2007. aastal New Yorgi ülikoolis läbi viidud uuringu tulemusel järeldati, et suurema osa inimeste nahal elab umbes kakssada erinevat mikroobiliiki, kuid liigid on inimeste lõikes ääretult erinevad. Kõigil katseisikutel olid esindatud vaid neli tüüpi. Teise ja laialdast vastukaja leidnud uuringu, Põhja-Carolina osariigi ülikooli poolt läbi viidud Inimnaba Bioloogilise Mitmekesisuse projekti raames lasksid kuuskümmend juhuvalimisse kuuluvat ameeriklast oma nabast tampooniproovi võtta, et teada saada, millised mikrobioloogilised õudused end seal varjavad. Kokku leiti projekti raames 2368 bakteriliiki, millest 1458 olid teadusele tundmatud. (See teeb iga naba kohta keskmiselt 24,3 teadusele senitundmatut mikroobiliiki.) Liikide arv inimese kohta jäi vahemikku 29 kuni 107. Ühelt vabatahtlikult leiti bakter, mille esinemist väljaspool Jaapanit, kus katsealune kordagi käinud ei olnud, poldud selle ajani registreeritud.
Antibakteriaalsete seepidega on see häda, et need tapavad nahal valimatult nii head kui halvad bakterid. Sama lugu on käte desinfitseerimise vahenditega. 2016. aastal keelustas USA toidu- ja ravimiamet üheksateistkümne antibakteriaalsete seepide tavapärase koostisaine kasutamise põhjendusega, et seebitootjad polnud suutnud tõestada nende ohutust pikaajalisel kasutamisel.
Mikroobid pole ainsad, kes meie nahka asustavad. Just praegu kasutavad meie pead (ja muid rasuseid pindu, kuid ennekõike siiski pead) karjamaana tibatillukesed Demodex folliculorum’i nime kandvad lestalised. Taevale tänu, need on reeglina nii kahjutud kui ka nähtamatud. Need on koos meiega elanud juba nii kaua, et ühe uurimuse kohaselt on nende DNA-d võimalik kasutada selleks, et jälgida meie esivanemate sadade tuhandete aastate taguseid rändeid. Nende mõõtmeid arvestades on inimese nahk nende jaoks nagu üksainus pirakas kausitäis krõbedaid maisihelbeid. Kui silmad kinni panna ja kujutlusvõimet kasutada, siis kuulete, kuidas nad krõmpsutavad.
Nahale on omane veel üks asi, mille põhjust tihtipeale ei teata – see nimelt sügeleb. Kuigi suures osas on sügelust lihtne selgitada (sääsehammustused, lööbed, kokkupuuted kõrvenõgestega), on siiski väga palju ka seda, mis jääb seletamatuks. Seda lõiku lugedes võib teis pead tõsta kihu hakata kratsima erinevaid kohti, mis hetk tagasi sugugi ei sügelenud – üksnes seetõttu, et ma sügeluse jutuks võtsin. Mitte keegi ei tea, miks me sügeluse osas nii vastuvõtlikud oleme, ega isegi seda mitte, mis seda silmanähtavate ärritite puudumisele vaatamata ikkagi põhjustab. Mitte ükski ajupiirkond pole konkreetselt sügelusele keskendunud, niisiis on seda neuroloogiliselt sama hästi kui võimatu uurida.
Sügelus (selle seisundi meditsiiniline nimetus on pruriit) tekib naha väliskihis ja paaris niiskemas paigas – peamiselt silmades, kurgus, ninas ja pärakus. Olgu meie muud kannatused millised tahes, põrn ei hakka kunagi sügelema. Sügamist uurides on selgunud, et kõige suuremat kergendust pakub seljasügamine, sellal kui kõige meeldivam on pahkluu kratsimine. Kroonilist sügelust põhjustavad väga erinevad haigusseisundid: ajukasvajad, insuldid, autoimmuunhaigused, ravimite kõrvaltoimed ja veel palju muud. Üheks selle kõige vaevarikkamaks vormiks on fantoomsügelus, mis sageli kaasneb amputatsiooniga ja kindlustab õnnetule kannatajale sama hästi kui katkematu kiheluse, millest lihtsalt ei ole võimalik vabaneda. Aga kõige hämmastavam vaigistamatute kannatuste juhtum on tõenäoliselt seotud patsiendiga, kellele viidatakse lihtsalt tähega M; tegemist on Massachusettsist pärit hilistes kolmekümnendates naisega, kel tekkis pärast vöötohatise põdemist otsmiku kohal asuvas piirkonnas talumatu kihelus. See muutus sedavõrd väljakannatamatuks, et naine kraapis umbes pooleteisetollise läbimõõduga lapilt peanahal naha täielikult maha. Ravimitest polnud abi. Eriti ägedalt kratsis ta seda kohta magades – koguni nii hullusti, et ühel hommikul ärgates avastas ta ajuvedeliku mööda nägu alla nõrgumas. Ta oli puruks kratsinud oma koljuluu ja ajuni jõudnud. Praegu, umbes kaksteist aastat hiljem, suudab ta väidetavalt end suuremaid vigastusi põhjustamata sügada, kuid kihelus pole kuskile kadunud. Mis kõige hämmastavam – naine sisuliselt hävitas kõik kratsitaval nahalapil olnud närvilõpmed, kuid hulluksajav sügelus ei kadunud sellegipoolest.
