Kuna Briti teadlased olid hõivatud teise maailmasõjaga ja Ameerika Ühendriigid polnud sellesse veel kaasatud, jätkusid püüdlused penitsilliini tootmiseks suurtes kogustes USA valitsuse hallatavas teadusasutuses Peorias Illinoisis. Teadlastel ja teistel asjast huvitatutel kogu liitlaste mõjusfääris paluti saladuskatte all laborisse pinnase- ja hallituseproove saata. Palvele reageerisid sajad inimesed, kuid miski nende saadetust ei osutunud eriti paljutõotavaks. Siis, kaks aastat pärast katsetuste algust, tõi Peoria laboriassistent Mary Hunt laborisse kohalikust toidupoest ostetud kantaluupmeloni. Naise meenutuste kohaselt kattis seda „kena kuldne hallitus“. See hallitus osutus seni analüüsitutest kakssada korda tõhusamaks. Tänaseks on selle poe nimi ja asukoht unustusehõlma vajunud ja ka ajaloolist melonit ennast pole säilinud: pärast hallituse eemaldamist lõikasid töötajad selle tükkideks ja pistsid nahka. Aga hallitus elas edasi. Viimane kui üks sellest päevast alates toodetud penitsilliinikübe on selle üksiku juhusliku meloni hallituse järglane.
Juba aasta pärast tootsid Ameerika farmaatsiaettevõtted sada miljardit penitsilliiniühikut kuus. Brittidest penitsilliini avastajad said oma meelehärmiks teada, et ameeriklased olid tootmismeetodid patenteerinud ja nüüd pidid nad omaenese avastuse kasutamise eest maksma.
Alexander Fleming sai penitsilliini isana kuulsaks alles sõja lõpupäevadel, umbes kakskümmend aastat pärast oma pooljuhuslikult tehtud avastust, aga siis oli see kuulsus ka tõepoolest suur. Mehele anti kogu maailmast 189 eri sorti aumärki ja isegi üks Kuu kraater on tema järgi oma nime saanud. 1945. aastal jagas ta koos Ernst Chaini ja Howard Floreyga Nobeli auhinda füsioloogia- või meditsiinisaavutuste eest. Floreyl ja Chainil ei avanenud kunagi võimalust teenitud tunnustust nautida, osalt seetõttu, et nad olid Flemingiga võrreldes oluliselt vähem ühiskondlikult aktiivsed, ja osalt ka seepärast, et juhusliku avastamise lugu müüs paremini kui legend nende järjekindlast ja jonnakast katsetamisest. Vaatamata jagatud Nobeli auhinnale oli Chain veendunud, et Florey ei tunnustanud teda piisavalt, ja meeste sõprus, nii palju kui seda üldse oli, hääbus.
Juba 1945. aastal, Nobeli auhinna vastuvõtmisel peetud kõnes, hoiatas Fleming, et mikroobid võivad antibiootikumide kergekäelisel kasutamisel kergesti nende suhtes resistentseks muutuda. Teist nii ettenägelikku kõnet esimese hooga ei meenugi.
IV
Penitsilliini suur pluss – see niidab kõiksugu baktereid nagu loogu – on ühtlasi selle peamine nõrk koht. Mida enam mikroobid antibiootikumidega kokku puutuvad, seda suuremad on nende võimalused resistentsuse tekkeks. Antibiootikumikuuri lõppedes jäävad ju ellu üksnes kõige suurema vastupanuvõimega mikroobid. Suure toimespektriga antibiootikume kasutades kutsume esile üksjagu vastutegevust. Samal ajal käivad nende kasutamisega kaasas ka tarbetud kaasnevad kahjud. Antibiootikumid on umbes sama valivad kui käsigranaat. Need saadavad hukka nii head kui ka halvad mikroobid. Üha rohkem on tõendeid, mis kinnitavad, et mõned headest ei pruugigi enam taastuda, ja see läheb meile kalliks maksma.
Suurem osa läänemaailma elanikest on täisealiseks saamise hetkeks läbi teinud viis kuni kakskümmend antibiootikumikuuri. Tänaseks kardetakse, et nende toime võib olla kumulatiivne ja iga põlvkond annab järgmisele edasi eelmisest vähem mikroorganisme. Vähe on inimesi, kes tajuksid seda teravamalt kui Ameerika teadlane Michael Kinch. 2012. aastal, kui ta Connecticutis Yale’i ülikooli molekulaarteaduste keskuse direktori ametit pidas, tabasid ta kaheteistkümneaastast poega Granti tõsised kõhuvalud. „Ta oli esimest päeva suvelaagris ja oli söönud mõned minikeeksid,“ meenutab Kinch, „niisiis arvasime esialgu, et tegu on erutuse ja magusaga liialdamise kombinatsiooniga, kuid ta sümptomid muutusid hullemaks.“ Viimaks sattus Grant Yale’i New Haveni haiglasse, kus leidis kiiresti aset rida ehmatavaid asju. Avastati, et poisi pimesool oli lõhkenud ja tema soolestikumikroobid sattunud kõhtu, põhjustades seal kõhukelmepõletiku. Seejärel arenes infektsioon edasi sepsiseks, mis tähendab, et see oli jõudnud verre ja sai sealt kõikjale edasi liikuda. Õnnetuseks ei suutnud neli erinevat antibiootikumi, mida Grantile manustati, tema kehas märatsevat bakterit kuidagi ohjeldada.
„See oli täiesti rabav,“ meenutab Kinch. „Tegemist oli lapsega, kes oli saanud antibiootikume vaid korra elus, kõrvapõletiku raviks, ja ometi olid tema soolestikubakterid antibiootikumidele resistentsed. Sellist asja poleks pidanud juhtuma.“ Õnneks toimisid kaks järgmist antibiootikumi ja Granti elu päästeti.
„Tal vedas,“ tunnistab Kinch. „Päev, mil meie kehas elavad bakterid pole enam resistentsed mitte üksnes kahele kolmandikule antibiootikumidest, vaid kõigile, läheneb suure kiirusega. Ja siis oleme me suures hädas.“
Praegu töötab Kinch St Louises Washingtoni ülikooli äriinnovatsiooniuuringute keskuse direktorina. Mehe töökoht asub kunagi maha jäetud telefonitehases, mis on praeguseks ülikooli poolt läbi viidava elukeskkonna taastamise projekti raames stiilselt renoveeritud. „Kunagi oli see St Louises parim koht, kust kräkki saada,“ ütleb mees, hääles irooniline uhkusevarjund. Varases keskeas heatujuline Kinch viidi Washingtoni ülikooli üle ettevõtluse edendamiseks, kuid üheks mehe suurimaks kireks on farmaatsiatööstuse tulevik ja uued antibiootikumid. 2016. aastal kirjutas Kinch sel teemal muret tekitava raamatu pealkirjaga „A Prescription for Change: The Looming Crisis in Drug Development“14.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.