Peaaegu kõigist ülejäänud, mittepatogeensetest viirustest teame väga vähe, kuna uuritakse enamasti ikka haigusetekitajaid. 1986. aastal otsustas New Yorgi ülikooli tudeng Lita Proctor uurida Stony Brookis merevees elavaid viiruseid, ja seda loeti ülimalt veidraks tembuks, kuna toona oldi üldiselt arvamusel, et ookeanides pole viiruseid, kui välja arvata mõned sinna reoveetorude ja muude sarnaste reostusallikate vahendusel sattunud üksikud siirdeviirused. Niisiis oldi võrdlemisi üllatunud, kui Proctor avastas, et ühes liitris tavalises merevees võib keskmiselt olla kuni sada miljardit viirust. San Diego ülikooli bioloog Dana Willner keskendus ühe hiljutise uuringu käigus terve inimese kopsudes leiduvatele viirustele – taas koht, mida viiruste varitsuspaigaks ei peetud. Willner avastas, et ühe keskmise inimese kopsus on end sisse seadnud 174 viiruste liiki, kusjuures üheksakümmend protsenti neist olid täiesti tundmatud. Nüüdseks teame, et Maa lausa kubiseb viirustest, kuigi veel hiljaaegu ei osanud keegi seda isegi kahtlustada. Viroloog Dorothy H. Crawfordi andmetel võiksid üksnes ookeaniviirused ritta seatuna ulatuda kümne miljoni valgusaasta kaugusele; see on tavakujutlusvõime jaoks sama hästi kui hoomamatu.
Viirustele on omane valmidus kannatlikult oma aega oodata. Üheks erakordseks näiteks on 2014. aastal prantslaste uurimisrühma poolt Siberis avastatud senitundmatu viirus, mis sai nimeks Pithovirus sibericum. Vaatamata sellele, et viirus oli kolmkümmend tuhat aastat igikeltsas kinni istunud, asus see amööbi sisestamise järel noorusliku innuga tegutsema. Õnneks selgus, et P. sibericum ei ole inimestele nakkav, aga kes teab, mis võib veel kuskil avastamist oodata? Viiruse kannatlikkuse tavalisema väljendusviisi hea näide on tuulerõugete-vöötohatise viirus. Just see viirus põhjustab lastel tuulerõugeid, kuid võib seejärel pool sajandit või kauemgi varjatuna närvirakkudes passida, kuni lööb vanuigi taas välja, põhjustades oma ohvrile jubeda ja piinarikka vöötohatise-nimelise vaevuse. Reeglina kirjeldatakse seda kui valulikku löövet rindkerel, aga tegelikult võib vöötohatis välja lüüa ükskõik millisel kehaosal. Ühel mu sõbral avaldus see vasakus silmas ja ta kirjeldas seda kui kõige jubedamat kogemust oma elus. (Vöötohatise ingliskeelne nimetus shingles on tuletatud ladinakeelsest sõnast cingulus, mis tähendab „vöö“.)
Kõige tavalisemaks soovimatuks kokkupuuteks viirusega on tavaline külmetus. Kõik teavad, et külma saades on oht külmetuda (eks see ole ka põhjus, miks me seda haigust külmetuseks nimetame), kuigi teaduslikult pole veel suudetud tõestada, miks – ja kas üldse – see ikkagi nii on. Külmetust esineb kahtlemata talvel sagedamini kui suvel, aga see võib olla tingitud üksnes asjaolust, et talvel veedame rohkem aega tubastes tingimustes ja puutume rohkem kokku teiste kehavedelike ja välja hingatava õhuga. Tavaline külmetus ei ole mingi üks kindel haigus, vaid pigem paljude erinevate viiruste põhjustatud sümptomite kogum; neist kõige vastikumad on rinoviirused. Ainuüksi neid on sadu erinevaid variante. Lühidalt, külmetumiseks on palju võimalusi ja seetõttu ei tekigi inimesel sellist immuunsust, mis välistaks külmetushaigustesse jäämise.
Suurbritannias Wiltshire’is tegutses aastaid uurimisasutus, mida nimetati Külmetushaiguste Üksuseks, kuid see suleti ravi leidmata 1989. aastal. Ometi viidi seal läbi igasugu huvitavaid eksperimente. Ühe puhul varustati vabatahtlik seadmega, millest nõrgus ta ninna nohu korral tekkiva tatiga samas tempos vesist vedelikku. Seejärel suhtles vabatahtlik teiste vabatahtlikega niimoodi nagu mõnel kokteilipeol. Mitte ükski vabatahtlik ei teadnud, et vedelik sisaldas üksnes ultraviolettkiirguse all nähtavat värvainet. Pärast seda, kui inimesed olid mõnda aega ringi liikunud, lülitati valgus sisse ja eksperimendis osalejad avastasid oma hämminguks, et värvainet leidus kõikjal: kõigi osalejate kätel, peal ja ülakehal, lisaks klaasidel, ukselinkidel, diivanipatjadel, pähklikaussidel, millel iganes. Keskmine täiskasvanu puudutab oma nägu kuusteist korda tunnis ja iga puudutuse käigus kandusid „mängubatsillid“ ninast üle suupistekausile, sealt edasi asjassepuutumatule kolmandale isikule, siis ukselingile, asjassepuutumatule neljandale isikule ja nii edasi, kuni sisuliselt kõik elusad ja eluta asjad lõid näilise tatiga kaetuna kumama. Arizona ülikooli teadlased nakatasid sarnase uuringu raames büroohoone metallist ukselingi ja said teada, et „viiruse“ levimiseks läbi terve hoone, poolte töötajate nakatamiseks ja ilmumiseks sisuliselt kõigile ühiskasutuses olevatele seadmetele, näiteks koopia- ja kohvimasinatele, kulus aega vaid neli tundi. Päris maailmas võivad sellised nakkustekitajad olla aktiivsed kuni kolm päeva. Üllatavalt kombel on suudlemine kõige ebatõhusam pisikute levitamise viis (järjekordse uuringu andmetel). Edukalt külmetusviirusega nakatunud Wisconsini ülikooli vabatahtlike seas osutus see sama hästi kui tulemusetuks. Ka aevastamine ja köhimine ei andnud oluliselt paremaid tulemusi. Külmetushaigusi põhjustavate nakkustekitajate edasi andmise ainsaks tõeliselt toimivaks viisiks on suudlemisest erinev füüsiline kokkupuude.
