Sedamööda, kuidas inimeste nahk heledamaks muutus, läksid heledamaks ka nende silmad ja juuksed, kuid see toimus võrdlemisi hiljuti. Heledamat värvi silmad ja juuksed tekkisid evolutsiooni käigus Läänemere piirkonnas umbes kuue tuhande aasta eest. Pole päris selge, miks. Juuste ja silmade värvus ei mõjuta D-vitamiini ainevahetust ega füsioloogilises plaanis üldse mitte midagi, niisiis paistab, et mingit praktilist kasu sellest ei ole. Oletatakse, et need omadused jõudsid valimisse kui hõimutunnused või siis seetõttu, et tundusid inimestele atraktiivsematena. Kui teil on sinised või rohelised silmad, ei tähenda see, et teie silma vikerkestas on rohkem värve kui teistel inimestel – hoopis muid värve on vähem. Silmadele annab sinise või rohelise tooni hoopis teiste pigmentide nappus.
Nahavärvuse muutumine seevastu on aset leidnud oluliselt pikema perioodi, vähemalt kuuekümne tuhande aasta jooksul, kuid see protsess pole alati olnud sirgjooneline. Jablonski sõnul on „mõned inimesed depigmenteerunud ja mõned repigmenteerunud. Osade inimeste nahatoon on uutele laiuskraadidele liikudes muutunud olulisel määral, teistel sisuliselt üldse mitte“.
Näiteks Lõuna-Ameerika põlisrahvad on heledama nahaga, kui nende poolt asustatavaid laiuskraade arvestades eeldada võiks. See on tingitud asjaolust, et evolutsiooni mõistes on nad värsked saabujad. „Neil õnnestus troopikasse välja jõuda võrdlemisi kiiresti ja neil oli üksjagu igasugu varustust, kaasa arvatud rõivaesemeid,“ ütles Jablonski. „Niisiis kavaldasid nad evolutsiooni sisuliselt üle.“ Lõuna-Aafrikas elava khoe sani rahvaga seonduvat on aga raskem seletada. Nad on alati elanud kõrbepäikese all ja mingist erilisest rändest ei saa nende puhul rääkida, kuid ometi on nende nahavärvus 50 protsenti heledam, kui keskkonda arvestades eeldada võiks. Praegu hakkab tunduma, et heledat nahavärvust põhjustav geenimutatsioon toodi neile mingil hetkel umbes kaks tuhat aastat tagasi väljastpoolt. Samas pole teada, kes need salapärased toojad olid.
Iidse DNA analüüsimiseks kasutatavate tehnikate areng viimastel aastatel tähendab seda, et me saame pidevalt üha rohkem ja paljuski üllatavaid asju teada – ja osa uuest infost ajab segadusse ning seda peetakse kohati küsitavaks. Londoni ülikooli kolledži ja Briti Loodusmuuseumi teadlased andsid 2018. aastal DNA-analüüsi tulemuste põhjal inimeste suureks üllatuseks teada, et muistsel Cheddari Mehe nime all tuntud britil oli „tume kuni musta värvi nahk“. (Tegelikult ütlesid nad küll seda, et ta oli seitsmekümne kuue protsendise tõenäosusega tumeda nahavärvusega.) Ühtlasi paistab, et tal olid sinised silmad. Cheddari Mees oli üks esimesi pärast viimast jääaega, umbes kümme tuhat aastat tagasi Inglismaale naasnud inimestest. Tema esivanemad olid Euroopas ringi rännanud kolmkümmend tuhat aastat, heleda naha tekkimiseks piisavalt kaua, niisiis saaksime juhul, kui ta tõesti tumedanahaline olnuks, rääkida suurest üllatusest. Aga teised asjatundjad on oletanud, et ehk oli tema DNA liialt kehvas seisus ja meie teadmised pigmentatsioonigeneetikast liiga napid, et saaksime Cheddari Mehe naha ja silmade värvuse osas mingeid põhjapanevaid järeldusi teha. Võib-olla oli ennekõike tegemist meeldetuletusega selle kohta, kui palju meil veel õppida on. „Kui nahast rääkida, siis oleme paljuski alles lapsekingades,“ ütles mulle Jablonski.
Nahka on kahte tüüpi: karvadega ja karvutu. Karvutu nahk kannab nimetust silenahk ja seda pole kuigi palju. Ainsateks karvututeks piirkondadeks on huuled, rinnanibud ja suguelundid ning peopesad ja jalatallad. Ülejäänud keha on kaetud kas silmanähtavate ehk pikkade karvadega, milleks on peas kasvad juuksed, või siis udukarvadega, näiteks lapse põski katvad karvaudemed. Tegelikult oleme niisama karvased kui meie lähisugulased inimahvid. Ainult meie karvad on udejad ja heledamad. Inimkehal arvatakse olevat umbes viis miljonit karva, kuid nende tegelik arv sõltub vanusest ja muudest asjaoludest ja on nii või teisiti puhtalt oletuslik.