Kuid mitte ükski meie väliskestaga seotud müsteerium ei suuda tõenäoliselt tekitada suuremat nördimust kui inimesele omane veider kalduvus vananedes juustest ilma jääda. Inimese peas on umbes 100 000 kuni 150 000 karvanääpsu, kuigi kõigil on see arv erinev. Keskmiselt kaotame päevas viiskümmend kuni sada juuksekarva ja mõnikord ei kasva need enam tagasi. Umbes kuuskümmend protsenti meestest kiilaneb viiekümnendaks eluaastaks märkimisväärselt. Üks mees viiest saavutab selle seisundi kolmekümnendaks eluaastaks. Sellest protsessist teatakse vähe, kuid niipalju on ometi teada, et vananedes hakkab hormoon nimega dihüdrotestosteroon kehas tembutama ning annab peas asuvatele karvanääpsudele korralduse töö lõpetada ja ninasõõrmetes ja kõrvades asuvatel tuurid üles võtta. Kastreerimine on kiilaspäisuse puhul ainus toimiv ravivõte.
Arvestades seda, kui lihtne on mõnel meist juukseid kaotada, on juuksed paradoksaalsel kombel lagunemise suhtes võrdlemisi vastupidavad ja peavad teadaolevalt haudades vastu tuhandeid aastaid.
Kõige positiivsem oleks ilmselt asjasse suhtuda niimoodi, et kui mõni osa meist on sunnitud keskeale alla vanduma, siis ei ole karvanääpsud kokkuvõttes kõige suurem ohver. Kiilaspäisuse kätte pole küllap veel keegi surnud.
6 Anatoomilises plaanis on sõna „kehake“ võrdlemisi hämara tähendusega. See võib tähistada vabalt liikuvaid rakke, näiteks vereliblesid, või siis iseseisvalt toimivaid rakukogumikke, mille hulka kuuluvad ka Meissneri kehakesed. Autori märkus
7 Puudutus. Tõlkija märkus
8 Nahk: selle saamislugu. Tõlkija märkus
9 Elav värvus: nahavärvuse bioloogiline ja sotsiaalne tähendus. Tõlkija märkus
10 Viimane hingetõmme: hoiatavad lood inimese vastupidavuse piiridest. Tõlkija märkus
3
MEIE MIKROOBID
„Ja penitsilliini lugu pole veel sugugi lõppenud. Ehk on see alles alanud.“
Alexander Fleming, 1945. aasta detsembris Nobeli auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes.
Tõmmake sügavalt hinge. Küllap oletate, et teie kopsud täituvad turgutava eluandva hapnikuga. Aga nii küll ei ole. Kaheksakümmend protsenti sissehingatavast õhust moodustab lämmastik. Seda elementi leidub atmosfääris kõige suuremas koguses ja see on olemasolu seisukohast elutähtis, kuid see ei tee koostööd teiste elementidega. Hingamisel liigub lämmastik kopsudesse ja sealt kohe jälle välja otsekui valesse poodi sisse astunud hajameelne poodleja. Selleks et meil lämmastikust kasu oleks, tuleb sellele anda seltsimisaltim vorm, näiteks muundada see ammoniaagiks, ja selle töö teevad meie eest ära bakterid. Ilma bakterite abita me sureksime. Tegelikult poleks meid kunagi isegi olemas olnud. Niisiis on aeg oma mikroobe tänada.
Inimkeha on koduks kümnetele triljonitele tibatillukestele elusolenditele ja need