Bostoni metroos korraldatud uuringu kohaselt on metallpostid mikroobide jaoks võrdlemisi vaenulik keskkond. Küll tunnevad mikroobid end hästi istmekangas ja plastkäepidemetel. Tundub, et kõige tõhusamaks pisikute edasikandumise viisiks on paberraha ja ninast erituva lima kombinatsioon. Šveitsis läbi viidud uuringu tulemusel selgus, et gripiviirus, mis on kaasa saanud mikroskoopilise tatipiisa, võib rahatähel elus püsida kaks ja pool nädalat. Ilma tatita ei pea külmetushaiguste viirused kokku volditud paberrahal üle paari tunni vastu.
Inimkehas on levinud veel kahte tüüpi mikroobid: seened ja algloomad. Seened põhjustasid väga pikka aega teadlastele üksjagu peavalu, neid klassifitseeriti veidravõitu taimedeks. Tegelikult ei sarnane nad raku tasandil sugugi taimedega. Neil puudub fotosünteesi võime, seega pole neis klorofülli ja niisiis pole need rohelised. Tegelikult on seened loomadega palju lähemas suguluses kui taimedega. Alles 1959. aastal taibati, et tegemist on täiesti omalaadse seltskonnaga, ja neile anti oma kuningriik. Põhimõtteliselt jagunevad seened kaheks rühmaks: hallitused ja pärmid. Üldreeglina lasevad seened meil oma elu elada. Meie jaoks on tähtsad vaid umbes kolmsada liiki mitmest miljonist ja suuremas osas ei põhjusta mükoosid, nagu nendega seotud haigusi nimetatakse, meile tõsiseid vaevusi, vaid üksnes pisut ebamugavusi või ärritust, näiteks jalaseen. Samas on seente seas ka mõned võrdlemisi vastikud tegelased ja nende arv kasvab.
Candida albicans’i, kandidoosi põhjustavat pärmseent, leiti kuni 1950ndate aastateni üksnes suust ja suguelunditelt, kuid nüüdseks on teada, et see tungib mõnikord ka sügavamale inimkehasse, kus see võib hakata kasvama südamel ja teistel organitel otsekui hallitus puuviljadel. Samamoodi teati aastakümneid, et Kanadas Briti Kolumbias elunev Cryptococcus gattii kasvab peamiselt puudel ja neid ümbritsevas pinnases, kuid ei kahjusta kuidagi inimest. Siis, 1999. aastal, muutus see ühtäkki nakatamisvõimeliseks ja põhjustas Kanada lääneosas ning Ameerika Ühendriikides mitmel inimesel tõsiseid kopsu- ja ajuinfektsioone. Täpseid andmeid on võimatu esitada, kuna haigust ei diagnoosita sageli õigesti ja tähelepanuväärsel kombel ei ole seda inimestel teadaolevalt esinenud Californias, ühes selle peamistest elupaikadest, kuid alates 1999. aastast on Põhja-Ameerika lääneosas haigust diagnoositud enam kui sajal juhul ja umbes kolmandik selle ohvritest on surnud.
Oluliselt paremini on dokumenteeritud koktsidioidomükoosi ehk Rifti oru palaviku esinemise juhud. Seda haigust diagnoositakse peaaegu eranditult Californias, Arizonas ja Nevadas; sellesse nakatub umbes kümme kuni viisteist tuhat inimest aastast ja sureb umbes kakssada, kuigi tegelikult on vastav näitaja tõenäoliselt suurem, kuna seda nakkust peetakse tihtipeale kopsupõletikuks. Seda põhjustav seen elab pinnases ja haigestumisjuhtude arv kasvab pinnasekihtide segunemisel, näiteks maavärina ja tolmutormi korral. Kokku võib kogu maailmas seente arvele panna umbes miljon surmajuhtumit aastas, niisiis pole tegemist sugugi tähtsusetute tegelastega.
Ja viimaks algloomad. Algloomaks loetakse kõiki neid organisme, mis pole taimed, loomad ega seened; tegemist on kategooriaga neile eluvormidele, mis kuskile mujale ei sobi. Üheksateistkümnendal sajandil nimetati algloomadeks kõiki üherakulisi organisme. Oletati, et nad kõik on omavahel lähedases suguluses, kuid ajapikku sai selgeks, et bakterid