Karvastik on omane just imetajatele. Nagu nahal on ka karvkattel mitu ülesannet: see annab sooja, pehmendab ja maskeerib, kaitseb keha ultraviolettkiirguse eest ja lubab rühma liikmetel teistele oma vihast või erutusest märku anda. Kuid ilmselgelt ei toimi mõned neist funktsioonidest inimese puhul, kes on sisuliselt karvutu. Kõigil imetajatel tõmbuvad karvanääpsu ümbritsevad lihased külmatunde korral kokku ning tulemuseks on nähtus nimega ihukarvade püstitõusmine, mida küll reeglina kananahaks nimetatakse. Karvaste imetajate puhul tekib selle tõttu naha ja karvade vahele isoleerimise seisukohast igati kasulik õhukiht, kuid inimeste puhul pole sellest füsioloogilises plaanis vähimatki kasu ja see tuletab meile meelde ennekõike seda, kui karvutud me teistega võrreldes oleme. Kananahk ajab imetajate karvad turri (lisades loomadele niimoodi suurust ja hirmuäratavat välimust) ja see ongi kananaha tekkimise põhjus hirmu või närvilisuse korral, aga inimeste puhul mõistagi selline efekt taas puudub.
Inimese karvkatte seisukohast vaevavad meid kõige visamalt kaks küsimust: miks me muutusime sisuliselt karvutuks ja miks jäid silmanähtavad karvad alles just teatud üksikutes kohtades? Mis esimesse küsimusse puutub, siis pole võimalik täie kindlusega öelda, millal inimeste karvad kaduma hakkasid, kuna fossiilide karvad ja nahk pole säilinud, kuid geneetilised uuringud lubavad oletada, et tume pigment hakkas tekkima umbes 1,2 kuni 1,7 miljonit aastat tagasi. Kui me alles karvased olime, ei olnud tume nahk oluline, niisiis saab selle tekkimise aja päris kindlalt seostada ka karvkatte kadumise algusega. Seda, miks ühes või teises kehapiirkonnas karvad säilisid, saab üsna konkreetselt põhjendada vaid pea ja juuste puhul, muude kehaosade puhul pole pilt kuigi selge. Pead katvad juuksed pakuvad külma ilma korral võrdlemisi head isolatsiooni ja on kuumal ajal heade peegeldavate omadustega. Nina Jablonski sõnul toimivad selles osas kõige paremini tihedate lokkidega juuksed, „kuna need suurendavad juuste pinna ja peanaha vahelise kihi paksust, kust õhk vabalt läbi käib“. Teiseks, kuid samas mitte vähem oluliseks põhjuseks on see, et juukseid on hallidest aegadest alates kasutatud võrgutusvahendina.
Häbeme- ja kaenlaaluste karvadega on vastuse leidmine natuke keerulisem. Raske on ette kujutada, mil viisil võiksid kaenlaalused karvad inimese elu rikastada. Üheks väidetavaks võimaluseks on oletus, mille kohaselt sekundaarset karvastikku kasutatakse seksuaalselt ergutavate lõhnade ehk feromoonide (olenevalt teooriast) ohjamiseks või eritamiseks. Selle teooria muudab problemaatiliseks tõsiasi, et inimestel ei paista feromoone olevat. Austraalia Kuningliku Avatud Teadusseltsi poolt 2017. aastal avaldatud uuringu kohaselt ei ole mingeid inimferomoone tõenäoliselt olemas ja päris kindlasti ei mängi need külgetõmbe seisukohast olulist rolli. Teise hüpoteesi kohaselt kaitseb sekundaarne karvastik nahka mingil moel hõõrdumise eest, kuigi teatavasti on palju inimesi, kes ilma nahaärrituse olulist suurenemist kogemata kogu keha karvadest lagedaks teevad. Pisut usutavam tundub teooria, mille kohaselt on sekundaarne karvastik pigem demonstratiivse otstarbega, andes teada seksuaalse küpsuse saabumisest.
Igal inimese kehal oleval karval on oma kasvutsükkel, mis koosneb aktiivsest ehk kasvu- ja sellele järgnevast puhkefaasist. Näokarvade puhul on tsükli pikkus reeglina neli nädalat, kuid juuste kasvutsükkel võib venida koguni kuue- või seitsmeaastaseks. Kaenla all kasvavad karvad peavad vastu umbes kuus, jalakarvad kaks kuud. Keskmine karv kasvab päevas umbes kolmandiku millimeetri jagu, kuid tegelik kasv sõltub inimese vanusest, tervislikust seisundist ja koguni aastaajast. Karva eemaldamine, olgu lõigates, raseerides või vahatades, ei avalda juure tasandil toimuvale mingit mõju. Me