda. Kui ta maja ära remondib, võiks ehk Stockholmi-elamise